Mõistus, mõistus tule koju

Okei, jätame välja selle, et ma ostsin endale kuueurose pastaka, mis nüüd juba streigib aga nii loll ikka ei oleks, et paneks muuseumitiire plaanides jalga uued jalanõud. Sokkideta ja plaasterdamata… Tjah… Oleks ikka küll nii loll. Berliini jõudes tormasin (loe: liipasin) esimese asjana apteeki ja ostsin plaastrid, et juba hellaks muutunud kannad ära teipida. Lootsin, et aitab aga tutkit. Koolipäeva lõpuks otsustasin, et muuseumid jäävad ära, sest tahaks oma jalgu veel millalgi kasutada. Selle asemel panen homme jalga oma imearmsad ja ägedad ja mugavad tanksaapad ning lähen kolama. Parem oleks, et homme ilm sama hea oleks nagu täna!

Päris esimese rongiga ma siiski ära ei tormanud. Katil oli ju just alles sünnipäev (Õnne soovime sul, õnne soovime sul!) ja seega pidin paki posti panema. GLS (minu keeltekooli nimi) juhatati ühes suunas. Läksin. Leidsin kaks ägedat poodi ja ühe pirtsaka suhtumisega müüja. Mõneteist minuti pärast viskas üle ja jalutasin trammipeatusesse, et Alexanderplatzile sõita, sest seal peab ju ometigi postkontor olema! Küsin turistipoest, vingus näoga müüja viipab suvaliselt mingis suunas, küsin järgmisest poest: müüja seletab ja ainus millest aru saan on “Dunkin Donuts”, teen pähe näo et arusaadav ja lähen. Küsin suvalise inimese käest, kes näitab: “Näe otse seal ongi!” Tänan ja korras!

Õnneks sattusin lausa suurde korralikku postkontorisse. Kuigi teenindaja inglise keelt ei osanud, pole hullu ja saime asjad aetud. Mina (endiselt natuke lollakas) ostsin kaks turvaümbriku, sest ei pannud paki peal tähele number kahte… Seega, kellele ma järgmisena midagi saadan, saab turvaümbriku, mis postkastist sisse ei mahu ja millele te eraldi postkontorisse järgi peate minema. Tänada pole vaja =D Okei, pakk postis, rahakott pooltühi (ma tahan oma piletiteraha tagasi! Mul eelarve jumala pea peale pööratud -.-) ja rongi.

Muud märkimisväärsed sündmused:

  • mäletate minu punase riidega parandatud lõhkiseid teksaseid, millel kunagi väga väga palju haaknõelu küljes oli? Noh, täna läks viimane. Filip (Tšehhi) uuris kas ta saaks minult ühe, et oma teksased natukene kokku panna… Sest kui on üks auk, siis ei ole see nii äge, nagu siis kui on rohkem auke nagu minul =D
  • kuna Galatia (Kreeka) jääb ka pikemaks ajaks Berliini, siis võtsin temalt Facebooki, et selle vahendusel edasi suhelda ja midagi teha äkki. Mathilde (Prantsusmaa) nägi seda ja pani enda kontakandmed ka kirja ja nüüd on mul inimeste nimed, meiliaadressid ja postiaadressid =D Eestisse tulles peaks portsu kaarte siis saatma: Galatia (Kreeka), Mathilde (Prantsusmaa), Eduardo (Brasiilia), Amara (Kanada), Filip (Tšehhi), Dimosthenis (Kreeka), Giovanna (Itaalia), Marcia (Brasiilia) ja Haruka (Jaapan).
  • Kui minult keegi sakslane midagi uurima tuleb (nagu täna bussis kaks vanemat naisterahvast midagi küsisid) on poolautomaatselt vastus: “Mein(või meine, oleneb kuidas välja kukub) Deutsch ist nicht so gut.  Sprechen Sie Englisch?” Grammatika poolt ei tea, kui õige on, aga kõik on aru saanud =D

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: