Uus seelik, muuseumiskäik ja prügipäev

Kui eile tuli meile juurde ainult üks tüdruk Itaaliast, siis täna liitusid meie grupiga veel brasiilane ja tšehh. Tänane tund oli ka kuidagi erakordselt lõbus ja lobisemist täis. Esimest korda vahetunnis kogunes ühte punti rohkem kui kaks inimest: Haruka soovitas meile Jaapani restorani ja näitas kaardil, kus see asub. Avastasin ka, et tegelikult on see hea, et mu pinginaaber, prantslane Paul, inglise keelt eriti ei oska. Saksa keeles on ta see eest tugev ja nii ta ongi mulle sunnitud saksa keeles seletama, mis kuidas käib. Homsest kahjuks peame istekohti vahetama, sest õpetaja meelest harjume muidu liiga oma naabritega ära =(

Seejärel oli mul suurepärane plaan minna Berliini muusemi… Yea, plaan kukkus pärast seda läbi, kui ma avastasin bussipeatuses, et mu digika aku on kenasti kodus, laeb ja puha et muuseumis tühjaks ei saaks… Seejärel tuli käiku plaan B: poodide avastamine. Endiselt jätkasin mööda oma trammiliini käimist ja tõenäeoliselt see ongi põhjus, miks ma pole leidnud veel tõestust faktile “Saksamaal on riided odavamad kui Eestis”. Isegi paaris “kaltsukas” mida ma külastasin algasid hinnad alates 10 eurost… Ühes poes oli korralikum allahindlus – mitu kastitäit riideid 5 euri. Ostsin sealt midagi? Eiiii! Suured, rinnust kitsad, nõmedad, koledad. Ja kui ma vaatasin riideid, mida ma väga väga tahtsin, siis pidin samal ajal mõtlema ka sellele, et mul oleks vaja nädala lõpus ka süüa. Näiteks need imekenad rohelised (!) saapad ja vaid 49 eurot… Lõpuks päästis mind H&M, kust nii muuseas mööda kõndisin ja sain oma ostuiha vaigistatud – päikesekollane seelik ja mustad sukkpüksid. Oleks hea meelega veel Berliinis edasi jalutanud, aga vihma hakkas sadama ja no vihmavarju mul pole =(

Seejärel oli metsik rongi peale tormamine. Kell 13:53 näitas tabloo, et tramm saabub 6 minuti pärast, rong läheb kell 14:06 ja raudteejaama on sellest peatusest vähemalt viie minuti sõit… Ja mina tahtsin veel enne poest läbi käia, et midagi süüa osta. Kiirelt tegin otsuse ja tormasin (sõna otseses mõttes) läbi sealtsamas asuvas E-Marktist, seejärel trammi nina eest läbi, et samale trammile jõuda ja siis närisin trammis küüsi, et rongile ikka jõuaks. Muidugi, järgmine rong läheb juba kell 15:06 aga mida paganat ma teeksin vihmases Berliinis ilma digikata? Raudteejaamas ka siis kiire sprint ja olingi pool minutit enne rongi platvormil…

Minu ilus ja tore päev. Homme proovin uuesti muuseumisse minna, kui ma jälle mõnd kaameraosa maha ei jäta =D

Ja prügipäevast ka. Köögi kõrval on meil väike sahvri ja pööninualuse ja hoiulao vahepealne asi, kuhu me siis oma prügi ladustame. Malini sõnul tuleb mingil esmaspäeval prügipäev, ehk prügikotid tuleb alla tänavale tõsta. Mitu päeva juba ootame, mil see tuleb (me vaatame nimelt selle järgi, kui teistel prügi väljas on), sest seal “laos” hakkab juba ruumi kitsaks jääma. Täna siis lähen välja bussi peale ja vaatan – huvitav, kõigil prügikastid väljas. Könings-Wusterhauseni poole sõites nägin ka prügiautot. Malini nr-it mul pole, et talle sms saata ja lootsin, et ta näeb ise välja tulles ja tõstab meie prügi ka välja. Tjah, tulin koju ja prügikotid alles – tähendab, peab veel kannatama =(

Kool jätkub ja negatiivseid asju ka

Täna oli jälle täiesti tavaline koolipäev. Üha rohkem hakkab närvidele käima ainult see asi, et õpetaja Annadora ei luba kasutada sõnaraamatut ja keeldub inglise keeles rääkimast (mis sest, et ta seda oskab). Ja üritage siis aru saada mida tegema peate… Muidu oli kool kena ja tore ja õpetas nagu ikka. Panin paika ka homse kava, lähen ühte Berliini ajalugu tutvustavasse muuseumi ja kui aega üle jääb, siis jalutan ka selles suures pargis ringi või külastan veel mõnda asja, mis tee peale jäävad.

