Blossin üle vaadatud

Nõustusin osalema Ann’i projektis ja seega tuldi mulle kella kahest järgi, et Blossinisse minna. Muidu väntab selle 3,5km rattaga aga ratas oli ka Blossinis… Teed on jube kitsad. Ma küll autoga sõita vist ei saaks, oleksin kohe kraavis ja neil seda reeglid ka pole, et 24/7 tuled põlema peavad. Väga harjumatu on vaadata. [ahjaa, digika laadija istus ikkagi kodus tooli peal]

Blossin ise oli täpselt selline, nagu fotodel. Suur, ilus, puhas ja korras. Peamajja sisenedes tutvustas Jana mind muidugi igale vastutulijale. Hea, kui veerand nimedest mulle meelde jäi. Aga samas on mul tervelt aasta aega õppida. Mul on ka kabinet, mida hakkan jagama Malini ja ühe saksa kutiga. Seal on vabatahtlikul tõesti hea elu.

Blossinis olles otsustasin ka selle ära, et ma pean hakkama padavai saksa keelt õppima. Nii nõme on seista ja totakalt naeratada, kui keegi sinuga räägib ja küsib midagi, aga sina tuhkagi aru ei saa ning pead ootama kuni keegi (kui üldse) tõlgib. Lauas suuremas seltskonnas istudes jutt ka naljalt inglise keelele ei läinud. Siis, kui minult midagi küsida oli vaja või öelda, mida teha. Seega, minu tegevus on istuda ja kuulata neid sõnu, millest aru sain.

Ujumas käisime ka Kamilaga. Alguses läksime vette: Uih, aih, scheisse! Külm oli! Aga siis võtsin vana nipi kasutusele: pritsida! Oi aitas hästi. Mõne minutiga juba ujusime ringi ja nautisime täiega vett. Hiljem ronisime välja ja suundusime tööd tegema, mis Ann ette andis. 

Temal algab nimelt projekt (noored Prantsusmaalt, Leedust ja Saksamaalt) ja meie pidime ette valmistama ühe olenguruumi. Ehk kaks kaarti seinale (rohkelt teipi oli vaja!) ja tere tulemast. “Willkommen” kirjutas muide Kamila (kes on koolis 12 aastat saksa keelt õppinud ja hetkel õpib ülikoolis saksa tõlgiks…) kogemata ühe m-iga. Egas midagi, joonistasime teise m-i taha ja ausõna, eriti ei märka viga.

Vahelduseks saime ka süüa…  Mitte et muidu ei saaks aga ma pole jõudnud poes käia ja õhtune rootsi laua minivariant oli väga teretulnud. Viimane söök oli krevetivõileib Tallinnas, kui mitte arvestada ema leiba, mida viilu kaupa söön ja jagan. Seejärel anti meile ülesandeks kahe telgi ülespanek… Esimene telk läks perfektselt. Teine ka, kuni me avastasime, et üks see toru on katki… Kamila läks lattu uut telgitoru tooma, kuid tagasi tuli tühjade kätega. Nimelt õnnestus tal võti ukseluku sees ära murda. Murtud osa jäi loomulikult südamiku sisse ja viimase info järgi tuleb uks lihtlabaselt lahti murda. Kena algus =D

Seejärel üritasime parandada seda katkist osa. Tulemust näete paremal pool. Nimelt üritasime vaest murdunud osa kinni teipida. Algul tundus, et õnnestub panime ju isegi puuoksi toestuseks aga lõpptulemusena murdus uuesti lahti… Andsime lõpuks alla ja otsisime Anni’i üles, kellele siis probleemi ära seletasime. Mis tal siis ka muud öelda oli, kui et kudiagi saab ehk probleemi lahendatud ja saatis meid koju. Homme jälle.
Joonistusi, postkaarte ja meetrite pikkusi kirju võib saata aadressil:
Ene Sepp
Blossin
Hauptstraße 8
15754 Heidesee OT Friedersdorf
Deutschland

PS: Ma sain endale kaks Blossini t-särki ja ühe Blossini fliisi. Riidekapp täieneb.

9 kommentaari

  1. Siim said,

    juuli 28, 2010 kell 10:46

    Tundub lahe koht! Aga eks hakka siis kibekiirelt Saksa keelt juurde purssima, Meine name ist Ene võid sa ju neile öelda, aga sellega kaua välja ei vea ju 😛

    Ajaa, seal pidi ju spordikompleks ka miskine olema vms, kui sinna satud, tee paar pilti!
    Edu!

