Aasta EVS-i Saksamaal

Pealkiri ei ole iroonia. Päriselt on ka p6nev. Oma arvutit ma ei saa muidugi kasutada… Okei meil on üks suurepärane netijuhe kolme inimese peale. Kohe pärast seda, kui ma netijuhtme oma avrutiga ühendasin, l6petas see aga töötamise… “Ene sa tapsid netijuhtme.” Seega, peab ootama, kuni üks kahest arvutist on vaba. Jeee!

Esimene ülesanne oli oma esitlus ära l6petada. Seega oli vaja parandada kirjavead ja lisada juurde pildid, mida me eile oma laiskuse t6ttu ei teinud.
Mina: “Lisame seksimuuseumis käimise pildi ka.”
Malin: “Me ei saa lisada sellisesse esitlusse seksimuuseumi pilti.”
Mina: “Aga miks mitte? See on ju see mida me Saksamaal teeme!”
Malin: “No aga lisaks siis selle ikka vaba aja alla, mitte tööülesannete juurde?”
Mina: “Ahjaa.”

Esitluse l6petaanud saime ka uue ülesande. Pidime saabuvate inimeste jaoks paljundama toakasutamise eeskirja ja igale liidrile ka juhendi, kuidas käituda tulekahju korral. Prantslased said loomulikult prantsusekeelse, teised pidid leppima inglise keelsega. Samas, Jana pakkus Malinile, et Malin v6iks norrakeelse t6lke ka teha, arvestades et pea igas projektis on ka m6ned norrakad sees. 6nnelik Malin, norrakad t6id talle täna Norra toitu =( Eestlased??? Peab ka teiega projekti tegema, hakkate mulle siis kohukesi vedama. Tagasi paljundamise juurde… Tint sai otsa täpselt enne meie tulemist ja seega pidime ootama ja ootama ja ootama ja l6puks saime tehtud.

Mingi hetk tekkis meie kabineti ka Stefani, kes on siis meie kolleeg ja Guido (minu koordineeriva organisatsiooni boss) kolleeg. Aga sellest ma küll aru ei saanud, mida paganat ta Blossinis hetkel teeb. Samas, loetles ta mulle ette mitu Eesti sportlast (K. Smigun, A. Veerpalu, E. Nool) kui olin kinnitanud, et ma ikka Eestist mitte Leedust. Norrakate liider käis Eestis juuni algul. Osales projektis Saku lähedal ja nad said ka ekskursiooni Saku 6lletehasesse. Kiitis igaljuhul Eesti 6lut ja eriti Rocki.

Meie j2rgmine ülesanne oli ruum, mis saab selle projekti “koduks” ette valmistada. Selles olen ma juba proff, nii et pole midagi. Käbekärmelt sai k6ik korda.

P6hiülesandeks oli saabujate vastuv&tmine. Igaüks pidi end Blossinisse sisse registreerima ja meie pidime vaatama, kas k&ik saavad ikka 6ige toa ja &ige v&tme ja kas nad kirjutasid vajalikud asjad 6igesse kohta. Lihtne? Ei. Korraga tuleb ca 8-9 noort, kes tahavad kohe k6ik oma tuppa saada. Ja siis rühmajuht, kes ütleb mulle otsa vaadates ja ühele poisile osutades: “See poiss seal on 16 aga ta pole siiani suudelnud. K6ik lootused on sinu peal.” Tjah… K6igepealt tulid siis norrakad, siis prantslased, siis leedukad, siis üksik sakslane ja nüüd l6petan ma blogi, sest tulevad viimaks ka sloveenlased ja ma saan sööma minna!

Blossinis algab siis järjekordne noorteprojekt, milles oleme osalema määratud ka mina ja Malin. Osalema siis korraldamise mõttes mitte osalemise… Suurema osa ajast oleme loomulikult Ann’i ja teiste liidrite käsutäitjad aga! AGA! 1. septembril peame mina ja Malin tegema EVSi teemalise esitluse. Yey. Eile mässasime ja panime seda kokku. Ideeliselt peaks nagu 20 minutit pikk olema aga me loodame, et kuulajad (Norra, Leedu, Prantsusmaa ja Sloveenia noored) esitavad piisavalt palju küsimusi et see 20 minutit täis vedada. See projekt kestab 30.08-06.09 ja mina ööbin sel ajal Blossinis, mis tähendab, et internetti saan ma ainult siis kui mul aega on ja tõenäoliselt päeval, sest Blossinis ei ole wifit. Ajuvaba, aga ei ole 0.0  Seega, saan kasutada ainult meie kontori üliaeglast arvutit. Kui ma just loomulikult kella kümnest õhtul Friedersdorfi ei vänta et öö otsa netis olla ja siis hommikul üheksaks tagasi. Nii netisõltlane ma vist ei ole.

Muidugi on meil veel palju igasuguseid tegevusi. Väljavõtte programmist: Blossini tutvustamine, oma riigi ja kultuuri traditsioonide tutvustamine, erinevad töötoad, ekskursioon Berliinis (woohooo!), noortekeskuse külastamine, kanuutuur, disko ja iga õhtu tiimikohtumised. Yey.

Igaljuhul, aega asjad pakkida, ratta selga istuda ja Blossini vändata. Näeme hiljem!

Täitsa vapustav mõte, järgmine kord lähen kooli alles ülikoolis. Natuke naljakas, aga mis sellest. Viimane koolipäev oli siis täiesti tavaline. Lugesime, tõlkisime ja kuulasime. Ainsaks erinevuseks oli esimese tunni lõpus saadud tunnistus. 

Sellel paberilehel olev tekst on otseloomulikult saksakeelne ja minu saavutatud A1 tase ei ole selle tõlkimiseks piisav nii et tuleb oodata, kuni minu keeletase kõrgem on. Ehk saab aasta lõpus kuskil isegi mingi uue testi teha, sest paber on ju see, mis loeb… Keelekursuselt sain otseloomulikult palju vajalikku. Lisaks sõnavara suurenemisele on nüüd mul ka rohkem aimu milline on saksa keeles lause ülesehitus, kuidas moodustada minevikku jms. Seega, kui teil on pikemaajaline minek välisriiki, mille keelt te üldse ei oska või oskate vähesel määral siis soovitan kindlasti kohapeal keelekursus läbi teha. Ma küll ei tea palju see maksab (EVSi rõõmud) aga kasulik on kindlasti. Nüüd loodan, et mul jätkub piisavalt viitsimist omapäi veel ka õpikutest edasi õppida, kuigi Ann’i sõnul on Blossinis olek juba piisav keeltekool.

Viimasel päeval sai ka rohkem (jällegi) teistega suheldud. Mathildega rääkisime natuke sellest, millal hakatakse Prantsusmaal  võõrkeeli õpetama ja millal Eestis. Üllatusega sain teada, et neil algab esimene võõrkeel tavaliselt 11aastasena (meil ju juba 8aastasena teises klassis) ja teine võõrkeel siis 13 või 14aastasena. Samas on neil valik suurem: itaalia, inglise, saksa, hispaania ja mõnes kohas jaapani jne. Galatiaga leppisime kokku, et kui ta tagasi Saksamaal (ta läheb 20päevaks Kreekasse) siis äkki kohtub ja teeb midagi. Eduardo uuris minult, mis arvutimängu ma mängin (täna pidime tunni alguses rääkima, mida eile pärast kooli tegime) ja kui ta sai teada, et World of Warcraft siis jätkus juttu pikemaks =D Ta ka ise seda kunagi mänginud ja siis arutasime mis klass ikkagi parim on mängida ja mis on selle eelised ning jõudsime järeldusele et druid on kõige parem. Ja ma tean, et te vahtisite seda paari lauset kui hiina keelt, sest kui ise ei mängi siis ei saagi aru. Galatia ka algul kuulas, aga siis ütles et tal on jumala juhe ja läks midagi targemat tegema =P

Natuke pilte ka minu kursusekaaslastest (need, kes see reede veel kohal olid):

Edurado ja Amara

Galatia (lõpetas ka koos minuga)

Marcia, Haruka (lõpetas ka koos minuga) ja Filip

Filip ja Mathilde(ta on 17… Ma pakkusin et ta on üle 20)

Kas ma palusin eile tänaseks ilusat ilma? Palusin. Kas ma sain selle? Ei. Päev algas küll toredalt. Liinile on pandud kaks bussi üksteise taga sõitma, nii et ei ole enam metsikult rahvast täis. Rongi peale peab muidugi jooksma endiselt. Aga see vastik vihm tibutas ja padutas terve päeva. Vihmavarju mul otseloomulikult polnud nii et jah. Tundide lõppedes oli ka vihm lõppenud ja otsustasin proovida. Jõudsin Brandenburgi väravani kui taevas avas justkui nöökimiseks luugid ja padukas… Ei, mina ei ole suhkrust ja ei karda vihma aga minu kenas riidest kotis olevad asjad kardavad vihma ja on suhkrust. Seega jah, ots ümber ja käbe tagasi Friedrichstrasse raudteejaama.

Seal veetsin 20 minutit (!) toidupoes ning raiskasin oma viimast taskuraha, et midagi muud peale muna ja riisi süüa. Pea kõik kaup, mis ostsin oli vist allahinnatud aga savi – süüa kõlbab nagunii. Tegelikult tahaksin oma kapist leiva ära süüa aga ei söö, sest see viimane koduleivapäts ja varsti tuleb ehk suur koduigatsus ning siis on hea pugida… Seega, kui keegi Saksamaale tuleb võib mul kodust läbi minna ja leiba tuua, aitäh =D

Hmmm… Muud infot veel? Polegi vist midagi anda. Võtan homme vihmavarju kaasa ja üritan uuesti natuke jalutada. Muuseumidesse küll minna ei saa köhh raha köhh aga Berliin niisamagi ilus. Järgmine nädal algab ju juba töörabamine (või nagu Malin ütleb, igavlemine) Blossinis.

Okei, jätame välja selle, et ma ostsin endale kuueurose pastaka, mis nüüd juba streigib aga nii loll ikka ei oleks, et paneks muuseumitiire plaanides jalga uued jalanõud. Sokkideta ja plaasterdamata… Tjah… Oleks ikka küll nii loll. Berliini jõudes tormasin (loe: liipasin) esimese asjana apteeki ja ostsin plaastrid, et juba hellaks muutunud kannad ära teipida. Lootsin, et aitab aga tutkit. Koolipäeva lõpuks otsustasin, et muuseumid jäävad ära, sest tahaks oma jalgu veel millalgi kasutada. Selle asemel panen homme jalga oma imearmsad ja ägedad ja mugavad tanksaapad ning lähen kolama. Parem oleks, et homme ilm sama hea oleks nagu täna!

Päris esimese rongiga ma siiski ära ei tormanud. Katil oli ju just alles sünnipäev (Õnne soovime sul, õnne soovime sul!) ja seega pidin paki posti panema. GLS (minu keeltekooli nimi) juhatati ühes suunas. Läksin. Leidsin kaks ägedat poodi ja ühe pirtsaka suhtumisega müüja. Mõneteist minuti pärast viskas üle ja jalutasin trammipeatusesse, et Alexanderplatzile sõita, sest seal peab ju ometigi postkontor olema! Küsin turistipoest, vingus näoga müüja viipab suvaliselt mingis suunas, küsin järgmisest poest: müüja seletab ja ainus millest aru saan on “Dunkin Donuts”, teen pähe näo et arusaadav ja lähen. Küsin suvalise inimese käest, kes näitab: “Näe otse seal ongi!” Tänan ja korras!

Õnneks sattusin lausa suurde korralikku postkontorisse. Kuigi teenindaja inglise keelt ei osanud, pole hullu ja saime asjad aetud. Mina (endiselt natuke lollakas) ostsin kaks turvaümbriku, sest ei pannud paki peal tähele number kahte… Seega, kellele ma järgmisena midagi saadan, saab turvaümbriku, mis postkastist sisse ei mahu ja millele te eraldi postkontorisse järgi peate minema. Tänada pole vaja =D Okei, pakk postis, rahakott pooltühi (ma tahan oma piletiteraha tagasi! Mul eelarve jumala pea peale pööratud -.-) ja rongi.

Muud märkimisväärsed sündmused:

• mäletate minu punase riidega parandatud lõhkiseid teksaseid, millel kunagi väga väga palju haaknõelu küljes oli? Noh, täna läks viimane. Filip (Tšehhi) uuris kas ta saaks minult ühe, et oma teksased natukene kokku panna… Sest kui on üks auk, siis ei ole see nii äge, nagu siis kui on rohkem auke nagu minul =D
• kuna Galatia (Kreeka) jääb ka pikemaks ajaks Berliini, siis võtsin temalt Facebooki, et selle vahendusel edasi suhelda ja midagi teha äkki. Mathilde (Prantsusmaa) nägi seda ja pani enda kontakandmed ka kirja ja nüüd on mul inimeste nimed, meiliaadressid ja postiaadressid =D Eestisse tulles peaks portsu kaarte siis saatma: Galatia (Kreeka), Mathilde (Prantsusmaa), Eduardo (Brasiilia), Amara (Kanada), Filip (Tšehhi), Dimosthenis (Kreeka), Giovanna (Itaalia), Marcia (Brasiilia) ja Haruka (Jaapan).
• Kui minult keegi sakslane midagi uurima tuleb (nagu täna bussis kaks vanemat naisterahvast midagi küsisid) on poolautomaatselt vastus: “Mein(või meine, oleneb kuidas välja kukub) Deutsch ist nicht so gut.  Sprechen Sie Englisch?” Grammatika poolt ei tea, kui õige on, aga kõik on aru saanud =D

Ei, mitte kodus vaid rongis… Ärkasin üles täpselt selleks hetkeks, et kuulda helisignaali ja vaadata, kuidas rongiuksed Friedrichstrasse raudteejaamas sulguvad. Esimene mõte: kähku püsti ja jooksu, äkki jõuan! Teine mõte, ah savi… Järgmine peatus on nagunii pearaudteejaam, sealt liigub koguaeg ronge. Järgisin loomulikult teist mõtet ning täpselt nii oligi, nagu arvasin. Pearaudteejaama jõudes vaatasin, milline rong läheb järgmisena Friedrichstrasselt läbi, ootasin 3 minutit, sõitsin 3 minutit ja lõpuks jõudsin ikka enne teisi klassi.

See mulle hetkel meeldib, et kui jään rongist maha, eksin ära või sõidan peatusest mööda, saab lihtsalt mõelda, ah pole hullu. Järgmine rong tuleb tunni pärast (Könings-Wusterhauseni ja sealt läheb buss 10 minuti või 25 minuti pärast Friedersdorfi) või järgmine tramm tuleb maksimum kuue minuti pärast ja saan õigesse peatusesse sõita ja pea igas peatuses on olemas kaart, nii et saad täpselt aru, kus oled ja kuhu pead minema.

