EVS pre-dep koolitus

Reedest pühapäevani toimus meil siis pre-dep koolitus ehk ettevalmistav koolitus hotellis “Salzburg”. Kuna alguses tuleb ära mainida kõige tähtsam asi, siis: paganama hästi sai süüa! Ja lisaks toimusid mõned väheolulisemad sündmused, nagu kasutu informatsiooni omandamine, totaalselt igavate inimestega tutvumine  ja õhtuti oma toas üksinda lae vahtimine. Fun? Not. Ja õnneks ei vasta see lõik absoluutselt mitte tõele. Välja arvatud söögi osa, sest süüa saime tõesti iga kahe tunni tagant ja see oli heaaaaaaa.

Infot saime nii, et tapab. Nüüd ma tean, kuidas saada hakkama kultuurišokiga ja kuidas toimida siis, kui ründab koduigatsus. Lisaks räägiti meile üldiselt EVSi olemusest, saime rahuldada oma egovajadust ja rääkida endast ning oma projektist. Muidugi tuleb alati ka saadud infot ära kasutada ja asju praktiliselt läbi teha.

Näide:
Kes on vabatahtlik? See, kes teeb vabatahtlikult mingit tööd, millest tema rahalist kasu ei saa.
Praktika? “Pea ees vette hüppamine.”
Kuidas? “Kallid vabatahtlikud, teil on tund aega, et teha midagi maailmamuutvat. Võtke rühmadesse ja andke minna”
Aaaah? Niisiis, meie rühm koristas hotelli ümbrust (kolm kilekotitäit prügi, leidsime näiteks juukseharja), puhastas verandat ja tõmbas ka parklast harjaga üle. Teiste rühmade saavutustesse kuulus grillkanade vastase grupi tegemine Facebooki, koolitusruumi vee toomine, taara ära viimine ning saadud raha annetamine, rõõmsate sõnumitega plakatite ülespanemine, hotellis põrandapesemine ja ümberkorraldus, et söögi ajal pole vaja meilt taldrikut eest ära korjata vaid, kui me lõpetame, saame ise taldriku kärule viia ja uue taldriku võtta.
Kuidas õnnestus? Superhästi

Kindlasti on kõik käinud koolitusel, loengul vms kus asi toimub nii, et juhendaja/d räägivad ja koolitatavad istuvad ning kuulavad. Thank god! Pre-dep koolitus ei olnud selline. Kui me parasjagu ei arutanud, liikunud, mänginud, paaritööd ei teinud siis kohe kindlasti me joonistasime, kleepisime, mõtlesime ja esitasime küsimusi.

Lisaks koolituseosale tutvusime ka teiste hulludega, kes lähevad vabatahtlikuks (Belgia, Armeenia, Soome, Rootsi, Türgi, Makedoonia, Guatemala, Slovakkia, Gruusia, Luxemburg, Portugal, Holland, Kreeka – kas ma unustasin midagi?) Kuigi nimede õppimine polnud kõige kergem tegevus (lisaks tutvumismängudele oli suur abi nimesiltidest) ei takistanud see kordagi suhtlemist. Mõnes mõttes natuke naljakas. Reedel, kell pool kaks vaatad, et ruumis istub 30 võhivõõrast inimest. Pühapäeval kell neli oled sa suuteline liginema igaühele neist ja mingil teemal juttu alustama (enamjaolt oli teemaks siiski EVS. Kus? Kuhu? Kauaks? Millal? Mida tegema?). Teised vabatahtlikud aitasid ka õhtuid sisustada. Esimene õhtu oli eriti jäädmurdev. Kes oli, see nägi. Kes ei olnud, ei saagi teada. Kes mäletab, see mäletab ja kes ei mäleta… Küll teised abivalmis on ja meelde tuletavad =D Teine õhtu oli natuke teistsugune, aga oli samamoodi tore ja mõnus. Sai lobiseda, lobiseda ja veel kord lobiseda. Silmanurgast ka jalka MMi vaadatud aga kvaliteet oli must-valge ja hägunehägunehägune.

Asendamatu on ka see, et me saime kindlust, et keegi on veel nii julge ja läheb minema, heidab end tundmatusse, avab uue ukse jne. Kontaktide vahetamine oli samamoodi nii oluline. Loomulikult on hea sõprade ja perega rääkida, mida sa parasjagu kodust kaugel olles tunned ja mõtled aga veel parem on siiski suhelda inimesega, kes kogeb samamoodi üksiolekutunnet ja niiii võõrast keelt/kultuuri enda ümber. Lisaks sellele, sai tehtud ka mõned kokkulepped. Elinor(Belgia), Amsterdami avastama? Liisa(Holland), tulevane hollandlane, liitud ka? Aili(Luxemburg) ega sinu EVS ka niii kaugel ei asu! =D

Väga huvipakkuvad eksponaadid olid ka neli endist vabatahtlikku: Kaija(Austria), Kirill (Sloveenia), Merili(?)(Kreeka) ja Marco(sündinud Brasiilias, elanud Portugalis ja jäi pärast oma EVSi teenistust Eestisse elama 0.o). Minu jaoks oli kindlati kõige tähtsam jututund Kaijaga. Otseloomulikult selle pärast, et Austria on neist neljast riigist lähim Saksamaale ja oli kergem end seostada. Teiseks, aga see, et organisatsioon, kus Kaija oli – ma saatsin sinna ka avalduse ja oleksin saanud (võib-olla) kui poleks olnud ühte totakat nõmedat valesti kirjutamist. Kirjutasin, et ma ei tahaks lastega tegeleda ja nad vastasid eitavalt, sest Esperanzas on just lapsed. Point on selles, et mina mõtlesin laste all vanust ~2-7 aga seal Esperanzas on lapsed ~al 10, mis oleks täitsa okei mulle. Oeh, natuke kurb oli, aga mis teha, ega Saksamaa Blossin ka halb pole ju.

Ei oskagi rohkem midagi kirjutada… Need kaks ja pool päeva olid supertoredad. Kui lähed EVSile ja pre-dep koolitusele siis ära jumala eest sellest kõrvale hoidu! Sa kahetsed hiljem korduvalt.

PS: Ma võtsin kaasa saksa keele õpiku ja mp3 mängija, et vabal hetkel või igavust tundes muusikat kuulata ja õppida. K: Palju ma seda tegin? V: 0 korda