    • Shamio said,

      juuli 28, 2010 kell 14:15

      Juba õpin. =D Eks see kohapeal olemine aitab. Ich bin Ene und Ich komme aus Estland.

      Sporidkompleks… Randa olen näinud ja purjekaid ja laudu jms aga eks teen siis neist pilti ka. Jõusalaini pole jõudnud =p

  2. Ingrid said,

    juuli 28, 2010 kell 12:01

    Tuleb mu enda projekti algus meelde. Just see, et millestki aru ei saa, ainult mõnest sõnast. Minuga räägiti küll inglise keelt, aga suures grupis istusin mokk töllakil ja üritasin midagigi aru saada. Aga usu, see arusaamine tuleb üsna ruttu, eriti kui keeletunnid pihta hakkavad.

    • Shamio said,

      juuli 28, 2010 kell 14:16

      Tore. Siis tean, et kaua ma niimoodi pealtvaatajaks ei jää =)

  3. emps said,

    juuli 28, 2010 kell 15:08

    Riiuleid saad kappi juurde tekitada kõikvõimalike kastidega või lauajuppide ja okstega – pane fantaasia tööle ;))))

    • Shamio said,

      juuli 28, 2010 kell 17:42

      Ma kardan, et ma ei või sinna kappi auke puurida või midagi kruvida xD aga kui kuskilt lauajuppe leiaks, saaks kasvõi põrandapinda ära kasutada.

      • emps said,

        juuli 29, 2010 kell 17:12

        ilma puurimata saab ka – nii nagu meil koduski kastidest iseehitatud koridori riiulid on. või pane mingid tugevamad topsikud riiuli nurkadesse ja sinna peale mingi plaat

  4. Shamio said,

    juuli 29, 2010 kell 18:40

    Peab siis uurima. Ma leidsin meie sahverkeldrist mingid laud(õigemini nägin silmanurgast). Kui nädalavahetusel rohkem aega on, saab ehk miskit sellest meisterdada.

  5. august 26, 2013 kell 22:27

    […] Blossinist (koht, kus ma vabatahtlikuna terve aasta töötasin) käisin ka koos Mikuga läbi. Friedersdorfi raudteejaamast sinna hakkasime kõndima. Proovisime hääletada, aga keegi isegi ei aeglustanud. Lõpuks peatus meie kõrval (kui me isegi enam ei hääletanud) kahe Hollandist pärit vanadaamiga auto, kes meid rõõmsalt paar kilomeetrit edasi viskasid. Blossinis… Ma olen oma vabatahtliku aasta blogiski kirjutanud, kuidas mul ei saanud kaasvabatahtlikud eluaegseteks sõpradeks ning töökohaga ka päris kirjeldamatut sidet ei õnnestunud luua. Seega, Blossinisse käik pisarat silmanurka küll ei võtnud. Jah, mult uuriti, kuidas läheb ja mis teen ja mis Saksamaal teen, kuid kõik jäi siiski pigem small-talki tasandil. Ma ei ole muidugi pettunud. Minu eesmärk polnud minna sinna kellegagi südamest-südamesse vestlust arendama. Tahtsin lihtsalt veel kord näha seda kohta, kus ma aasta elasin, mis seal vahepeal toimunud on ning ka Mikule näidata, kus ma olin. Ning ma olin ju nagunii sealkandis… Miku arvamus oli muidugi, et Blossin on igav. Ja eks ta ongi, kui sa seal rühmaga ei tegutse koos, sest sel juhul on võimalusi tohutult palju! Eriti nüüd, kui nad on lasteaialaste ja algklassilaste sihtrühma jaoks ühe uue maja ehitanud. Niisama oli seal teha täpselt nii palju, kui et ma näitasin, kus ja mida tegin, Mensast ostsime snäkke, sõime neid, vaatasime mände ning silmitsesime järvekaldasse loksuvaid laineid. Endine EVSlane, praegune FSJlane ja tulevane freelancer Mara (Lätist), viis ka mind toimuvaga kurssi. Jah, ehk temaga oleksin ma paremini oma aasta jooksul klappinud, kui Maliniga aga no mis teha. […]


Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: