Koolist, kodust, Friedersdorfist

Kuukaardi sain ilusti ostetud eile (86.10 eurot 0_O) ja seega on nüüd neljanda septembrini muretu sõita. Keelekooli jõudsin jälle nii, et mina esimesena, õpetaja teisena ja siis kirusime järjest hilinevaid ja kohale tiksuvaid (ilma vabandamiseta) õpilasi. Huvitav, mis siis saaks kui õpetaja paneks punkt kell 9.00 (tunni algus) ukse lukku ja kedagi sisse ei laseks, nagu mõned õpetajad tavatsevad/tavatsesid Raplas teha? Ma saan aru, et õpilased on maksnud või on keegi nende eest maksnud aga no poole tunni pealt kolinal sissesadamine… Halloo, täiskasvanud inimesed?

Olen omandanud jällegi kohutava kombe igale vabale pinnale sodida ja joonistada. Pildid tulevad küll täitsa ilusad aga tegelikult peaksin rohkem tähelepanu pöörama… Põhjused on reaalselt sama, mis alati. Ma saan kas a) enne valmis b) arvan liiga kiirelt ära sõna, mida õpetaja meile seletada  püüab või c) ei viitsi kuulata kuidas teised ülesandest aru ei saa ja õpetaja 10x lisaks seletama peab. Ja siis lähebki mõte rändama ja pastakas hakkab jooni vedama. Õpetajaid see ei häiri, sest ma suudan alati õigel ajal teemasse vastata ja üldiselt nad vaatavad, et ma oskan niiiii ilusasti ju joonistada. Egolaksud muudkui tulevad.

Ka sellest ei tee nad probleemi, et mind esmaspäeval ja teisipäeval ei tule, sest “sul pole mingit probleemi järgi jõuda” ning luban kaks peatükki iseseisvalt kodus ära õppida. Täna tegime ka natuke tegevuslikumat harjutamist. Kuulasime makilt teksti ja siis taaselustasime selle stseeni: kaks sõpra teatrikohvikus, kaks naist ja üks mees restoranis ja kolmeliikmeline pere väljas söömas. Mina kuulusin viimasesse stseeni ja mängisin ema. “Action!” “Stop!” ja “More drama!” kostusid õpilaste enda poolt ja meie siis näitlesime ja naersime… Oli huvitav =)

Kodust nii palju, et Kamila suutis eile ühe klaasi ära lõhkuda. Seda täiesti klassikalisel moel – valas kuuma vett õhukesse klaasi. Praks-praks ja tehtud. Malinit hetkel pole, tema on oma on-arrival seminaril – tahaks ka juba minna!!! Viimase uuendusena tegime ühiskassa, kuhu siis iga nädal paneme 1 euro. Tegelikult võiks vist varsti seda summat 0.50 peale vähendada, sest me ei kasuta kohe kuidagi 3 eurot nädalas ära… Raha läheb sealt siis ideeliselt neile asjadele, mida me kõik kasutama – wc paber, pesupulber (käsitsi pesuks, kui Blossini ei viitsi viia. See tuletab meelde, et homme peaks pesupäeva tegema), toiduõli, jahu ja kõik muu selline jama, mida üksinda oleks naljakas endale hoida, rääkimata sellest, et kolm suurt toiduõli pudelit ei mahuks meil eriti kappi äragi… ja kolm ketšupit…

Ja siis Friedersdorfist. Leiutasin uue jooksmise raja leidmise viisi. Võtan suuna suvalisele teekesele ja enne koju ei lähe, kui jooksen mööda kas kiriku kellast või kohviku kellast ja näen, et pool tundi on täis tiksunud. Ja täna joostes ma aina imestasin, et kas Friedersdorfi kõik elanikud on tõesti rikkad või mis ime läbi on kõik (okei, ühe käe sõrmedel võib lugeda need majad mis korrast ära) kõik majad korralikud, justkui äsja ehitatud või renoveeritud, terve ja ilusa piirdega ümbritsetud ning aiad on nii hoolitsetud! Täitsa nauding on vaadata. Teine asi on see, et Friedersdorfi peatänav ja mitmed kõrvaltänavad on munakivisillutisega. Samamoodi on ka Königs-Wusterhausenis ja veel ühes külalinnakeses, millest teel Könings-Wusterhauseni läbi sõidame. Täitsa üllatav, sest Eestis olen munakivisillutist harjunud pigem suurtes linnades nägema ja siis ka ainult vanalinnas. Halvas mõttes üllatav on aga see, et munakivisillutisse tekkinud augud (tõenäoliselt) on täidetud asfaldiga…