Laupäevaks saigi siis kokku lepitud selline asi, et esimesena läheme Malini ja Maggyga Charlottenburgi lossi avastama. Õhtune osa aga selgub osaliselt päeva jooksul, kuid 9.30ks läheme klubituurile – maksame 10 eurot ja meid siis viiakse erinevatesse klubidesse ja kohtadesse. Muuseumisse saamise pidi välja otsima Maggy, kellel siis ka see suurepäraselt õnnestus. Ilma ühegi probleemita leidsime end õigete trammide ja rongide pealt ning pool kolm olime muuseumis. Hiljem avastasime, et tegelikult võinuks varem olla, sest Charlottenburgi loss on niii suur! Me ostsime päevapileti, et minna ka mõnda kõrvalhoonesse ja mausoleomi, kuid reaalsus oli see, et kui meie Charlottenburgi lossis lõpetasime, pandi juba tervet kompleksi kinni…
Vasakul näete siis seda hiiglasliku hoonet. Kuigi meil oli suurepärane audiogiid ei mäleta ma hetkel enam üldse seda, mis sajandil see ehitatigi… Lossi esimese omaniku nimi oli Sophie või Sofie ja üpris palju tegi lossi ümber ka tema pojapoeg. Nagu kõik muud Berliini hooned, sai ka Charlottenburgi loss II maailmasõjas üpris korralikult kannatada. Mõnes ruumis olid välja toodud ka pildid, milline oli see koht pärast pommitamist ja siis samal ajal vaatad, kui suurepäraselt kõik restaureeritud on. Nii palju, kui võimalik kasutati originaalseid materjale aga kuna suur osa neist on kas hävinud või siis kadunud, võib reaalselt näha rohkem järgitehtud asju. Samas, minusugune asjatundmatu inimene aru küll ei saa, et see ei olegi nüüd nii ja nii mitusada aastat vana. Loomulikult klõpsisin ma ka korralikult pilte, mis siiski kõik ei ole just parima kvaliteediga. Nimelt tuli legaalseks pildistamiseks lossis sees osta 3eurone luba. Mina, vana kooner, sellest loobusin ja üritasin nii hästi kui võimalik salaja pilti teha. Vahele ei jäänud =)
Järgnevalt siis mõned minu lemmikpildid (või siis lihtsalt need, mis ei ole mõttetud udukäkid). Vasakul nähtav tuba on portselanituba, mis pidavat olema kõige väärtuslikum ja kuulsam osa lossist. Lossi esimesele omanikule meeldis nimelt portselan ja ta kogus neid päris suure hoolega. Toas võib näha portselanist vaaganid, kandikuid, taldrikuid, tasse, vaase, kujukesi ja mida iganes veel. Peeglid tekitavad veel ekstra vau efekti. Üleval paremal on ainus magamistuba, milles oli säilinud ka voodi. Üldse olid magamistoad naljakad – hästi pisikesed.
Allpool saab näha juba lossi uuemat osa ja kahte erinevat saali. Vasakpoolne on roheline saal ja parempoolne on valge saali üks uks. Selliseid uksi on valges saalis neli tükki. Kolmest neist saab kenasti välja. Kui aga külaline üritab väljuda ühest, kukuks ta tõenäoliselt kohe surnuks, sest uks avaneb trepi kohale tühjusesse… Miks siis selline mitte kuhugi viiv uks üldse ehitati? Eks ikka selleks, et saali mõlemad otsaseinad samasugused oleksid, sest ühes seinas kaks ust ja teises seinas üks uks oleks tõenäoliselt tollastele lossielanikele liialt häiriv olnud.
Väga palju oli lossis ka suuri uhkelt kaunistatud kappkellasid, millest osad hea meelega endalegi koju viiks. Mõni seisis, mõni näitas aga peaaegu õiget aegagi. Miks aga tänapäeval enam nii rohkelt kaunistatud kelli ei saa osta?
Allpool näete kas siis kirjutamistuba või oli selle nimi lihtsalt kabinet. Maitsekalt ja muu lossiga võrreldes küllaltki tagasihoidlikult sisustatud. Ainus asi, mis natuke veider on… Kas sahtlid peavadki olema laual kirjutajast vastaspool või on see niipidi sätitud vaid selleks, et külastajatel parem vaade oleks. Ma loodan, et teine variant, sest koguaeg ümber laua joosta, et tähtsaid pabereid kätte saada – no võib vist närvidele küll käia =)
Igas korralikus lossis peab olemas olema ka teatud palvekoht, et siniverelised päris lihtrahavaga sama katuse all jumala poole ei peaks pöörduma. Kuigi ideeliselt pidanuks kirikunurgake olema tagasihoidlik, oli see siiski üpris võimsalt kaunistatud – mis teha, kui tahta siis saab väga vabalt kõigist kirjutatud ja kirjutamata reeglitest mööda hiilida, eriti kui oled selline tähtis nina. Too orel muidu, mida saab vasakul pool näha, pidavat siiamaani töötama. Küll ikka osati tollal asju valmistada – mitu sajandit hiljem on ka veel töökorras – tänapäeva meistrimehed peaksid ka vist kuidagi õppust võtma. 
Lõpuks pärast kolme ja poolt tundi jõudsime me ka välja ja tormasime siis mausoleumi poole, kuhu lasti viimased külastajad sisse 17.30. Meie jõudsime sinna 17.45… Tjah, ei vedanud ning ka teine koht, kuhu tahtsime minna, oli suletud. Selle asemel saime siis natuke niisama lossiaias jalutada. Kena ja korras koht oli ning tundus ka, et populaarne. Oli seal siis näha niisama istujaid, teisigi jalutajaid, tervisesporti tegevaid inimesi ja isegi üht tõenäoliselt Aasiast pärit pruutpaari, kes siis tolles kaunis kohas fotosid tegid. Pildidl oleme mina ja Maggy =)

Õhtusest osast kirjutan natuke lühemalt. Peamine põhjus on see, et sellest ei ole lihtsalt väga palju erilisi piltegi 😀 Kui meie esimene kindel plaan oli minna tuurile, siis reaalselt see ei õnnestunud… Alexanderplatsi juures kohtusime Betina, mõndade teiste vabatahtlike ja niisama nende sõpradega. Istusime kõigepealt seal natuke aega ja vaatasime mis toimub. Nimelt oli seal mingi laada moodi üritus. Lõpuks, kui liikuma hakkasime läksime kõigepealt teletorni juurde purskkaevude kõrvale istuma. Ka see tundus ääretult popp koht olevat, kõik pingid olid täis. 
Alumisest reast vasakult siis: Malin, Rassa, Betina, üks noormees, kelle nime ma ei mäleta =D Seisavad siis Cristian(sakslane) ja Sharif. Hiljem liitus meiega veel Enes. Nii, teletorni juurest liikusime edasi promendaadi sarnasele asjale. Ühel jõekaldal oli liiv, lamamistoolid, tantsuplats, palmid, mingi teatrihoone ja isegi kaks laste mänguplatse. Seal siis lebotasime, tantsisime, kõndisime ja niisama olime mitu tundi. Kui üle viskas üritasime mõnda klubisse minna… Esimene klubi, kuhu proovisime olevat väga range näokontrolliga, vaid 30% proovijatest saavad sisse. Cristian hoiatas meid ette, et inglise keelt ei tohi rääkida, sest turiste nad ei taha. Ups… Malin ütles mulle kogemata valel ajal paar sõna inglise keeles ja see variant siis läinud oligi. Eks mingi muu päev peab uuesti proovima. Seejärel järgnes jalutamine järgmise koha suunas. Me möödusime isegi Berliini müüri allesjäänud jupist ja nägin ära selle kuulsa suudluse. Mingi aeg, kui päeval sinna lähen, teen ka pilti. Lõpuks jõudsime siis raudteejaama kõrval asuvassse sarnasesse randa kujutavasse kohta. Sinna ööklubisse sissesaamine oleks käkitegu olnud, kui ainult mina poleks olnud liiga noor…Nimelt oli minimaalne vanus 21aastat aga mina olen ju alles pisike, 19aastane. Egas midagi, siis istusime sinnasamasse maha – võrkkiiged, pehmed kott-toolid, jällegi palmid, muusika ja vesipiip. Sinna jõudsime äkki kahe või kolme paiku ja kuni rongini (kuue ajal) olime ka seal. Mingit raha lebosklemise eest maksta ei tulnud (v.a. vesipiibu eest), seega päris viis koht. Mina magasin seal vahepeal ja sama tegid ka teised – ainult Malin oli õhtu otsa üleval. Nüüd pean ma aga liigutama, et bussile ja kooli jõuda ja seega kiirelt veel paar märksõna: Malini naerulõkerdamine metroos, nii et pool vagunitäit rahvast kaasa naeris, Könings-Wusterhausenis pingi peal magamine ja bussi ootamine ning üldiselt lihtsalt superäge õhtu!