Negatiivsed asjad siiani

  • Camila ei korista enda järelt (õnneks teda praegu pole, on Sloveenias)
  • Meil on vist hiir(ed)
  • Meie katus laseb köögist ühest kohast läbi, kui ekstratugev vihm on
  • Alustasin leiva teise pätsiga =(
  • Meil pole pesumasinat
  • Nädalavahetuseti, kui on halb ilm on siin ikka paganama igav
  • Väikesed vastikud äädikakärbsed

Turistina Berliinis

Tänane päev algas siiski kooliga, mis oli täpselt nagu ikka: kontrollime kodused tööd üle, seejärel pisut rühmatööd, x-teemadel lobisemist, tunnimaterjali ja paus. Pärast pausi uuris õpetaja Frauke, mida me nädalavahetusel teeme ja kuhu läheme (saksa keeles ikka), laulsime saksa keelset laulu ja ikka õppisime…

Lõpuks siiski alustasin oma plaani – olla natukenegi turist. Esimesks päevaks valisin parlamendihoone ja Brandenburgi värava, mis tundusid minu raudteejaamale (Friedrichstrasse) kõige lähemal olevat. Kaardilt vaadates selline paras rongisõidu maa. Yeap. Pärast seda, kui ma olin Friedrichstrasselt pearaudteejaama(Balti jaam on selle kõrval kui nukumaja nukumaja) sõitnud, sealt metrooga(millel oligi kolm peatus: pearaudteejaam, parlamendihoone ja Brandenburgi värav) parlamendihoone juurde, 1,5h järjekorras seisnud ja üles vaateplatvormile jõudnud -Friedrichstrasse raudteejaam ca 5minutit kõndimist…

Aga kõigest oma järjekorras. Kõigepealt siis järjekorras seismisest. Frauke oli hoiatanud, et keskmine aeg on üks tund, seega see poolteist tundi nii tappev ei tundunud. Järjekorras sattusid minu selja taha hiinlased, kes nägid minu kotil EXPO märke ja siis kohe küsisid, kas käisin seal ja kuidas meeldis. Minu ees aga seisid inglise keelt kõnelevad poeg ja ema ning kui mul midagi paremat teha polnud, siis kuulasin ebaviisakalt lihtsalt nende vestlust pealt… Muidugi oli võimalus kittaripinistajat kuulata, vaadata linde ja teisi inimesi või siis pea põlvedel maas istuda. Kõige hullem oli trepini jõuda. Siis tundus ootamise aeg kohe paaaalju pikem.

Turvakontroll meenutas lennujaama. Rühm lasti klaasustest sisse. Seejärel pandi klaasuksed sinu taga kinni ja avati klaasuksed sinu ees. Järgmisena tuli masin, oma asjad viskasid kasti ja kast läbi masina. Ise astud läbi ägeda turvavärava, mis minu puhul piiksus (khm, mul olid jalas minu haaknõeltega teksad ja seljas neetidega pluus =D). Sellise piiksu puhul saad suurema au osaliseks – sind kontrollitakse sauaga üle. Egas midagi, harjunult käed kõrvale (EXPOl sai ju harjutatud) ja eest ja siis tagant… Midagi ohtlikku avastamata anti mulle tagasi minu kott, mida turva väga pikalt vaatas (ei saanudki aru, kas ta otsis mu märkidest midagi ohtlikku või lihtsalt imetles neid) ja astu aga edasi lifti. Mingi aeg on võimalik vist ka mujal parlamendihoones ringi käia, aga mulle piisas täitsa klaaskupli sees ja ümber käimisest. Tutvustus oli väga mugavalt lahendatud – said oma isiliku makikese koos kõrvaklapiga, mis siis jutustas sulle parlamendi ajaloost, ümbritsevatest hoonetest jne. Lisaks püsis see sinuga sünkroonis – kui sa kupli kaldteest (230m) üles kõndisid ja mingist teatud kohast möödusid, hääbus eelnev tekst ja algas uus, mis oli sinu asukohaga paremini kooskõlas. Vaate oli sealt küll väga ilus ning pikk ootamine järjekorras tasus ära. Ainus asi, mida kahetsesin, oli see, et ma
oma päikeseprillid kogu aeg koju unustan. See tähendas seda, et ma aevastasin pidevalt ja kissitasin silmi. Kortsud teretulemast! Ausõna, ma hakkan päikeseprille 24/7 omal kotis kandma, et mul pidevalt võtta oleks! Parlamendihoonest veel nii palju, et kui seda külastama lähete, siis võtke tõesti piknikukorv kaasa, et järjekorras süüa, vähemalt on siis tegevust. Üles on vaja päikeseprille, fotokat ja viitsimist kelleltki võhivõõralt paluda, et ta sinust kupli taustal pilti teeks. Mina tegin täna ühest perest pilti ja minust tehti täna pilti. Korda läinud! Üleval tiireldes panin paika ka selle, kuhu minna. Näha oli nii kallis Friedrichstrasse raudteejaam, kui ka teine sihtpunkt Brandenburgi värava(väravate? kumb õige? =S Google annab mõlemaid) näol.