Ainsad veidrad tegurid on siin pidevalt undavad politsei (põhiliselt) ja kiirabiautod. Friedersdorfis kuuleb ühte vähemalt korra kahe nädala jooksul, Könings-Wusterhausenis ikka korra nädalas ja Berliinis üle päeva. Täitsa huvitav oleks teada, kas siin tõesti juhtubki nii palju õnnetusi või pannakse sireen iga asja peale tööle. Sireen on muidugi selline et sa kas katad kõrvad kinni või jääd kurdiks.

Ahjaa, päeva põhiuudis ka. Kogemata koperdasin NewYorkerisse ja sain sealt endale uued jalanõud vaid 2.95 euri eest =p Seega siis tuleb mul otsida uurida ja puurida ja küll leian ka uusi asju… Hea meelega oleks seal allahinnatud asjades ka kauem sobranud aga ei taha raha raisata. See nädal vaja veel mõnes muuseumis ka käia ju.

Ahjaa, katsetatud – Eestist mulle saadetud kirjad jõuavad edukalt kohale 7-8 päevaga =P Seega, hakake kirjutama.Ootan!

Täiend: Siin algas kooliaasta, mis tähendab seda, et esiteks on hommikune buss täis ja teiseks läheb nendel nunnudel õpilastel nii ajuvabalt kaua aega bussist väljaminekuks, et mul jääb rongile kihutamiseks vaid 3-4 minutit -.- Ja kui ma maha jään pean tunnikese Königs-Wusterhausenis passima. Siiani veel pole jäänud… Ptüi-Ptüi-Ptüi

Laupäevaks saigi siis kokku lepitud selline asi, et esimesena läheme Malini ja Maggyga Charlottenburgi lossi avastama. Õhtune osa aga selgub osaliselt päeva jooksul, kuid 9.30ks läheme klubituurile – maksame 10 eurot ja meid siis viiakse erinevatesse klubidesse ja kohtadesse. Muuseumisse saamise pidi välja otsima Maggy, kellel siis ka see suurepäraselt õnnestus. Ilma ühegi probleemita leidsime end õigete trammide ja rongide pealt ning pool kolm olime muuseumis. Hiljem avastasime, et tegelikult võinuks varem olla, sest Charlottenburgi loss on niii suur! Me ostsime päevapileti, et minna ka mõnda kõrvalhoonesse ja mausoleomi, kuid reaalsus oli see, et kui meie Charlottenburgi lossis lõpetasime, pandi juba tervet kompleksi kinni…Vasakul näete siis seda hiiglasliku hoonet. Kuigi meil oli suurepärane audiogiid ei mäleta ma hetkel enam üldse seda, mis sajandil see ehitatigi… Lossi esimese omaniku nimi oli Sophie või Sofie ja üpris palju tegi lossi ümber ka tema pojapoeg. Nagu kõik muud Berliini hooned, sai ka Charlottenburgi loss II maailmasõjas üpris korralikult kannatada. Mõnes ruumis olid välja toodud ka pildid, milline oli see koht pärast pommitamist ja siis samal ajal vaatad, kui suurepäraselt kõik restaureeritud on. Nii palju, kui võimalik kasutati originaalseid materjale aga kuna suur osa neist on kas hävinud või siis kadunud, võib reaalselt näha rohkem järgitehtud asju. Samas, minusugune asjatundmatu inimene aru küll ei saa, et see ei olegi nüüd nii ja nii mitusada aastat vana. Loomulikult klõpsisin ma ka korralikult pilte, mis siiski kõik ei ole just parima kvaliteediga. Nimelt tuli legaalseks pildistamiseks lossis sees osta 3eurone luba. Mina, vana kooner, sellest loobusin ja üritasin nii hästi kui võimalik salaja pilti teha. Vahele ei jäänud =) Järgnevalt siis mõned minu lemmikpildid (või siis lihtsalt need, mis ei ole mõttetud udukäkid). Vasakul nähtav tuba on portselanituba, mis pidavat olema kõige väärtuslikum ja kuulsam osa lossist. Lossi esimesele omanikule meeldis nimelt portselan ja ta kogus neid päris suure hoolega. Toas võib näha portselanist vaaganid, kandikuid, taldrikuid, tasse, vaase, kujukesi ja mida iganes veel. Peeglid tekitavad veel ekstra vau efekti. Üleval paremal on ainus  magamistuba, milles oli säilinud ka voodi. Üldse olid magamistoad naljakad – hästi pisikesed. Allpool saab näha juba lossi uuemat osa ja kahte erinevat saali. Vasakpoolne on roheline saal ja parempoolne on valge saali üks uks. Selliseid uksi on valges saalis neli tükki. Kolmest neist saab kenasti välja. Kui aga külaline üritab väljuda ühest, kukuks ta tõenäoliselt kohe surnuks, sest uks avaneb trepi kohale tühjusesse… Miks siis selline mitte kuhugi viiv uks üldse ehitati? Eks ikka selleks, et saali mõlemad otsaseinad samasugused oleksid, sest ühes seinas kaks ust ja teises seinas üks uks oleks tõenäoliselt tollastele lossielanikele liialt häiriv olnud.
Väga palju oli lossis ka suuri uhkelt kaunistatud kappkellasid, millest osad hea meelega endalegi koju viiks. Mõni seisis, mõni näitas aga peaaegu õiget aegagi. Miks aga tänapäeval enam nii rohkelt kaunistatud kelli ei saa osta? Allpool näete kas siis kirjutamistuba või oli selle nimi lihtsalt kabinet. Maitsekalt ja muu lossiga võrreldes küllaltki tagasihoidlikult sisustatud. Ainus asi, mis natuke veider on… Kas sahtlid peavadki olema laual kirjutajast vastaspool või on see niipidi sätitud vaid selleks, et külastajatel parem vaade oleks. Ma loodan, et teine variant, sest koguaeg ümber laua joosta, et tähtsaid pabereid kätte saada – no võib vist närvidele küll käia =) Igas korralikus lossis peab olemas olema ka teatud palvekoht, et siniverelised päris lihtrahavaga sama katuse all jumala poole ei peaks pöörduma. Kuigi ideeliselt pidanuks kirikunurgake olema tagasihoidlik, oli see siiski üpris võimsalt kaunistatud – mis teha, kui tahta siis saab väga vabalt kõigist kirjutatud ja kirjutamata reeglitest mööda hiilida, eriti kui oled selline tähtis nina.  Too orel muidu, mida saab vasakul pool näha, pidavat siiamaani töötama. Küll ikka osati tollal asju valmistada – mitu sajandit hiljem on ka veel töökorras – tänapäeva meistrimehed peaksid ka vist kuidagi õppust võtma. 
Lõpuks pärast kolme ja poolt tundi jõudsime me ka välja ja tormasime siis mausoleumi poole, kuhu lasti viimased külastajad sisse 17.30. Meie jõudsime sinna 17.45… Tjah, ei vedanud ning ka teine koht, kuhu tahtsime minna, oli suletud. Selle asemel saime siis natuke niisama lossiaias jalutada. Kena ja korras koht oli ning tundus ka, et populaarne. Oli seal siis näha niisama istujaid, teisigi jalutajaid, tervisesporti tegevaid inimesi ja isegi üht tõenäoliselt Aasiast pärit pruutpaari, kes siis tolles kaunis kohas fotosid tegid. Pildidl oleme mina ja Maggy =)

Õhtusest osast kirjutan natuke lühemalt. Peamine põhjus on see, et sellest ei ole lihtsalt väga palju erilisi piltegi 😀 Kui meie esimene kindel plaan oli minna tuurile, siis reaalselt see ei õnnestunud… Alexanderplatsi juures kohtusime Betina, mõndade teiste vabatahtlike ja niisama nende sõpradega. Istusime kõigepealt seal natuke aega ja vaatasime mis toimub. Nimelt oli seal mingi laada moodi üritus. Lõpuks, kui liikuma hakkasime läksime kõigepealt teletorni juurde purskkaevude kõrvale istuma. Ka see tundus ääretult popp koht olevat, kõik pingid olid täis.

Alumisest reast vasakult siis: Malin, Rassa, Betina, üks noormees, kelle nime ma ei mäleta =D Seisavad siis Cristian(sakslane) ja Sharif. Hiljem liitus meiega veel Enes. Nii, teletorni juurest liikusime edasi promendaadi sarnasele asjale. Ühel jõekaldal oli liiv, lamamistoolid, tantsuplats, palmid, mingi teatrihoone ja isegi kaks laste mänguplatse. Seal siis lebotasime, tantsisime, kõndisime ja niisama olime mitu tundi. Kui üle viskas üritasime mõnda klubisse minna… Esimene klubi, kuhu proovisime olevat väga range näokontrolliga, vaid 30% proovijatest saavad sisse. Cristian hoiatas meid ette, et inglise keelt ei tohi rääkida, sest turiste nad ei taha. Ups… Malin ütles mulle kogemata valel ajal paar sõna inglise keeles ja see variant siis läinud oligi. Eks mingi muu päev peab uuesti proovima. Seejärel järgnes jalutamine järgmise koha suunas. Me möödusime isegi Berliini müüri allesjäänud jupist ja nägin ära selle kuulsa suudluse. Mingi aeg, kui päeval sinna lähen, teen ka pilti. Lõpuks jõudsime siis raudteejaama kõrval asuvassse sarnasesse randa kujutavasse kohta. Sinna ööklubisse sissesaamine oleks käkitegu olnud, kui ainult mina poleks olnud liiga noor…Nimelt oli minimaalne vanus 21aastat aga mina olen ju alles pisike, 19aastane. Egas midagi, siis istusime sinnasamasse maha – võrkkiiged, pehmed kott-toolid, jällegi palmid, muusika ja vesipiip. Sinna jõudsime äkki kahe või kolme paiku ja kuni rongini (kuue ajal) olime ka seal. Mingit raha lebosklemise eest maksta ei tulnud (v.a. vesipiibu eest), seega päris viis koht. Mina magasin seal vahepeal ja sama tegid ka teised – ainult Malin oli õhtu otsa üleval. Nüüd pean ma aga liigutama, et bussile ja kooli jõuda ja seega kiirelt veel paar märksõna: Malini naerulõkerdamine metroos, nii et pool vagunitäit rahvast kaasa naeris, Könings-Wusterhausenis pingi peal magamine ja bussi ootamine ning üldiselt lihtsalt superäge õhtu!

