Triatlon ja haiged käed

Eilne õhtu lõppes küll superkenasti! Peale ronimiskursust saime õhtusöögil kõhud täis pugida, natuke lebotada ja siis läksime Kamilaga pinksi mängima. Väljas olid vastikud sääsed, seega pidime valima siseruumi kahe laua seast – mõlemad olid korralikud ja kenad. Kahekesi mängides ei saanud algul kuidagi vedama, minu sihtimisega on nii nagu on ja rohkem naersime, kui mängisime. Jana liitudes sai asi aga uue vungi sisse: virutad pallile, jooksed teisele poole, uuesti lööd palli uuesti teisele poole jne kuni higi täitsa voolas. Natukene veel kahekesi, nii et kaotaja läheb välja ja punkte lugenud kolmas asemele. Seejärel olime valmis järgmiseks katsumuseks. Öiseks supluseks järves.

Nüüd võin ma ennast kiita, sest ei Janal ega Kamilal polnud algul erilist tahtmist vette minna aga tänu minu veenmisele jäid nad nõusse ja leidsimegi end inimtühjast rannakesest. Riided vahetatud ja sulpsti vette! Mõnus oli! Täitsa parajalt soe (või siis jahe, oleneb vaatepunktist) ja parima osana ei tüüdanud vereimejad ka vees olles.

Seejärel pidime me magama minema (öö veetsime mugavas Blossini seminarihotellis, kus ööbivad siis laagrites/millesiganes osalejad) aga trepist üles minnes silmasime silti “Sauna”. Mina otseloomulikult: “Jana, millal sauna saab?” Janal korraks natuke segaduses nägu, aga läksime siis telefoni juurde ja ta helistas vastuvõttu, et ehk on keegi sauna reserveerinud. Ei olnud, üks rühm oli ca poolteist tundi tagasi lõpetanud saunatamise ja meil soovitati vaatama minna, kas on soe.

Niisiis, kujutage ette. Astud sisse saunauksest (enne möödud solaariumiuksest 0_O). Sinust paremale jääb leboruum, üheteistkümne lamamistooli ja kahekümne kahe samast materjalist pingiga. Seintes on kaks suurt valguava, mis kumavad õrnalt rohelist ja kollast valgust. Õrnalt kostub leebe muusika. Vasakule jääb riietevahetamisruum, mille keskel on laud. Esimene lavaruum on vist türgi saun, oma mosaiikkattega ja teine suur korralik saun! Seejärel heidad pilgu duširuumi: 3 tavalist dušši, 1 massaažidušš, 1 veetünn mida pead nöörist tõmbama ja kust siis vett krae vahele saad, 2 veekannuotsikut meenutava otsikuga dušši ja uks välja (hoiatus, talvel lumme hüpates ei tohi end välja lukustada! Seda olevat juba tehtud). Seejärel heidad pilgu jalavannidele (ehh?) ja snäksiautomaadile… Ning läksimegi lavale end soojendama. Uhasime korralikult leili ja suutsime ca 60 kraadi välja võluda. Parim ei olnud aga kondid soojendas üles küll. Seega, meie triatlon – pinks, ujumine, saun – saigi läbi. Magama minnes olin nii sassis juba, et rääkisin Kamilaga tükk aega eesti keeles ning ise imestasin, miks ta mind lolli näoga vahib…

Seega, järgmine päev ja jälle ronimine. Täna oli meil rohkem teooriat ja vähem inglise keelde tõlkimist, nii et suure osa ajast ma lihtsalt igavlesin ja ootasin, millal läbi saab. Lõpuks läks asi loomulikult huvitavamaks, sest algas praktiline osa. Algul loomulikult siseseinal, mida võite ka siit pildilt näha. Kujutage veel pool ja pisut rohkem samasugust seina juurde – Blossini siseronimissein. On nii tavaline sirge, ülevalt kaldega kui ka algusest peale sinka-vonka. Ma kahte esimest proovisin, viimast täna ei jõudnud. Okei, ülesanded selged (ronija, turvaja ja see kolmas) ning hakka aga minema. Mulle meeldis see! Käed väsisid küll lõpuks ära (olgem ausad, mul oli lõunasöögil raske kahvlitki käes hoida) ja parema käe muskel andis eriti tunda, kui ma turvaja olin ja paremat kätt pea kogu aeg üleval pidin hoidma aga muidu lihtsalt super! Isegi nii väikesel seinapinnal.
Lõunasöök söödud, saime välja minna, et proovida suurt 10meetrist seina. Muidugi, algul oli igav teoreetiline mula, mille ajal mu mõtted vabas suunas lendasid. Vahepeal meie “eksami” paar testi – kuidas teostada partnerikontrolli, kuidas rakmeid selga panna – ning siis köied külge ja ronima. Pildil demonstreerib oma oskusi Jana. Ronida sai üles, sai alla. Ära tuli proovida kukkumine nii lõdva köiega (ma muidugi põrkasin valusalt vastu ühte rohelist asjandust, sellest tuleb nagunii sinikas) kui ka korralikult pinges köiega (palju parem!). Kukkumist pidid katsetama ise ronides ja siis, kui turvasid. Minu puhul tähendas lõdva köiega kukkuva Kamila hoidmine kolme hüplevat sammu seina suunas, aga muidu suutsin kinni hoida. Sai proovida ka varianti, et ronid üles aga alla tuled niimoodi, et ise lased end alla. Ma seletada ei oska, aga sellisel juhul pole all mingeid lisaturvajaid. See laskumine oli kõige mõnusam osa, kuigi üle ääre astumine kõrgusel, kus vaatad kõrvaloleva kolmekorrulise maja viimase korruse aknast sisse, tundus osale minu mõistusest lollusena… Tegelikult läks terve kursus suurepäraselt! Ainus vigastus, mis ma sain on kerged köiepõletusjäljed põlveõndlas, sest Kamila ei saanud aru, kuidas seisma peab. See tipnes siis sellega, et minu laskumise ajal libises köis kenasti põlveõndlast läbi. See oli aiaaaaa ja “Kamiiiilaaaaaa!” Instruktor seletas siis talle kenasti ära, kuidas seista tuleb (et köis ei läheks ronija pealt ega alt ega oleks ümber keerdus ja ei hõõruks ronijat). Niisiis, lõbustasime end ronimisega kella poole neljani, natuke jutuajamist ja saime tunnistuse, et oleme kursuse läbinud. Nüüd võin ma iseseisvalt ronimisseinal ronida ja ka gruppe (vist) juhendada mingil moel. Asja ette läinud kaks päeva – nõustun mina ja käed, mida rusikasse suruda eriti enam ei taha…