Allaminek läks loomulikult kolm korda kiiremini. Ainus aeganõudev tegevus oli enda lifti pressimine.

Asfaldil jooksev kividest laotud rada peaks siis olema Berliini müüri asukohta tähistav märgis ning see peaks jooksma läbi terve Berliini, kui ma õigesti aru sain. Brandenburgi väravatest ma midagi oodata ei osanud. Siit autotee poolt lähenedes jäi küll ilus mulje, ent mitte päris see. Läbi värava minnes ja platsile jõudes avanes minu meelest aga palju ilusam vaade. Eks platsil oli muud huvitavat ka. Hobuserakendid (ma nägin nelja), tänavamuusik, NSVL lipuga ja vist ka NSVL mundris olev onuke, kes ootas oma “töö” eest raha, teised turistid, tänavatantsijad jne jne. Seal siis imetlesingi iga nurga alt väravat, paitasin hobuseid, kes jäid peaaegu magama ja vaatasin tänavatantsijate etendust. Viimane oli muide eriti äge, nad mitte ainult ei breikinud, vaid ka etendasid erinevaid olukordi, nagu nt bemmiga sõitmas, hobukaariku hirmutamine, mis lõpuks autoga kokku põrkas, matrixi võitlus, ballett jne. Väga äge oli vaadata.

Tagasi Friedrichstrasse poole kiirustades märkasin veel Madame Tussaudi muuseumi ja mõnda huvitavat poekest, seega sinna lähen ma kindlasti tagasi. Iseasi millal. Homme oleks ehk Berliini minek koos Malini ja tema uute sõpradega on-arrival seminarilt aga suure tõenäousega ma magan hommikul hambad laiali ja enne keskpäeva küll üles ei tõuse… See-eest on meil aga juba järgmiseks nädalaks kokku lepitud, et reedel Berliini ja siis teeme midagi ägedat. Seega, ma peaksin raha kokku hoidma. Oeh, saab raske olema, sest järgmine nädal tahaks ka veel ju Berliini peal ringi joosta =/ Täna küll ei läinud turisti mängides sentigi raha ent iga päev tasuta kohti ei leia.

Tagasi koolis, šampinjonipasteet ja draakonid

Minu kahepäevane “puhkus” sai läbi ja järjekorselt tuli kell 5.45 üles tõusta, valmis panna ja bussile sättida. Hommikul leidsin ma kotist loomulikult Blossini toavõtme, mille ma siis kenasti lauale jätsin, et Kamila ära viiks… Õnneks sellest probleeme ei tekkinud.

Koolis on nüüd eelmisest nädalast alles jäänud ainult üks õpilane, kes oli ka eelmine nädal – tüdruk Kreekast, tema nimi on midagi G-tähega, aga ma ei oska seda isegi järgi hääldada, nii et kirjutamisest unistan. Lisandusid siis kanadalanna, prantslane (?), gruusialane, veel üks kreeklane, keegi kelle kodu jäi mulle tabamatuks, itaallane ja jaapanlanna! Algul oli enesetutvustamine, sest mind ju esmaspäeval ei olnud. Siis pidin ka kaardi tahvlile joonistama (kus ikka see Estland asub) ja itaallane sai minu kodumaast aru alles siis, kui ma õpetaja pahameeleks inglise keeles Estonia ütlesin.

Üllatav on ka see, et inimesed on õigeaegselt kohal! Üks lausa 10 minutit enne üheksat, tõesti vau! Vaid kaks hilinevad – kreeklanna ja itaallane… Tänases tunnis vaevas mind ka tõsine uni ja kell liikus eriti aeglaselt. Aega sai sisustada joonistamisega – minu saksa keele õpik on nüüd juba samasugune nagu tavaliselt mu vihikud koolis – ja sms’ide saatmisega. Homme pööran rohkem tähelepanu, kebin täna varem magama, sest eks see raske ronimine oli tänase väsimuse üks põhjus.

Pärast läksin Alexasse (korrutage Viru keskus umbes kümnega). Esiteks oli mul vaja leida üks nännipood Kati tarves ja teiseks tahtsin ma minna oma lemmikpoodi ilastama. Täna olin jälle tegelikult tubli. Kuigi mul oli üle 40 euri kotis alles suutsin ma end tagasi hoida ja ei ostnud seelikut, jalanõusid, pükse, pluuse, korsette, ehteid, peekreid, küünlaaluseid, ägedaid piparkoogivorme, draakoniga liivakella ja nii edasi ja nii edasi. Vaid ühe asjakese ostsin, mida näete ka siin pildi. Allahinnatud pisike draakon =) Ja neid draakoneid tuleb mul vist veel juurde… Esiteks mul on vaja ühte karpi, kuhu hoiustada oma tšekid, piletid ja muu tähtis paberipahn, teiseks on mul tegelikult vaja peeglit ja kolmandaks pean ma siiski ka ühe draakoniga peekri ära ostma. Alexast leidsin lõpuks ka nännipoe, kus oli samamoodi huvitavaid kindaid ja ehteid ning – looduspoe, kus müüakse siis (vist mahetoodangut) toidukaupu alates piimast ja lõpetades erinevate teedega. Algul mõtlesin, et kõnnin niisama riiulite vahel ringi, aga kui mu pilk jäi pidama šampinjonipasteeedile siis… ma pean selle saama! Ostin ja kodus määrisin kohe esimese asjana võileivale. Mmmmmm!