Kui kodus on mul kaks rotti, siis eile saime kindla vastuse sellele, et siin on meil ka närilised. Varem olime kuulnud, eile nägime üle põranda jooksmas. Algul rabistas üks ja hiljem nägi juba kahte korraga. Armas? Ma arvan ka nii hetkel. Täitsa fun oli vaadata, kuidas sibasid. Malin aga lubab ta (tema veel ei tea, et kaks on, tema ei näinud xD) niipea kui võimalik maha lüüa =( Tegelikult vist õige kah, sest mingi hetk hakkaksid nad nagunii asju närima ja ka kaasaarvatud minu imearmsa laptopi juhtmeid või veel hullem, netijuhtmeid!

Muu jutu kõrvale siis ka neid pilte, mida ma eee… üleeile tegemas käisin? Esimesena näete mängutoose =) Maggy on itaallanna, kellega me eile rohkem rääkima hakkasime. Tema sai teada, et ma mulle meeldib kirjutada (mida on tõesti raske aru saada ju xD) ja mina sain teada, et tema armastab reisida: Tai, Austraalia, Ameerika ja ta plaanib ümbermaailmareisi. Vahepeal vahtisime mõlemad lolli näoga õpetajale otsa, kui Maggy õige vastuse ütles ja õpetaja selle tol hetkel valeks lugeks ja paar minutit hiljem kuulutas, et õige! Lõppes asi siis sellega, et Maggy uuris, mis ma nädalavahetusel teen. Andsin talle kiire ülevaate enda ja Malini plaanidest (loe: tuleme Berliini ja ei tea, mis teeme) ja ta ütles, et kavatseb minna Charlottenburgi (või midagi sellist) lossi vaatama. Minul on see üks sihtmärk nimekirjas, nii et pakkusin ka ennast kaasa. Malin nõustus ka tulema, nii et seega on esimesed tutvused ja esimesed plaanid tehtud. Täna Charlottenburgi lossi vaatama päeval, siis on õhtuni vaba aega ja kella üheksast klubituur eksursioonina! http://alternativeberlin.com/pubcrawl.html Okei, maksab 10 eurot aga siis on vähemalt kindel, et me ei satu mõnda nõmedasse vaiksesse või vastupidi ülerahvastatud klubisse. Ma loodan. See nädalavahetud läheb mul küll raha nii ära kui ära ja kasutan ka oma “varalaeka” rahasid, aga selleks see ongi ju mõeldud! Ei suuda ära oodata, millal peaksin lõpuks saama piletite eest raha tagasi. Öö peaksime veetma Maya juures. See on üks tüdruk Montenegrost, kellega Malin oma on-arrival seminaril tutvus ja kes pidavat roppu moodi raha laristama. Ideeliselt veedame siis öö kenasti nelja seina vahel ja korraliku katuse all ning pühapäeval kell 11 http://alternativeberlin.com/daytour.html See on siis tasuta tuur Berliini peal. Ehk ma ei peagi võtma seda kallis 20eurost rattatuuri? Niisiis, need on minu ideaalsed nädalavahetuseplaanid. Eks näeb, mis reaalselt saab =)

Täna oli Pablol meie kursuselt näituse avamine, kuhu ma muidugi minna ei saanud, sest algus oli 19.00. Aga avamised kestavad tihtipeale ikka oma paar-kolm tundi ja ma ei saaks siis kuidagi tagasi koju. Õpetajad mõlemad läksid ja teised kursakaaslased ka, kahju et liituda ei saanud. Järjest rohkem tekib omavahelist suhtlemist. Itaallannaga, kes mul hetkel kõrval istub, itsitame üpris tihti. Täna uuris ka minu EVSi kohta. Sain ka ühe uue brošuuri, kus on ära toodud mitmed tuntud muuseumid ja mis need maksavad. Järgmine nädal söön ma vist küll kartulikoori, sest tahaks minna 4,5 tunnisele Berliini rattamatkale (20 eurot -.-) ja külastada veel erinevaid muuseume, mille piletihinnad kokku liginevad ka tõenäoliselt 20 eurole. Samas oleks vaja osta ka üks kaust nende paberite jaoks,  mis ma kursuselt saan ja karp muude tähtsate asjade jaoks ja sadakümme asja veel. Sellepärast ootan juba seda, kui Blossinis tööle hakkan. Siis ma ei kuluta lihtsalt nii palju ja rohkem raha jääb üle =) Ehk kui iga kahe-kolme nädala tagant korra Berliinis hängida (ja mujal Saksamaal), siis peaks ikka asju tasapisi kogunema ka…

Keset tundi sai mul siis pastakas tühjaks. Minu jaoks tõeline katastroof, sest pidin ülejäänud tunni markeriga sodima =D Kirjutamiseks sain küll punase tinteka. Seejärel oli aga vaja ju pastakat minna ostma. Üleeile (või üleüleeile) avastasin mõnusa kontoritarvete poe. Ümbrikud, kirjapaberid, karbid, pastakad jms. Suundusin siis kohe sinna pastakat ostma, sest ei teadnud muid poode, kust saaks. Tark inimene muidugi mõtleks sellele, et turistidele mõeldud nännipoodides müüakse ka pastakaid… Aga sel hetkel, kui ma oma kirjutamisevajaduses poodi tormasin ma nii tark veel ei olnud. Valisin siis ühe kena rohelise pastaka välja, mille juures hinda ei leidnud. Noh, üle viie euro ikka ei saa maksta ju? Kassasse ja 15.50 0_o kõõõõks. “Eeee… kas teil odavamaid pole?” Ja nii saigi minust kuueeurose pastaka omanik. Parem oleks, et see jõuludeni töötaks.

