Berliinis

Täna käisin ma Berliinis hängimas. Palju ägedam, kui Konsas hängida, teate ikka vä? =D Niisiis, hommikul kartsime et jääme maha aga jõudsime üheksa minutit varem peatusse. Enne pidime veel rattad garaaži viima, mille me ööseks õue olime unustanud… Nägin ka esimest enam-vähem endaealist Friedersdorfis. Meesoost ja kuulas erakordselt kõvasti Eminemi. Bussiga sõitsime umm – mul ei tule kohanimi meelde – ja sealt kahekorruselise, vaikse ja pehmete istmetega rongiga Berliini.

Esimeseks sihtkohaks sai tehnoloogiamuuseum. Vähemalt 15minutit veetsime metroojaamas ja üritasime aru saada, kuhu pagan me minema peame. St, et Malin ja Kamila üritasid aru saada. Ma jalutasin niisama nende ümber ja sõin imehead šokolaadimuffinit. Tehnoloogiamuuseum koosnes siis põhiliselt kahest asjast: lennukid ja laevad. Natuke oli ka muud teemat aga sellest hoolimata oli see üldplaanis huvitav koht. Kahju oli ainult selles, et tekstid olid vaid saksa keeles, mis tähendas et mina ja Malin põhimõtteliselt lihtsalt tormasime selle läbi, sest pole huvitav kui sa seletusest aru ei saa.
Siin sai õppida, kuidas erinevaid sõlmi siduda. Esimesega sain läbi häda ja vaeva hakkama, teisega andsin alla. Samas, Malin ütles et ronimiskursusel õpetatakse meile nagunii erinevaid sõlmi, nii et ei hakanud seal siis ka ekstrapalju vaeva nägema.

Päev jätkus lõunasöögiga Burger Kingis, kus meil tekkis ka vaidlus loomaaia külastamise üle. Kamila arvab, et loomaaiad on saatanast ja loomad on seal õnnetud ja oleksid palju rõõmsamad siis, kui nad saaksid vabalt ringi joosta. Malin ja mina olime vastu, öeldes et loomaaias on loomadel ka hea. Berliini loomaaeda külastame igaljuhul ainult mina ja Malin…

Seejärel läksime päevaplaani teise muuseumisse… seksimuusem! Sellest jäi Kamila kahjuks ilma, sest tema on praktikant mitte rahaga laiav vabatahtlik ja 10eurone pilet oli liiga palju. Samas võib öelda, et 10eurone pilet oli oma hinda täitsa väärt. Meil oli Maliniga päris lõbus ja huvitav. Aeg voolas kiirelt. Kuna blogi on siiski avalik (loe: pisikesed alaealised lapsukesed võivad ka siia sattuda ja mõni pisike alaealine lapsuke ka loeb seda ja üldiselt ei taha ma teid piltidega üle koormata) siis siia väga palju pilte ei lisa. Vaid paar, kolm, neli… Seksimuusemis sai teada seda, milliste märkide järgi järeldada, et mees on sinust sissevõetud, teha endale ideaalne mees/naine, vaadata kuidas käivad erinevad seksipoosid, õppida kus asuvad mehe ja naise mõnupuntkid, vaadata päris mitut erootilise programmiga telerit ja tutvuda erootika ja pornograafia ajalooga. Nii, kui seksimuusem üle vaadatud ja selle all asunud sekspood ka, liikusime edasi. Ideeliselt tahtsime me jõuda metroojaama, kust mulle telefonikaart osta. Me ei jõudnud sinna.

Aga see-eest jõudsime me poodide tänavale. Väga hea, et mul raha otsas oli ja ma midagi osta ei saanud. Malin pidi mulle kogu aeg meelde tuletama, et ma elan aasta aega Berliini külje all mitte ei ole siin kolm päeva ja seega pole mul mingit vajadust kohe seda kõike, mis ma näen ära osta. Pudi-padi poest sain endale hädavajaliku toidukarbi (homme ootab ees külmiku sulatamine. Yee!) ja seejärel läksime juuksurisse, kus Malin vähemalt pool tundi valis, mis lõikust ta tahab. Hea, et kui mina esmaspäeval juuksurisse lähen siis ma vähemalt tean, mida ma tahan ja saab kiirelt ära lõigatud (eeldusel ikka, et Jana lubab sellist soengut). 9.99 eurot ja Malin nutab nüüd oma juukseid taga. Varem olid tal õlgadeni ja ta palus mitte väga palju maha lõigata – tulemuseks peaaegu poisipea, vaid tsipake pikem. Aga muidu näeb äge välja!

Tänaseks viimaseks pildiks saab minu hetkeline lemmikehitis Berliinis. Ehitis on küll palju öelda, Kamila sõnutsi on see Teise Maailmasõja meenutuseks jäetud varemed. Aga huvitavalt ilus on ikka muu klantspildiliku Berliini kõrval. Kuigi klantspilti rikkus pisut pilves olev mees, kes elavalt Coca-Cola pudeliga žeztikuleeris ja inimestele külje alla trügiv mustlane.

Tagasisõit möödus ägedalt, eriti rongiosa. Õppisime nimelt saksa keelt jälle ja meie kõrval istunud sakslasest vanahärral võis päris huvitav olla kuulata, kuidas me oma lausete ja hääldusega maadlesime. Ma üritasin neile õpetada ka eestikeelset lauset: “Minu nimi on  …” Nii Kamila kui Malini suust kõlas see pigem: “Minmini nim…” Kohe üldse ei saanud nad aru, mida kuidas  hääldada. Naljakas =D Aga eks minu saksa keel ole hetkel samasugune.

Lõpuks siis Friedersdorfis. Tuppa, arvuti sisse, pilk telefonile (minu uus saksa number on 015776508153, eeldusel et ma selle ära aktiveeritud saan), süüa tegema, sööma, blogi kirjutama. Täitsa nagu tavaline päev.