Korra jooksin ka tehnikapoest läbi, et kõrvaklappe vaadata (kaua ma ikka korterinaabreid oma musaga terroriseerin). Üks võimalus on olla kaks nädalat söömata, joomata, ostlemata ja osta 159 eurosed imeilusad ja ägedad klapid… Teine võimalus on reaalsusesse tulla, natuke säästa ja osta odavamad-mitte-nii-ägeda-välimusega-klapid. Üldiselt, peaks jõhkralt säästma sest ma tahan oma lemmikpoest ju ka veel asju osta. Keegi andke mulle miljonivõit =D

Triatlon ja haiged käed

Eilne õhtu lõppes küll superkenasti! Peale ronimiskursust saime õhtusöögil kõhud täis pugida, natuke lebotada ja siis läksime Kamilaga pinksi mängima. Väljas olid vastikud sääsed, seega pidime valima siseruumi kahe laua seast – mõlemad olid korralikud ja kenad. Kahekesi mängides ei saanud algul kuidagi vedama, minu sihtimisega on nii nagu on ja rohkem naersime, kui mängisime. Jana liitudes sai asi aga uue vungi sisse: virutad pallile, jooksed teisele poole, uuesti lööd palli uuesti teisele poole jne kuni higi täitsa voolas. Natukene veel kahekesi, nii et kaotaja läheb välja ja punkte lugenud kolmas asemele. Seejärel olime valmis järgmiseks katsumuseks. Öiseks supluseks järves.

Nüüd võin ma ennast kiita, sest ei Janal ega Kamilal polnud algul erilist tahtmist vette minna aga tänu minu veenmisele jäid nad nõusse ja leidsimegi end inimtühjast rannakesest. Riided vahetatud ja sulpsti vette! Mõnus oli! Täitsa parajalt soe (või siis jahe, oleneb vaatepunktist) ja parima osana ei tüüdanud vereimejad ka vees olles.

Seejärel pidime me magama minema (öö veetsime mugavas Blossini seminarihotellis, kus ööbivad siis laagrites/millesiganes osalejad) aga trepist üles minnes silmasime silti “Sauna”. Mina otseloomulikult: “Jana, millal sauna saab?” Janal korraks natuke segaduses nägu, aga läksime siis telefoni juurde ja ta helistas vastuvõttu, et ehk on keegi sauna reserveerinud. Ei olnud, üks rühm oli ca poolteist tundi tagasi lõpetanud saunatamise ja meil soovitati vaatama minna, kas on soe.

Niisiis, kujutage ette. Astud sisse saunauksest (enne möödud solaariumiuksest 0_O). Sinust paremale jääb leboruum, üheteistkümne lamamistooli ja kahekümne kahe samast materjalist pingiga. Seintes on kaks suurt valguava, mis kumavad õrnalt rohelist ja kollast valgust. Õrnalt kostub leebe muusika. Vasakule jääb riietevahetamisruum, mille keskel on laud. Esimene lavaruum on vist türgi saun, oma mosaiikkattega ja teine suur korralik saun! Seejärel heidad pilgu duširuumi: 3 tavalist dušši, 1 massaažidušš, 1 veetünn mida pead nöörist tõmbama ja kust siis vett krae vahele saad, 2 veekannuotsikut meenutava otsikuga dušši ja uks välja (hoiatus, talvel lumme hüpates ei tohi end välja lukustada! Seda olevat juba tehtud). Seejärel heidad pilgu jalavannidele (ehh?) ja snäksiautomaadile… Ning läksimegi lavale end soojendama. Uhasime korralikult leili ja suutsime ca 60 kraadi välja võluda. Parim ei olnud aga kondid soojendas üles küll. Seega, meie triatlon – pinks, ujumine, saun – saigi läbi. Magama minnes olin nii sassis juba, et rääkisin Kamilaga tükk aega eesti keeles ning ise imestasin, miks ta mind lolli näoga vahib…

