Kuueeurone pastakas, hommikusaiake ja üks tõsiselt mõnus šopingukeskus

Täna oli Pablol meie kursuselt näituse avamine, kuhu ma muidugi minna ei saanud, sest algus oli 19.00. Aga avamised kestavad tihtipeale ikka oma paar-kolm tundi ja ma ei saaks siis kuidagi tagasi koju. Õpetajad mõlemad läksid ja teised kursakaaslased ka, kahju et liituda ei saanud. Järjest rohkem tekib omavahelist suhtlemist. Itaallannaga, kes mul hetkel kõrval istub, itsitame üpris tihti. Täna uuris ka minu EVSi kohta. Sain ka ühe uue brošuuri, kus on ära toodud mitmed tuntud muuseumid ja mis need maksavad. Järgmine nädal söön ma vist küll kartulikoori, sest tahaks minna 4,5 tunnisele Berliini rattamatkale (20 eurot -.-) ja külastada veel erinevaid muuseume, mille piletihinnad kokku liginevad ka tõenäoliselt 20 eurole. Samas oleks vaja osta ka üks kaust nende paberite jaoks,  mis ma kursuselt saan ja karp muude tähtsate asjade jaoks ja sadakümme asja veel. Sellepärast ootan juba seda, kui Blossinis tööle hakkan. Siis ma ei kuluta lihtsalt nii palju ja rohkem raha jääb üle =) Ehk kui iga kahe-kolme nädala tagant korra Berliinis hängida (ja mujal Saksamaal), siis peaks ikka asju tasapisi kogunema ka…

Keset tundi sai mul siis pastakas tühjaks. Minu jaoks tõeline katastroof, sest pidin ülejäänud tunni markeriga sodima =D Kirjutamiseks sain küll punase tinteka. Seejärel oli aga vaja ju pastakat minna ostma. Üleeile (või üleüleeile) avastasin mõnusa kontoritarvete poe. Ümbrikud, kirjapaberid, karbid, pastakad jms. Suundusin siis kohe sinna pastakat ostma, sest ei teadnud muid poode, kust saaks. Tark inimene muidugi mõtleks sellele, et turistidele mõeldud nännipoodides müüakse ka pastakaid… Aga sel hetkel, kui ma oma kirjutamisevajaduses poodi tormasin ma nii tark veel ei olnud. Valisin siis ühe kena rohelise pastaka välja, mille juures hinda ei leidnud. Noh, üle viie euro ikka ei saa maksta ju? Kassasse ja 15.50 0_o kõõõõks. “Eeee… kas teil odavamaid pole?” Ja nii saigi minust kuueeurose pastaka omanik. Parem oleks, et see jõuludeni töötaks.

Rongini veel aega oli ja suundusin uuesti ühte keskusesse. Väljaspool keskust on palju silte, mis poode sealt leida võib aga eelmine kord kui otsisin, ei leidnud ma sissepääsu. Tüüpiliste Eesti keskuste järgi ootasin ikka ühte suurt ust ja siis mitmekorruselist hoonet, kus poed kobaras koos. Pooljuhuse läbi avastasin, et too keskus koosneb hoopis mitmetest siseõuedest, kust viivad uksed poodidesse ja kus on pingid, purskkaev, puud, põõsad ja ronitaimed. Üllatavalt kena koht! Kui ma laiskusest üle saan, laen pildid üles ka! =D Ja leidsin ma igasuguseid huvitavaid poode, nii et raske oli näppe rahakotist eemal hoida.

  • Ampelmanni pood. Ida-berliinis on valgusfooridel teistsugused mehikesed kui lääne-Berliinis ja ka meil. Ja oli pood, spets nendele kujukestele pühendatud. Sealt said osta vastava kujutisega pluuse, pusasid, kummikomme, jalgpalle, rattakiivrit, klaasi, joonlauda, raamatu järjehoidjat, koera kaelarihma ja mida iganes veel, mis ainult pähe lõi.
  • Pudipadi nännipood. Sinna lähen ma tagasi! Leidsin nimelt nurgakese, kus ise üleskeeratavat muusikakarbid. Vändast keerad ja siis tuleb mõni ilus lugu. Ja sealt leidsin ma niiiii mitmeid lemmiklugusid et hakkan vist millalgi lõpuks muusikakarpe koguma… Lisaks oli seal lahedaid magneteid, ägedaid märke ja oeh! Palju palju huvitavat.
  • Šokolaadipood. Okei, siin andsin alla ja ostsin 80 eurosendi eest šokolaadi, mis oli muidugi täiesti raha väärt. Aga kuidas ma oleksin ostmata lahkunud? Ainuüksi poodi sisse astudes hakkasid juba süljenäärmed tööle ja mõistus karjus “osta šokolaadi! osta šokolaadi!
  • Üks äärmiselt äge ehetepood. Sõrmus, mis kujutab endast taldrikut koos munade ja peekoniribadega? Olemas! aga kohviserviisi miniversiooniga pross? Ka olemas! Aga ma ei usu, et teil on trükimasina kujutisega, millel ka paberileht olemas ripats! On, täitsa olemas! *vaikus*

Berliin on ikka tõesti suur. Kõik need päevad, kui ma olen poode mööda kolanud, on need poed kas jäänud kahe trammiliini äärde või asuvad Alexas või Friedrichstrasse raudteejaamas. Ainus erand on see, kui lähen mõnda muuseumi, mis kaugemal. Ja ma olen iga päev midagi uut avastanud jaiga päev on midagi avastamata jäänud. Vapustav. Täna näiteks avastasin turu, kus müüdi puuvilju, juurvilju ja rohelise kiviga hõbesõrmuseid!!!!! Ma pean miljonäriks saama, ma pean -.- Samas, kuigi Berliin on maeiteakuimitukorda suurem kui Tallinn, pole vähemalt mul tekkinud seal sellist tunnet nagu Tallinnas – siin ma elada ei tahaks. Berliinis tundub hetkel küll, et oleks äge elada… Aga eks näeb, mis ma siis arvan, kui ma mujal linnaosades ka ära käinud olen.

Hommikusaiakesest ka. Iga hommik, kui Berliini jõuan, kalpsan trepist alla ja lähen saiakestepoodi. Saiakesi tehakse seal kohapeal, ahjud ja ja muu protsess on näha =D Seejärel ostan ma endale 0.99 euro eest šokolaadicroissanti ja naudin seda teel raudteejaamast trammipeatusesse. Saiake on tõsiselt tõsiselt hea! Kui mu keelekursus läbi saab, on see nr 1 asi mida igatsema jään. Müüjad tunnevad ka vist juba mind ära =p Naeratavad kenasti. Aga jah, minu hommikutraditsioon siis.