Rongini veel aega oli ja suundusin uuesti ühte keskusesse. Väljaspool keskust on palju silte, mis poode sealt leida võib aga eelmine kord kui otsisin, ei leidnud ma sissepääsu. Tüüpiliste Eesti keskuste järgi ootasin ikka ühte suurt ust ja siis mitmekorruselist hoonet, kus poed kobaras koos. Pooljuhuse läbi avastasin, et too keskus koosneb hoopis mitmetest siseõuedest, kust viivad uksed poodidesse ja kus on pingid, purskkaev, puud, põõsad ja ronitaimed. Üllatavalt kena koht! Kui ma laiskusest üle saan, laen pildid üles ka! =D Ja leidsin ma igasuguseid huvitavaid poode, nii et raske oli näppe rahakotist eemal hoida.

• Ampelmanni pood. Ida-berliinis on valgusfooridel teistsugused mehikesed kui lääne-Berliinis ja ka meil. Ja oli pood, spets nendele kujukestele pühendatud. Sealt said osta vastava kujutisega pluuse, pusasid, kummikomme, jalgpalle, rattakiivrit, klaasi, joonlauda, raamatu järjehoidjat, koera kaelarihma ja mida iganes veel, mis ainult pähe lõi.
• Pudipadi nännipood. Sinna lähen ma tagasi! Leidsin nimelt nurgakese, kus ise üleskeeratavat muusikakarbid. Vändast keerad ja siis tuleb mõni ilus lugu. Ja sealt leidsin ma niiiii mitmeid lemmiklugusid et hakkan vist millalgi lõpuks muusikakarpe koguma… Lisaks oli seal lahedaid magneteid, ägedaid märke ja oeh! Palju palju huvitavat.
• Šokolaadipood. Okei, siin andsin alla ja ostsin 80 eurosendi eest šokolaadi, mis oli muidugi täiesti raha väärt. Aga kuidas ma oleksin ostmata lahkunud? Ainuüksi poodi sisse astudes hakkasid juba süljenäärmed tööle ja mõistus karjus “osta šokolaadi! osta šokolaadi!
• Üks äärmiselt äge ehetepood. Sõrmus, mis kujutab endast taldrikut koos munade ja peekoniribadega? Olemas! aga kohviserviisi miniversiooniga pross? Ka olemas! Aga ma ei usu, et teil on trükimasina kujutisega, millel ka paberileht olemas ripats! On, täitsa olemas! *vaikus*

Berliin on ikka tõesti suur. Kõik need päevad, kui ma olen poode mööda kolanud, on need poed kas jäänud kahe trammiliini äärde või asuvad Alexas või Friedrichstrasse raudteejaamas. Ainus erand on see, kui lähen mõnda muuseumi, mis kaugemal. Ja ma olen iga päev midagi uut avastanud jaiga päev on midagi avastamata jäänud. Vapustav. Täna näiteks avastasin turu, kus müüdi puuvilju, juurvilju ja rohelise kiviga hõbesõrmuseid!!!!! Ma pean miljonäriks saama, ma pean -.- Samas, kuigi Berliin on maeiteakuimitukorda suurem kui Tallinn, pole vähemalt mul tekkinud seal sellist tunnet nagu Tallinnas – siin ma elada ei tahaks. Berliinis tundub hetkel küll, et oleks äge elada… Aga eks näeb, mis ma siis arvan, kui ma mujal linnaosades ka ära käinud olen.

Hommikusaiakesest ka. Iga hommik, kui Berliini jõuan, kalpsan trepist alla ja lähen saiakestepoodi. Saiakesi tehakse seal kohapeal, ahjud ja ja muu protsess on näha =D Seejärel ostan ma endale 0.99 euro eest šokolaadicroissanti ja naudin seda teel raudteejaamast trammipeatusesse. Saiake on tõsiselt tõsiselt hea! Kui mu keelekursus läbi saab, on see nr 1 asi mida igatsema jään. Müüjad tunnevad ka vist juba mind ära =p Naeratavad kenasti. Aga jah, minu hommikutraditsioon siis.

Kõigepealt ma olen tige natuke -.- Esiteks läks mul lamp toas läbi ja lambikuppel on selline ilmaime, mida ma küll eriti nagu lahti ei oska ise teha…  Ja teiseks kadusid mul koti küljest MÕLEMAD EXPO sinised märgid ära =( Oeh. Koolipäev oli trillallaa ja trullallaa nagu ikka. Elu läks huvitavaks alles pärast tundide lõppu =) Üritasin uuesti minna siis Berliini ajaloomuuseumisse. Minek nägi plaani järgi välja selline: tramm -> metroo U6 -> metroo U1 seitse peatust -> tipa-tapa -> kohal! Reaalsus nägi välja nii, et esiteks otsisin ma tükk aega, kuidas saan U6 pealt U1 peale. Lõpuks leidsin, istusin ilusti sisse ja valmistusin lebotama, et seitsmendas peatuses maha ronida. Jaaa…. rong sõitis ühe peatuse, seisis paigal ja siis tagasi. ???. Nähtavasti ei pannud ma mõnda silti või teadeannet tähele. Tore lugu. Samas avastasin ka kaardi pealt, et juudimuuseum on U6 peatusele vägagi lähedal. Mõeldud tehtud, hüvasti Berliini ajalugu (see tähendab järgmise korrani) ja hakkasin teise muuseumi poole lonkima.

Muuseumi poole minnes nägin väljas kahte politseiniku valvamas (need on ju need, kes rohelises vormis?) ja ka muuseumi enda turvasid. Sissepääsemiseks pidi ka väikeses järjekorras ootama, mis liikus aga üpris kiirelt(õnneks).  Edasi kordus sama, mis parlamendihoonet külastades. Asjad läbi röntgenmasina ja ise läbi värava, mis loomulikult piiksus ja jälle lasti mind selle sauaga ka üle. Seekord osutus häirivaks teguriks minu vöö metallpannal.

Esmamulje oli muuseumist kohe: kui suur see on! Etteruttavalt siis mainin ka, et mina täna kõike ei jõudnud läbi käia. Peapõhjus vast see, et ma olin näljane (tänud siin kohal minu lõunasöögile, külm võileib mille eest nõutakse 1.50 eurot). Ka mõjus muuseum mõnes mõttes ängistavalt. Esimese asjana oli kohe juttu holokaustist, sellest kuidas ja kes põgenesid, mida kaasa võeti ja mida maha jäeti. Seina peale olid kirjutatud linnad, kuhu juudid põgenesid ja läbi klaaside sai vaadata erinevaid esemeid.

Holokausti torn on 24meetri kõrgune, enam-vähem kolmnurkne betoonmoodustis. Seda ei köeta
ning ei valgustata. Ainus valgus tuleb läbi diagonaalse avavuse seinas. Seintes on ka väikesed augud, mida need aga sümboliseerivad, ma täpselt ei tea. Ise arvan, et gaasitamist. Ruumis olles kuuled sosinaid ja kaja, mis tuleb siis väljaspoolt. Keegi selles ruumis ei rääkinud, kui siis vaid sosinal. Õigemini oli terves muuseumis nii, et kui keegi rääkis siis küllaltki vaikselt, nagu ei juletaks sellises kohas valjemat häält teha. Mõni istus holokausti tornis maas, mõni põgenes sealt kohe, kui sisse sai. Muid elemente, peale palja seina polnud ja rohkem ei olnud ka vaja. Terves hoones (või noh, nendel kahel korrusel, kus ma käia jõudsin) oli jäetud tühje nurke, koridore ja kohti. Arhitekti meelest sümboliseerivad need tühjad kohad juutide puudumist Saksamaa ühiskonnast.
Maapagulaste aed tähendab neljakümne üheksat posti, mis seisavad kaldus ja munakividega kaetud maapinnal, aga mille tipus kasvavad rohelised oliivipuud. Kuigi kalle polnud just väga suur, oli selle peal vahepeal raske käia. Samm kippus iseenesst sassi minema ja oli vaja postidelt tuge otsida.

Ühes nurgas sai tutvuda muuseumi ajalooga, kuid kõik arvutid peale ühe olid kas kinni või reserveeritud. Ja see üks oli loomulikult katki… Iga eseme juures, mida eksponeeriti oli ka tekst, kellelt see saadud on ja kelle oma see on, ning mis lugu sellega seondub. Näiteks viiul ja kiri rääkisid poisist, kes saadeti koos isa ja kasuemaga surmalaagrisse. Poiss tapeti oma kümnendal sünnipäeval, ka kasuema suri aga isa tuli tagasi. Või siis küünlajalad, mis saadi tagasi tänu ühele vanale tuhmunud fotole ja mis seejärel muuseumile annetati. Ka kuulsa Anne Franki medaljon ja tema päeviku erinevad trükivariandid olid välja pandud.

Kuidagi raske on sellest muuseumist kirjutada, sest kohapeal oli mul nii palju mõtteid mida tahtsin kirja panna aga praegu… Kindlasti ka seetõttu, et pool jäi mul vaatamata ja selle vea plaanin kindlasti parandada. Reaalsus on see, et tegelikult peaks ise seal ära käima ja siis kohe vähemalt 3-4 tundi aega võtma. Jõuaks iga nurga läbi käia, iga eksponaadi looga tutvuda ja igat pilti vaadata. Lisan parem mõned fotod, mis seal tegin ja kui küsimusi on, siis vastan ikka