Seega, järgmine päev ja jälle ronimine. Täna oli meil rohkem teooriat ja vähem inglise keelde tõlkimist, nii et suure osa ajast ma lihtsalt igavlesin ja ootasin, millal läbi saab. Lõpuks läks asi loomulikult huvitavamaks, sest algas praktiline osa. Algul loomulikult siseseinal, mida võite ka siit pildilt näha. Kujutage veel pool ja pisut rohkem samasugust seina juurde – Blossini siseronimissein. On nii tavaline sirge, ülevalt kaldega kui ka algusest peale sinka-vonka. Ma kahte esimest proovisin, viimast täna ei jõudnud. Okei, ülesanded selged (ronija, turvaja ja see kolmas) ning hakka aga minema. Mulle meeldis see! Käed väsisid küll lõpuks ära (olgem ausad, mul oli lõunasöögil raske kahvlitki käes hoida) ja parema käe muskel andis eriti tunda, kui ma turvaja olin ja paremat kätt pea kogu aeg üleval pidin hoidma aga muidu lihtsalt super! Isegi nii väikesel seinapinnal.
Lõunasöök söödud, saime välja minna, et proovida suurt 10meetrist seina. Muidugi, algul oli igav teoreetiline mula, mille ajal mu mõtted vabas suunas lendasid. Vahepeal meie “eksami” paar testi – kuidas teostada partnerikontrolli, kuidas rakmeid selga panna – ning siis köied külge ja ronima. Pildil demonstreerib oma oskusi Jana. Ronida sai üles, sai alla. Ära tuli proovida kukkumine nii lõdva köiega (ma muidugi põrkasin valusalt vastu ühte rohelist asjandust, sellest tuleb nagunii sinikas) kui ka korralikult pinges köiega (palju parem!). Kukkumist pidid katsetama ise ronides ja siis, kui turvasid. Minu puhul tähendas lõdva köiega kukkuva Kamila hoidmine kolme hüplevat sammu seina suunas, aga muidu suutsin kinni hoida. Sai proovida ka varianti, et ronid üles aga alla tuled niimoodi, et ise lased end alla. Ma seletada ei oska, aga sellisel juhul pole all mingeid lisaturvajaid. See laskumine oli kõige mõnusam osa, kuigi üle ääre astumine kõrgusel, kus vaatad kõrvaloleva kolmekorrulise maja viimase korruse aknast sisse, tundus osale minu mõistusest lollusena… Tegelikult läks terve kursus suurepäraselt! Ainus vigastus, mis ma sain on kerged köiepõletusjäljed põlveõndlas, sest Kamila ei saanud aru, kuidas seisma peab. See tipnes siis sellega, et minu laskumise ajal libises köis kenasti põlveõndlast läbi. See oli aiaaaaa ja “Kamiiiilaaaaaa!” Instruktor seletas siis talle kenasti ära, kuidas seista tuleb (et köis ei läheks ronija pealt ega alt ega oleks ümber keerdus ja ei hõõruks ronijat). Niisiis, lõbustasime end ronimisega kella poole neljani, natuke jutuajamist ja saime tunnistuse, et oleme kursuse läbinud. Nüüd võin ma iseseisvalt ronimisseinal ronida ja ka gruppe (vist) juhendada mingil moel. Asja ette läinud kaks päeva – nõustun mina ja käed, mida rusikasse suruda eriti enam ei taha…

Pakk on kohal! Ja ronimsikursusest

Esimene k+ige tähtsam uudis siis on tingimata see, et minu pakk j+udis l+puks kohale! Ahjaa, “+” tähendab seda kriipsuga o tähte. Ma ei saa seda kopeerida ka kuna arvuti siin (ma olen hetkel Blossinis  o m a kabinetis) on vist veeuputuseelne… Esmalt muidugi vaatasin üle, kas kallihinnaline laadija on kohal ja siis sain shoki! Vale laadija ja hoopis SONY oma ja liiga suur ja aaaaaah! Tänud Kamilale, kes juhtis mu tähelepanu sellele, et antud SONY laadija oli varem juba lauapeal ja minu digika laadija lebas endiselt pakis. Huh, kergendus missugune. Seega, digikas laadima ja siis muid asju üle vaatama. Ühe tahvli Eesti sokolaadi kr+bistasin kohe ära, lagritsa ka järgi (aitääh! =D). Üks leivapäts oli natukene valgeks muutunud, aga pole hullu – selle saab maha l+igata ja k+lbaba küll. Ülejäänutele asjadele pole j+udnud veel pilku peale visata. Blossini muide oli pakk juba reedel j+udnud, aga siis polnud vist Janat tööl ja ta ei saanud mulle teada anda.

Nii, ronimiskursusest ka siis. Ääretult lahe ja huvitav! Oleks veel ägedam, kui ta inglise keeles räägiks ja ma aru ka saaksin tekstist, sest praegu saan ma aru ca 5% siis umbes 15% m+istatan +igesti ja 80% asjast saan teada siis, kui teeme. Aga eks ma niimoodi +pin ja pöörasin vähemalt tähelepanu jutule ning veel rohkem motivatsiooni, et saksa keelt +ppida, sest ega kursust minu pärast siis inglise keele peale ümber ei tehta.

