Kohal. Ja üle vaadatud, mis ma maha jätsin või ära kaotasin

Kõigepealt positiivsemast poolest. Lennureis läks superhästi (kuigi Tallinna lennujaamas ma oma püreesuppi ikka ei saanud). Riiga siis 55 minutit, mille jooksul sain ühe kirja valmis kirjutada. Riiast tormasin Berliini lennukile. Mul oli täpselt aega, et osta üks jook endale ja siis sappa minna. Sellest lennust erilisi mälestusi pole, sest suurema osa ajast ma magasin hambad laiali.

Lennujaamas pidin natuke ootama, sest Jana sattus ummikusse ja tuli hiljem. Kohale ta aga jõudis ning leidis mu kohe ka üles. Khm, ainult mingi vabatahtlik oleks vist tanksaabaste, miniseeliku, nahktagi ja hiiglasliku kotiga lennujaamas. Lennujaama parklast (mis oli nagu labürint) välja sõites nägime jänest üle tee jooksmas. Ma pole isegi Raplas jänest näinud ja nüüd nägin Berliinis. Sweet. Natuke ekslesime, sest Jana pidi veel töökaaslase Ann’i (ma unustasin pikema variandi nimest ära) üles korjama aga ta ei teadnud täpset teed. Ma nägin siis vähemalt Berliini. Rattureid on siin palju aga vaid mõnel nägin kiivrit peas. Muidu linn nagu linn ikka. Eks oma keelekursuste ajal saan veel rohkem uurida, sest kursus on kella üheksast üheni ja siis on vaba aeg. Niimoodi kuu aega järjest!

Teel Friedersdorfi (minu kodu!) magasin jällegi hambad laiali ja ärkasin siis, kui kohale jõudsin. Täitsa armas külake on. Eks näeb, kas aasta lõpuks on sellest kõrini või ei. Okei, tuppa ja mind ootas ees Poolast pärit üliõpilane Kamila. Ta õpib saksa keelt ja on siin praktikal. Lisaks keelekursusele hakkan ka temalt eratunde saama =)

Tubade kirjelduse saate täpsemalt siis, kui ma pildid ära teen ja need üles laen. Aga lohutuseks võite lugeda, mis ma maha suutsin unusta ja tegemata jätta.

Esiteks, ostis ema „Medaljoni“, sest kodus meil polnud ühtegi(kõik on rändama läinud). Ma ei tea mitu sada korda ta ütles, et ma sisse kirjutaksin ja guess what, mis tegemata jäi. Vabandused =(

Teiseks, pakin pesu lahti ja vaatan et natuke vähe, peaks nagu rohkem olema. Seejärel leian vana pidžaama, mis pidi ju rottidele jääma. Kerge juhe, telefonikõne emale (tegelikult pakkis tema mul koti ilusti ära) ja jõuame järeldusele, et selle asemel, et pidžaama kotist välja tõsta, tõstsin ma tõenäoliselt välja oma pesukoti. Yesh! Vähemalt on nüüd olemas vabandus pesupoodi minekuks.

Kolmandaks jätsin ma maha päikeseprillid, mille avastasin tegelikult siis, kui ma Tallinnas õhku tõusin.

Kõige magusam möödapanek (siiani) on aga – tadadadadadadaa! Minu uhiuue, imearmsa digika laadija ühe osa maha unustamine. Ma muidugi loodan, et see on kuskil kotipõhjas aga kõik ülejäänud juhtmed on ju mul juba ära pandud seega… Jah, läks pisut untsu. Eks mul tuleb digikat seni tagasihoidlikult kasutada, kuni pakk kohale jõuab. Mis tähendab seda, et ma pean ruttu-ruttu oma aadressi teada saama. TÄIENDUS: kodus ka seda pole. Ehk see on kuskil müstilisel kombel õhku haihtunud. Otsingud jätkuvad.

Kurvad hetked üle elatud ja pisut rõõmsamat: täna õhtul liitun ma kohe Ann’i projektiga. 20 noort erinevatest riikidest tulevad Blossinisse. Seda, mis projekti raames, ma täpselt pihta ei saanudki aga pole ka vaja. Lähen talle appi ja seega on minu elu kuni esmaspäevani (mil algab keeltekool) sisustatud. Küll aga ma ei tea, kui palju ma sel hetkel internetti saan, et blogi täiendada, sest jään võib-olla Blossinisse ööseks. Kui keegi väga puudust tunneb, võib mulle messida ja helistada. Vastu küll messida ei saa aga elab üle.

Kui nüüd ainult selle wifi parooli ka teada saaks, oleks supertore… Seni lähen pakin asju edasi.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: