Blossin üle vaadatud

Nõustusin osalema Ann’i projektis ja seega tuldi mulle kella kahest järgi, et Blossinisse minna. Muidu väntab selle 3,5km rattaga aga ratas oli ka Blossinis… Teed on jube kitsad. Ma küll autoga sõita vist ei saaks, oleksin kohe kraavis ja neil seda reeglid ka pole, et 24/7 tuled põlema peavad. Väga harjumatu on vaadata. [ahjaa, digika laadija istus ikkagi kodus tooli peal]

Blossin ise oli täpselt selline, nagu fotodel. Suur, ilus, puhas ja korras. Peamajja sisenedes tutvustas Jana mind muidugi igale vastutulijale. Hea, kui veerand nimedest mulle meelde jäi. Aga samas on mul tervelt aasta aega õppida. Mul on ka kabinet, mida hakkan jagama Malini ja ühe saksa kutiga. Seal on vabatahtlikul tõesti hea elu.

Blossinis olles otsustasin ka selle ära, et ma pean hakkama padavai saksa keelt õppima. Nii nõme on seista ja totakalt naeratada, kui keegi sinuga räägib ja küsib midagi, aga sina tuhkagi aru ei saa ning pead ootama kuni keegi (kui üldse) tõlgib. Lauas suuremas seltskonnas istudes jutt ka naljalt inglise keelele ei läinud. Siis, kui minult midagi küsida oli vaja või öelda, mida teha. Seega, minu tegevus on istuda ja kuulata neid sõnu, millest aru sain.

Ujumas käisime ka Kamilaga. Alguses läksime vette: Uih, aih, scheisse! Külm oli! Aga siis võtsin vana nipi kasutusele: pritsida! Oi aitas hästi. Mõne minutiga juba ujusime ringi ja nautisime täiega vett. Hiljem ronisime välja ja suundusime tööd tegema, mis Ann ette andis. 

Temal algab nimelt projekt (noored Prantsusmaalt, Leedust ja Saksamaalt) ja meie pidime ette valmistama ühe olenguruumi. Ehk kaks kaarti seinale (rohkelt teipi oli vaja!) ja tere tulemast. “Willkommen” kirjutas muide Kamila (kes on koolis 12 aastat saksa keelt õppinud ja hetkel õpib ülikoolis saksa tõlgiks…) kogemata ühe m-iga. Egas midagi, joonistasime teise m-i taha ja ausõna, eriti ei märka viga.

Vahelduseks saime ka süüa…  Mitte et muidu ei saaks aga ma pole jõudnud poes käia ja õhtune rootsi laua minivariant oli väga teretulnud. Viimane söök oli krevetivõileib Tallinnas, kui mitte arvestada ema leiba, mida viilu kaupa söön ja jagan. Seejärel anti meile ülesandeks kahe telgi ülespanek… Esimene telk läks perfektselt. Teine ka, kuni me avastasime, et üks see toru on katki… Kamila läks lattu uut telgitoru tooma, kuid tagasi tuli tühjade kätega. Nimelt õnnestus tal võti ukseluku sees ära murda. Murtud osa jäi loomulikult südamiku sisse ja viimase info järgi tuleb uks lihtlabaselt lahti murda. Kena algus =D

Seejärel üritasime parandada seda katkist osa. Tulemust näete paremal pool. Nimelt üritasime vaest murdunud osa kinni teipida. Algul tundus, et õnnestub panime ju isegi puuoksi toestuseks aga lõpptulemusena murdus uuesti lahti… Andsime lõpuks alla ja otsisime Anni’i üles, kellele siis probleemi ära seletasime. Mis tal siis ka muud öelda oli, kui et kudiagi saab ehk probleemi lahendatud ja saatis meid koju. Homme jälle.
Joonistusi, postkaarte ja meetrite pikkusi kirju võib saata aadressil:
Ene Sepp
Blossin
Hauptstraße 8
15754 Heidesee OT Friedersdorf
Deutschland

PS: Ma sain endale kaks Blossini t-särki ja ühe Blossini fliisi. Riidekapp täieneb.

