Proovime uuesti muuseumi minna. Ei õnnestu. Proovime teise muuseumi minna.

Kõigepealt ma olen tige natuke -.- Esiteks läks mul lamp toas läbi ja lambikuppel on selline ilmaime, mida ma küll eriti nagu lahti ei oska ise teha…  Ja teiseks kadusid mul koti küljest MÕLEMAD EXPO sinised märgid ära =( Oeh. Koolipäev oli trillallaa ja trullallaa nagu ikka. Elu läks huvitavaks alles pärast tundide lõppu =) Üritasin uuesti minna siis Berliini ajaloomuuseumisse. Minek nägi plaani järgi välja selline: tramm -> metroo U6 -> metroo U1 seitse peatust -> tipa-tapa -> kohal! Reaalsus nägi välja nii, et esiteks otsisin ma tükk aega, kuidas saan U6 pealt U1 peale. Lõpuks leidsin, istusin ilusti sisse ja valmistusin lebotama, et seitsmendas peatuses maha ronida. Jaaa…. rong sõitis ühe peatuse, seisis paigal ja siis tagasi. ???. Nähtavasti ei pannud ma mõnda silti või teadeannet tähele. Tore lugu. Samas avastasin ka kaardi pealt, et juudimuuseum on U6 peatusele vägagi lähedal. Mõeldud tehtud, hüvasti Berliini ajalugu (see tähendab järgmise korrani) ja hakkasin teise muuseumi poole lonkima.

Muuseumi poole minnes nägin väljas kahte politseiniku valvamas (need on ju need, kes rohelises vormis?) ja ka muuseumi enda turvasid. Sissepääsemiseks pidi ka väikeses järjekorras ootama, mis liikus aga üpris kiirelt(õnneks).  Edasi kordus sama, mis parlamendihoonet külastades. Asjad läbi röntgenmasina ja ise läbi värava, mis loomulikult piiksus ja jälle lasti mind selle sauaga ka üle. Seekord osutus häirivaks teguriks minu vöö metallpannal.

Esmamulje oli muuseumist kohe: kui suur see on! Etteruttavalt siis mainin ka, et mina täna kõike ei jõudnud läbi käia. Peapõhjus vast see, et ma olin näljane (tänud siin kohal minu lõunasöögile, külm võileib mille eest nõutakse 1.50 eurot). Ka mõjus muuseum mõnes mõttes ängistavalt. Esimese asjana oli kohe juttu holokaustist, sellest kuidas ja kes põgenesid, mida kaasa võeti ja mida maha jäeti. Seina peale olid kirjutatud linnad, kuhu juudid põgenesid ja läbi klaaside sai vaadata erinevaid esemeid.

Holokausti torn on 24meetri kõrgune, enam-vähem kolmnurkne betoonmoodustis. Seda ei köeta
ning ei valgustata. Ainus valgus tuleb läbi diagonaalse avavuse seinas. Seintes on ka väikesed augud, mida need aga sümboliseerivad, ma täpselt ei tea. Ise arvan, et gaasitamist. Ruumis olles kuuled sosinaid ja kaja, mis tuleb siis väljaspoolt. Keegi selles ruumis ei rääkinud, kui siis vaid sosinal. Õigemini oli terves muuseumis nii, et kui keegi rääkis siis küllaltki vaikselt, nagu ei juletaks sellises kohas valjemat häält teha. Mõni istus holokausti tornis maas, mõni põgenes sealt kohe, kui sisse sai. Muid elemente, peale palja seina polnud ja rohkem ei olnud ka vaja. Terves hoones (või noh, nendel kahel korrusel, kus ma käia jõudsin) oli jäetud tühje nurke, koridore ja kohti. Arhitekti meelest sümboliseerivad need tühjad kohad juutide puudumist Saksamaa ühiskonnast.
Maapagulaste aed tähendab neljakümne üheksat posti, mis seisavad kaldus ja munakividega kaetud maapinnal, aga mille tipus kasvavad rohelised oliivipuud. Kuigi kalle polnud just väga suur, oli selle peal vahepeal raske käia. Samm kippus iseenesst sassi minema ja oli vaja postidelt tuge otsida.

Ühes nurgas sai tutvuda muuseumi ajalooga, kuid kõik arvutid peale ühe olid kas kinni või reserveeritud. Ja see üks oli loomulikult katki… Iga eseme juures, mida eksponeeriti oli ka tekst, kellelt see saadud on ja kelle oma see on, ning mis lugu sellega seondub. Näiteks viiul ja kiri rääkisid poisist, kes saadeti koos isa ja kasuemaga surmalaagrisse. Poiss tapeti oma kümnendal sünnipäeval, ka kasuema suri aga isa tuli tagasi. Või siis küünlajalad, mis saadi tagasi tänu ühele vanale tuhmunud fotole ja mis seejärel muuseumile annetati. Ka kuulsa Anne Franki medaljon ja tema päeviku erinevad trükivariandid olid välja pandud.

Kuidagi raske on sellest muuseumist kirjutada, sest kohapeal oli mul nii palju mõtteid mida tahtsin kirja panna aga praegu… Kindlasti ka seetõttu, et pool jäi mul vaatamata ja selle vea plaanin kindlasti parandada. Reaalsus on see, et tegelikult peaks ise seal ära käima ja siis kohe vähemalt 3-4 tundi aega võtma. Jõuaks iga nurga läbi käia, iga eksponaadi looga tutvuda ja igat pilti vaadata. Lisan parem mõned fotod, mis seal tegin ja kui küsimusi on, siis vastan ikka