Natukene teoreetilist juttu, rakmete ja karabiinide(?) tutvustamist. Kindlasti mingit juttu veel, millest ma midagi aru ei saanud ja läksimegi siis turnima. Esimeseks turnimiskohaks sai ca 12meetri k+rgune puupost, millel siis sobivate vahemaade järel rauast aasad, kuhu astuda, kust haarata ja kuhu end kinnitada. Maast vaadates ja teisi jälgides tundus nii äge ja lihtne. Ise ronima minnes (ma olin viimane)oli ka nii äge aga enam mitte nii lihtne. Käed higistasid, lihased olid pingul, närv sees (vahepeal segasid teed ka trossid, millest tuli mööda ronida ja kuigi sa tead, et oled turvaliselt kinni, on esimene kord ikka jube) ja niisama k+hevil olla. Tippu ma j+udsin igal juhul kenasti ja alla ka. Maapinnale tulles küll käed värisesid nagu haavalehed aga siiski – läheks iga kell uuesti.

10 minutit pausi ning tagasi spordihalli, kus terve üks sein on kaetud siis ronimiseks vajaminevate astetega. Seal hakkasime +ppima turvamist – kuidas üks ronib ja üks turvab ning kuidas üks ronib ja kaks turvavad. Samal ajal +ppisime ka hoolsalt erinevate s+lmede tegemist. Ma arvan, et ma oskan nüüd vähemalt nelja uut s+lme teha, kasulik! L+puks kui k+ik ette-taha ära räägitud, jagunesid kuus +pilast kaheks rühmaks ja algas iseseisev tegevus.

Ikka nii, et üks ronib, üks on see p+hiturvaja ja teine seal k+rval on veel abiks. Igaühel on oma ülesanded, millest pole soovitatav k+rvale hiilida, sest see v+ib kurvalt l+ppeda. Ma olin samas rühmas koos Jana ja Kamilaga ja nende loal proovisin korra-kaks ka valekukkumist, et nad saaksid aimu, miks on vaja ikka nöört pingul hoida ja mida teha, kui ronija kukub ja et minul l+bus oleks =) Oli l+bus, t+siselt m+nus trenn! Jana arvas, et me v+iksime vahepeal ka harjutama tulla sinna seina juurde ja raha me selle eest maksma ei peaks. Ja see siis oligi minu ronimiskursuse esimene päev. Siia läks lühidalt kirja aga päriselt kestis see kella 10st kella 16.30ni, nii et mitte just k+ige lühem kursus. Homme siis eksam (palju edu mulle, kes ma saksakeelsetest nimetustest midagi ei mäleta…) ja loodetavasti kursuse l+petamine.

Nii, nüüd aga lähen ma +htusööki sööma ja seejärel kiman rattaga Fridersdorfi, et leivad kylma panna ja telefonile k+neaega laadida. Suured tänud vihmale, mis otsustas ka järgi jääda (ja ei tule tagasi!!!), sest muidu pidanuks ma see 10km(tagasi Blossini ka, ma öö siin) padukas s+tkuma…

Mida ma tegin nädalavahetusel?

  • Lihtsalt lebotasin ja laisklesin
  • Lugesin oma Harry Potteri neljandat osa (jah, jälle…)
  • Istusin arvutis
  • Üritasin “Letters to Juliet” alla tõmmata. Pärast viiendat ebaõnnestunud katset andsin alla
  • Tegin süüa (liiga palju riisi + kana)
  • Pesin pesu
  • Sain aimu koristamisgraafikust: iga nädal koristab üks vannitoa, üks köögi ja üks tõmbab muud põrandad üle
  • Sain aru, et peaksime veini ostma. Ei, mitte joomise pärast vaid sellepärast et neid neetud äädikakärbseid on siia nii palju tekkinud, nagu me elaksime laudas
  • Rääkisin natuke Kamilale külla tulnud Danieliga, kes on küll sakslane aga suures vaimustuses Poolast. Tema sai siia kenasti ööseks jääda, nii et olete kõik oodatud
  • Tuletasin meelde couchsurfingu parooli, kuna kui ma Berliini mõnele kontserdile lähen, siis on mul ju vaja öömaja
  • Viskasin ära enam kui pooltäis purgi mustikamoosi, mille kaane lahtisaamisega ma varem nii palju vaeva nägin. See oli jubedalt halvaks läinud. Aga noh, ma hoidsin seda ka kapis, mitte külmkapis

Homme siis Blossinisse ronimiskursusele. Ehk jõuab ka mu pakk kohale? Aitääh!

Lisa

  • Leivasupp tuli täitsa söödav, kuigi välimus on tjah…
  • Kiri jõudis Eestisse kohale. 8 päeva kõigest
  • Homme saab magadaaaa!

Test, bändid ja kaltsukad

Täna oli koolis kontrolltöö, mis hakkab toimuma iga reede. Õpetaja ütles eile ekstra üle, et kõik täpselt kohal oleksid… Noh, kaks tüdrukut jõudsidki täpselt üheksaks. Järgmised kolm tiksusid veerand tunni jooksul ja viimane liitus siis 9.40… Metsikult täpne. Test koosnes ühest A4-st, mõlemal pool lünktekst, valikvariant, lausete koostamine jms. Enda meelest läks mul isegi üpris hästi, sest nii tihedalt olen ma saksa keelt õppinud (koolis käies pidin ju veel teistele ainetele ka pühenduma… ugh) täpselt viis päeva – 83,3%. Eriti mõnus on veel see, et kolmekümnekuuest jätsin vaid ühe asja tühjaks, sest mul ei tulnud meelde kuidas on porgandid saksa keeles… Testi tegemisega oli muidugi nii, et kui mina lõpetasin 9.35 siis 9.50 mil algas kontrollimine (igaüks parandab ise oma vigu ja on aus) ei olnud mõned veel lõpetanud… Huvitav.