Minu kodu

See on siis minu tuba. Selline tore ja armas. Mõnusalt suur. Ainus jama on see, et kapis on kaks riiulit – mõlemad minu silmade kõrgusel. Ei ole tore niimoodi urgitseda. Prügikast võiks ka olla aga alati võin ju ise soetada… Teler tehti ka täna korda. Yey.
Kööginurk siis. Pliit ja muud esmatarbevahendid on olemas. Külmkapp on küll tühi (täna leidus seal võid ja kartuleid), ent küll ära täidab. Täna ei jõudnud mingi imenipiga poodi minna. Seal laua taga toimub siis ühisistumine ja teejoomine. Uksest paistab Kamila tuba.

Vannituba! Siin on vann! Asi, mida kartsin, et ei leia. Nagu mujal korteris, on ka siin ruumiga laiutatud. Ilusad kenad katuseaknad, keset vannituba võiks valssi tantsida jms.

Vasakul trepp koju ja all kodu ise.

Kohal. Ja üle vaadatud, mis ma maha jätsin või ära kaotasin

Kõigepealt positiivsemast poolest. Lennureis läks superhästi (kuigi Tallinna lennujaamas ma oma püreesuppi ikka ei saanud). Riiga siis 55 minutit, mille jooksul sain ühe kirja valmis kirjutada. Riiast tormasin Berliini lennukile. Mul oli täpselt aega, et osta üks jook endale ja siis sappa minna. Sellest lennust erilisi mälestusi pole, sest suurema osa ajast ma magasin hambad laiali.

Lennujaamas pidin natuke ootama, sest Jana sattus ummikusse ja tuli hiljem. Kohale ta aga jõudis ning leidis mu kohe ka üles. Khm, ainult mingi vabatahtlik oleks vist tanksaabaste, miniseeliku, nahktagi ja hiiglasliku kotiga lennujaamas. Lennujaama parklast (mis oli nagu labürint) välja sõites nägime jänest üle tee jooksmas. Ma pole isegi Raplas jänest näinud ja nüüd nägin Berliinis. Sweet. Natuke ekslesime, sest Jana pidi veel töökaaslase Ann’i (ma unustasin pikema variandi nimest ära) üles korjama aga ta ei teadnud täpset teed. Ma nägin siis vähemalt Berliini. Rattureid on siin palju aga vaid mõnel nägin kiivrit peas. Muidu linn nagu linn ikka. Eks oma keelekursuste ajal saan veel rohkem uurida, sest kursus on kella üheksast üheni ja siis on vaba aeg. Niimoodi kuu aega järjest!

Teel Friedersdorfi (minu kodu!) magasin jällegi hambad laiali ja ärkasin siis, kui kohale jõudsin. Täitsa armas külake on. Eks näeb, kas aasta lõpuks on sellest kõrini või ei. Okei, tuppa ja mind ootas ees Poolast pärit üliõpilane Kamila. Ta õpib saksa keelt ja on siin praktikal. Lisaks keelekursusele hakkan ka temalt eratunde saama =)

Tubade kirjelduse saate täpsemalt siis, kui ma pildid ära teen ja need üles laen. Aga lohutuseks võite lugeda, mis ma maha suutsin unusta ja tegemata jätta.

Esiteks, ostis ema „Medaljoni“, sest kodus meil polnud ühtegi(kõik on rändama läinud). Ma ei tea mitu sada korda ta ütles, et ma sisse kirjutaksin ja guess what, mis tegemata jäi. Vabandused =(

Teiseks, pakin pesu lahti ja vaatan et natuke vähe, peaks nagu rohkem olema. Seejärel leian vana pidžaama, mis pidi ju rottidele jääma. Kerge juhe, telefonikõne emale (tegelikult pakkis tema mul koti ilusti ära) ja jõuame järeldusele, et selle asemel, et pidžaama kotist välja tõsta, tõstsin ma tõenäoliselt välja oma pesukoti. Yesh! Vähemalt on nüüd olemas vabandus pesupoodi minekuks.

Kolmandaks jätsin ma maha päikeseprillid, mille avastasin tegelikult siis, kui ma Tallinnas õhku tõusin.

