Turistina Berliinis

Tänane päev algas siiski kooliga, mis oli täpselt nagu ikka: kontrollime kodused tööd üle, seejärel pisut rühmatööd, x-teemadel lobisemist, tunnimaterjali ja paus. Pärast pausi uuris õpetaja Frauke, mida me nädalavahetusel teeme ja kuhu läheme (saksa keeles ikka), laulsime saksa keelset laulu ja ikka õppisime…

Lõpuks siiski alustasin oma plaani – olla natukenegi turist. Esimesks päevaks valisin parlamendihoone ja Brandenburgi värava, mis tundusid minu raudteejaamale (Friedrichstrasse) kõige lähemal olevat. Kaardilt vaadates selline paras rongisõidu maa. Yeap. Pärast seda, kui ma olin Friedrichstrasselt pearaudteejaama(Balti jaam on selle kõrval kui nukumaja nukumaja) sõitnud, sealt metrooga(millel oligi kolm peatus: pearaudteejaam, parlamendihoone ja Brandenburgi värav) parlamendihoone juurde, 1,5h järjekorras seisnud ja üles vaateplatvormile jõudnud -Friedrichstrasse raudteejaam ca 5minutit kõndimist…

Aga kõigest oma järjekorras. Kõigepealt siis järjekorras seismisest. Frauke oli hoiatanud, et keskmine aeg on üks tund, seega see poolteist tundi nii tappev ei tundunud. Järjekorras sattusid minu selja taha hiinlased, kes nägid minu kotil EXPO märke ja siis kohe küsisid, kas käisin seal ja kuidas meeldis. Minu ees aga seisid inglise keelt kõnelevad poeg ja ema ning kui mul midagi paremat teha polnud, siis kuulasin ebaviisakalt lihtsalt nende vestlust pealt… Muidugi oli võimalus kittaripinistajat kuulata, vaadata linde ja teisi inimesi või siis pea põlvedel maas istuda. Kõige hullem oli trepini jõuda. Siis tundus ootamise aeg kohe paaaalju pikem.

Turvakontroll meenutas lennujaama. Rühm lasti klaasustest sisse. Seejärel pandi klaasuksed sinu taga kinni ja avati klaasuksed sinu ees. Järgmisena tuli masin, oma asjad viskasid kasti ja kast läbi masina. Ise astud läbi ägeda turvavärava, mis minu puhul piiksus (khm, mul olid jalas minu haaknõeltega teksad ja seljas neetidega pluus =D). Sellise piiksu puhul saad suurema au osaliseks – sind kontrollitakse sauaga üle. Egas midagi, harjunult käed kõrvale (EXPOl sai ju harjutatud) ja eest ja siis tagant… Midagi ohtlikku avastamata anti mulle tagasi minu kott, mida turva väga pikalt vaatas (ei saanudki aru, kas ta otsis mu märkidest midagi ohtlikku või lihtsalt imetles neid) ja astu aga edasi lifti. Mingi aeg on võimalik vist ka mujal parlamendihoones ringi käia, aga mulle piisas täitsa klaaskupli sees ja ümber käimisest. Tutvustus oli väga mugavalt lahendatud – said oma isiliku makikese koos kõrvaklapiga, mis siis jutustas sulle parlamendi ajaloost, ümbritsevatest hoonetest jne. Lisaks püsis see sinuga sünkroonis – kui sa kupli kaldteest (230m) üles kõndisid ja mingist teatud kohast möödusid, hääbus eelnev tekst ja algas uus, mis oli sinu asukohaga paremini kooskõlas. Vaate oli sealt küll väga ilus ning pikk ootamine järjekorras tasus ära. Ainus asi, mida kahetsesin, oli see, et ma
oma päikeseprillid kogu aeg koju unustan. See tähendas seda, et ma aevastasin pidevalt ja kissitasin silmi. Kortsud teretulemast! Ausõna, ma hakkan päikeseprille 24/7 omal kotis kandma, et mul pidevalt võtta oleks! Parlamendihoonest veel nii palju, et kui seda külastama lähete, siis võtke tõesti piknikukorv kaasa, et järjekorras süüa, vähemalt on siis tegevust. Üles on vaja päikeseprille, fotokat ja viitsimist kelleltki võhivõõralt paluda, et ta sinust kupli taustal pilti teeks. Mina tegin täna ühest perest pilti ja minust tehti täna pilti. Korda läinud! Üleval tiireldes panin paika ka selle, kuhu minna. Näha oli nii kallis Friedrichstrasse raudteejaam, kui ka teine sihtpunkt Brandenburgi värava(väravate? kumb õige? =S Google annab mõlemaid) näol.

Allaminek läks loomulikult kolm korda kiiremini. Ainus aeganõudev tegevus oli enda lifti pressimine.

Asfaldil jooksev kividest laotud rada peaks siis olema Berliini müüri asukohta tähistav märgis ning see peaks jooksma läbi terve Berliini, kui ma õigesti aru sain. Brandenburgi väravatest ma midagi oodata ei osanud. Siit autotee poolt lähenedes jäi küll ilus mulje, ent mitte päris see. Läbi värava minnes ja platsile jõudes avanes minu meelest aga palju ilusam vaade. Eks platsil oli muud huvitavat ka. Hobuserakendid (ma nägin nelja), tänavamuusik, NSVL lipuga ja vist ka NSVL mundris olev onuke, kes ootas oma “töö” eest raha, teised turistid, tänavatantsijad jne jne. Seal siis imetlesingi iga nurga alt väravat, paitasin hobuseid, kes jäid peaaegu magama ja vaatasin tänavatantsijate etendust. Viimane oli muide eriti äge, nad mitte ainult ei breikinud, vaid ka etendasid erinevaid olukordi, nagu nt bemmiga sõitmas, hobukaariku hirmutamine, mis lõpuks autoga kokku põrkas, matrixi võitlus, ballett jne. Väga äge oli vaadata.

Tagasi Friedrichstrasse poole kiirustades märkasin veel Madame Tussaudi muuseumi ja mõnda huvitavat poekest, seega sinna lähen ma kindlasti tagasi. Iseasi millal. Homme oleks ehk Berliini minek koos Malini ja tema uute sõpradega on-arrival seminarilt aga suure tõenäousega ma magan hommikul hambad laiali ja enne keskpäeva küll üles ei tõuse… See-eest on meil aga juba järgmiseks nädalaks kokku lepitud, et reedel Berliini ja siis teeme midagi ägedat. Seega, ma peaksin raha kokku hoidma. Oeh, saab raske olema, sest järgmine nädal tahaks ka veel ju Berliini peal ringi joosta =/ Täna küll ei läinud turisti mängides sentigi raha ent iga päev tasuta kohti ei leia.