Kuus inimest lõpetasid ka oma kursuse ja said vastava sertifikaadi, mis on otseloomulikult saksa keeles. Mõned neist olid kohal, mõned jällegi mitte… Kuna kõik on siin nii erineval ajal tulnud ja kursused on erineva pikkusega, on iga nädal mõned uued ja mõned lahkujad. Minu “lõpukell” kõlab siis 27. augustil ja ma loodan, et mu tase on parem, kui ühel itaallannal, kes on kursusel käinud 3 nädalat ja ei saanud aru õpetaja küsimusest “Kas ma võin su raamatut laenata?”. Isegi mina sain aru ju!

Täna tegin ka Berliini peal väikese jalutuskäigu. Kuigi eelmisel nädalal oli veel jutt, et lähen Ann’i ja tema rühmaga Berliini eksursioonile siis selle idee halvas see, et mul läks meelest Ann’ile enda number saata või tema oma võtta. Ja keset koolipäeva enam küsida ka kelleltki ei saanud, sest mul sai kõneaeg otsa… Peab vähem messima =D Kahest asjast tunnen ka juba puudust: kohukestest (kõige parem asi, mida poest hambusse haarata kui kõht tühi!!) ja sellest, et ma saaksin Katile helistada “Tsau, mis teed? Rääkida viitsid?” ja siis pool tundi järjest lobiseda. Ma ei tahaks teadagi, palju see maksma läheks.

Seega, pärast kooli suundusin siis poodidesse. Tänavalt, mida mööda trammiga tulen ma ära ei pööranud, vaid lihtsalt tutvusin nende poodidega, mis teele ette jäid. Järgmine nädal kui sõidupiletitele nii palju raha pole kulunud, kavatsen ka mujale uurima minna. Samas oli ka see tänav päris huvitavaid poekesi täis. Mõnest hüppasin kolme sekundiga läbi, teistes surfasin natukene kauem. Näiteks leidsin ma kingapoe, kus kingi oli tõesti igal pool! Põrandal, seinte küljes (seinad olidki jalanõusid täis) ja äkki ka laes? Ei vaadanud. Seal nägin näiteks punaseid saapaid, mille säär ulatus enam-vähem sinnani, kus algavad aluspüksid… ja ühed äärmiselt armsad rohekasmustad väikese kontsa ja paljude nööpaukudega saapad. Yeap, sinna lähen veel. Seejärel pood, kus müüdi kõike äkki alates 70aastatest (jah, ma tegin ajaloo eksami, aga ajastule iseloomulikest esemetest pole mul aimugi…)? Vanaaegne hambaarsti tool? Välgumihklid? Nagu nõukaajast pärinevad tugitoolid, telefonid ja kotid? Karahvin? Nahktagid kõikides värvides? Igivanad päikeseprillid? Imelikud kuldsed peakatted? Parukad? Playboy aastast 83? Need kõik olid seal olemas ja enamgi veel. Ma olen kindel, et kui sa kogud midagi, siis on see seal poes olemas! Seejärel natukene uuem igasuguse nänni pood, kus müüdi näiteks šokolaaditahvlile sarnanevat peeglit, kihvade kujulist jääkuubikuvormi, pluuse ja pükse ja pusasid ja roosast karvast telefoni… Berliini poed on kindlasti vaatamist väärt.

Kontsertidest ka natukene. Selles vanakraamilaadses poes oli infostend, kust said flaiereid haarata. Ühel neist oli suurelt kirjas Linkin Park ja selle siis haarasin. Pärast trammis vaadates, avastasin et tegu on lähiajal toimuvate kontsertide kavaga! Super! Kiire googeldamine ja avastasin, et näiteks Korni pilet on 40euri. Ei ole ju väga tappev, arvestades mu nädalaraha ja neid bände, keda ma kuulama tahaksin minna, on rohkem kui ma Eestis välismaiste bändide kontserdil olen käinud!

  • Linkin Park – 20 oktoober – 59€
  • Gregorian – 28 august – 35,75 €
  • Limp Bizkit – 23 september – 44,90 €
  • Korn + Dimmu Borgir – 6 oktoober – 40 €
  • Bullet For My Valentine – 21 november – 31,70 €
  • Negative – 1 oktoober – 20,70 €
  • Die Happy – 28 detsember – 19,80 €

No kui kasvõi üks-kaks kontserti neist läbi saaks käia, oleksin ma superhäpy! Ja need on ju ainult sügise omad. I love Berlin!