Kõige magusam möödapanek (siiani) on aga – tadadadadadadaa! Minu uhiuue, imearmsa digika laadija ühe osa maha unustamine. Ma muidugi loodan, et see on kuskil kotipõhjas aga kõik ülejäänud juhtmed on ju mul juba ära pandud seega… Jah, läks pisut untsu. Eks mul tuleb digikat seni tagasihoidlikult kasutada, kuni pakk kohale jõuab. Mis tähendab seda, et ma pean ruttu-ruttu oma aadressi teada saama. TÄIENDUS: kodus ka seda pole. Ehk see on kuskil müstilisel kombel õhku haihtunud. Otsingud jätkuvad.

Kurvad hetked üle elatud ja pisut rõõmsamat: täna õhtul liitun ma kohe Ann’i projektiga. 20 noort erinevatest riikidest tulevad Blossinisse. Seda, mis projekti raames, ma täpselt pihta ei saanudki aga pole ka vaja. Lähen talle appi ja seega on minu elu kuni esmaspäevani (mil algab keeltekool) sisustatud. Küll aga ma ei tea, kui palju ma sel hetkel internetti saan, et blogi täiendada, sest jään võib-olla Blossinisse ööseks. Kui keegi väga puudust tunneb, võib mulle messida ja helistada. Vastu küll messida ei saa aga elab üle.

Kui nüüd ainult selle wifi parooli ka teada saaks, oleks supertore… Seni lähen pakin asju edasi.

Tallinna lennujaamas

Korralikult poole kolmeni üleval istutud algas sõit lennujaama poole. Läbi udu ja mõningate metsloomadega teeservas. Kohale jõudes olime uhkes üksinduses parklas. Fun!

Lennujaama sisse astudes avastasime, et see on – tühi. Kerge selline tunne -> 0_O Egas midagi paremat teha siis polnud, kui minna check-in automaadi juurde ja vaadata, kuidas ma sellega läbi saan. Kati ja ema abiga, mõne algul valesti vajutatud nupuga (mul näiteks ei olegi e-pilet) jõudsime edasi ja lõpptulemusena väljastas automaat kaks kallihinnalist pardakaarti. Okei, teise neist pidi küll välja rebima…

Pagasi äraandmiseks pidime ootama 25 minutit. Yey! Tallinna lennujaamas on ju väga palju vaadata… Parajal ajal kotti üle kaaludes selgus, et see on kõigest 19,2kg. Käsipagasisse kinnitatud hari ja sandaalid leidsid kohe oma tee tagasi suurde pagasise – 19,8kg. Muidugi, see valetas. Check-ini letini jõudes tuli välja, et kott on hoopis 19,9kg. Täpne või mis? 101g veel ja siis hakka juba plekkima. Nad pidid üpris ranged olema.

Pagas antud, lehva-lehva kotile tehtud (ma loodan, et kohtume Berliinis, mõlemad elusad ja terved) ning siis oma turvakontrolli poole. Oeh, järjekordsed hüvastijätud (nüüd hästi vaikselt jõuab kohale et ma ei näe ju kedagi niiiii kaua =( ) kalli-kalli ja siis jäid nemad vaatama, kuidas turvakontroll läheb.

Mp3, telefon, fotokas, läppar (tuleb välja lülitada -.-), dokumendid, jope – asetasin esimesse kasti. Teise kasti läks minu käsipagas ja siis hops röntgeniautomaati. Ise sain väravatest läbi kõndida ja läks täpselt nii, nagu Kati ennustas. “Palun saapad jalast võtta.” Urrhr. Saapad jalast ja tipa-tapa sokkis uuesti läbi. Enam ei piiksunud.

Seejärel uuesti lehvitada ja astusingi esimese sammu Suurde Maailma, okei, hetkel veel Tallinna lennujaamas… Esimese asjana tormasin kohviku poole sest Hiina lendu oodates sain seal maailma parimat seenepüreesuppi. Suletud? Ikka suletud =( Seega pidin ostma totakalt kalli krevetivõileiva ja lisaks sain raha tagasi eurodes ja kroonides. Mida paganat ma teen 14krooniga?

Ja nüüd istun… ja ootan. Weeeeee! Ja üldiselt mul on igav. Muidu ei viitsiks ma küll ühest lennujaamas istumisest nii pikalt kirjutada.

PS: Pärast lähen ma veel oma seenepüreesuppi piiluma. Millalgi nad peavad ju selle avama.