Nii ja nüüd lähen ja proovin, kas ma oskan leivasuppi teha või ei oska.

Täiendus: Kamila läheb reedel Sloveeniasse ühe projekti raames. Tegelikult peaksin mina minema aga mul on ju keelekursus… Üheksa päeva. Deeemn!

Koolist, kodust, Friedersdorfist

Kuukaardi sain ilusti ostetud eile (86.10 eurot 0_O) ja seega on nüüd neljanda septembrini muretu sõita. Keelekooli jõudsin jälle nii, et mina esimesena, õpetaja teisena ja siis kirusime järjest hilinevaid ja kohale tiksuvaid (ilma vabandamiseta) õpilasi. Huvitav, mis siis saaks kui õpetaja paneks punkt kell 9.00 (tunni algus) ukse lukku ja kedagi sisse ei laseks, nagu mõned õpetajad tavatsevad/tavatsesid Raplas teha? Ma saan aru, et õpilased on maksnud või on keegi nende eest maksnud aga no poole tunni pealt kolinal sissesadamine… Halloo, täiskasvanud inimesed?

Olen omandanud jällegi kohutava kombe igale vabale pinnale sodida ja joonistada. Pildid tulevad küll täitsa ilusad aga tegelikult peaksin rohkem tähelepanu pöörama… Põhjused on reaalselt sama, mis alati. Ma saan kas a) enne valmis b) arvan liiga kiirelt ära sõna, mida õpetaja meile seletada  püüab või c) ei viitsi kuulata kuidas teised ülesandest aru ei saa ja õpetaja 10x lisaks seletama peab. Ja siis lähebki mõte rändama ja pastakas hakkab jooni vedama. Õpetajaid see ei häiri, sest ma suudan alati õigel ajal teemasse vastata ja üldiselt nad vaatavad, et ma oskan niiiii ilusasti ju joonistada. Egolaksud muudkui tulevad.

Ka sellest ei tee nad probleemi, et mind esmaspäeval ja teisipäeval ei tule, sest “sul pole mingit probleemi järgi jõuda” ning luban kaks peatükki iseseisvalt kodus ära õppida. Täna tegime ka natuke tegevuslikumat harjutamist. Kuulasime makilt teksti ja siis taaselustasime selle stseeni: kaks sõpra teatrikohvikus, kaks naist ja üks mees restoranis ja kolmeliikmeline pere väljas söömas. Mina kuulusin viimasesse stseeni ja mängisin ema. “Action!” “Stop!” ja “More drama!” kostusid õpilaste enda poolt ja meie siis näitlesime ja naersime… Oli huvitav =)

Kodust nii palju, et Kamila suutis eile ühe klaasi ära lõhkuda. Seda täiesti klassikalisel moel – valas kuuma vett õhukesse klaasi. Praks-praks ja tehtud. Malinit hetkel pole, tema on oma on-arrival seminaril – tahaks ka juba minna!!! Viimase uuendusena tegime ühiskassa, kuhu siis iga nädal paneme 1 euro. Tegelikult võiks vist varsti seda summat 0.50 peale vähendada, sest me ei kasuta kohe kuidagi 3 eurot nädalas ära… Raha läheb sealt siis ideeliselt neile asjadele, mida me kõik kasutama – wc paber, pesupulber (käsitsi pesuks, kui Blossini ei viitsi viia. See tuletab meelde, et homme peaks pesupäeva tegema), toiduõli, jahu ja kõik muu selline jama, mida üksinda oleks naljakas endale hoida, rääkimata sellest, et kolm suurt toiduõli pudelit ei mahuks meil eriti kappi äragi… ja kolm ketšupit…

Ja siis Friedersdorfist. Leiutasin uue jooksmise raja leidmise viisi. Võtan suuna suvalisele teekesele ja enne koju ei lähe, kui jooksen mööda kas kiriku kellast või kohviku kellast ja näen, et pool tundi on täis tiksunud. Ja täna joostes ma aina imestasin, et kas Friedersdorfi kõik elanikud on tõesti rikkad või mis ime läbi on kõik (okei, ühe käe sõrmedel võib lugeda need majad mis korrast ära) kõik majad korralikud, justkui äsja ehitatud või renoveeritud, terve ja ilusa piirdega ümbritsetud ning aiad on nii hoolitsetud! Täitsa nauding on vaadata. Teine asi on see, et Friedersdorfi peatänav ja mitmed kõrvaltänavad on munakivisillutisega. Samamoodi on ka Königs-Wusterhausenis ja veel ühes külalinnakeses, millest teel Könings-Wusterhauseni läbi sõidame. Täitsa üllatav, sest Eestis olen munakivisillutist harjunud pigem suurtes linnades nägema ja siis ka ainult vanalinnas. Halvas mõttes üllatav on aga see, et munakivisillutisse tekkinud augud (tõenäoliselt) on täidetud asfaldiga…

« Older entries Newer entries »