Aasta EVS-i Saksamaal

• Kohvrite pakkimine Weimarist tagasi koju tulles suutsin ma asjad täielikult lahti pakkida umbes järgmiseks nädalaks. Ma ütlen, mul on liiga suur tuba – mulle ei jää ette ega ei häiri, kui mul suur reisikott kuskil kaugel toanurgas on. Okei, tegelikult ei häiri isegi siis, kuikott keset tuba on, sest mul on lihtsalt palju ruuuuuumi. Aga tõenäoliselt tuleb mul seda kohvrite pakkimist selle aasta jooksul rohkem ette, kui terve elu jooksul. Praeguseks olen ma kohvreid juba 5 korda lahti pakkunud ja 4 korda kokku pakkinud. Ei tundu palju, aga siiski, ma olen siin ainult kaks kuud olnud. Ja ma tean juba, et järgmine pakkimine tuleb 8. oktoobril, mil ma kuni 15. oktroobrini Blossinisse kolin.
• Töötoa projekt Mul on umbes 7 päeva aega, et välja mõelda, mis töötuba ma detsembris juhatada tahan. Õõh. Esimene idee oli foorumteater aga praeguseks ma ei tea, kas ma ikka teen seda… Ettevalmistuseks on küll piisavalt aega aga presentatsiooni pikkuseks ütles Friedrich kuni 15 minutit, mis on väga väga vähe ühe foorumteatri jaoks, nii et kui teil ideesid on, siis PAKKUGE PALUN!
• Vaba aeg Üks asi, mida me teeme siis, kui meil tööd pole on lauatennise mängimine. Võtame kaks lauatennise reketit ja hakkame mängima. Patrick ja Malin mängisid vahepeal üle minu pea, vahepeal põrkub pall vastu arvuteid, lampe ja kõike muud, mis meil kabinetis leidub. Lisaks muidugi filmide vaatamine, joonistamine või netis surfamine(eeldusel et ma saan ühe lauaarvutitest või võin netijuhtme näpata). Vaheldumisi käib käest kätte Patricku iPad, millel saab ka mänge mängida. Ning kui väga igav on, siis vaidlen Patricku ja Maliniga ja teen neile selgeks, et minu arvuti ei suuda internetijuhet hävitada ja et minu arvuti ei suuda iseseisvalt netiühenduse seadeid või mida iganes muuta. Isegi mina saan sellest aru, et arvuti nii palju ka isetegevust ei tee, nii et jah… Bosside näoilmed on muidugi muljetavaldavad, kui nad kabinetti astuvad ja mina animet vaatan, Patrick netis surfab ja Malin iPadiga mängib. Aga noh, kui meil ülesandeid pole, siis pole =)
• Tööülesanded Reaalselt me siiski teeme ka midagi. Täna riputasime mingeid kanistreid varjualuse lakke, et neid järgmisel suvel parvede tegemiseks kasutada ja pühkisime pinke lehtedest puhtaks, eile kirjutasin YouthPassi jaoks andmeid arvutisse ja lõpetasin meie viimase projekti tutvustava teksti(samal ajal kui Patrick ja Malin üle minu pea pinksi mängisid). Täna pidime Jana ülesandeid täitma, mis ta meili teel saatis ja mis olid nii haigelt kirjutatud, et isegi Google Translator ega Patrick ei osanud seda teksti inglise keelde panna. Muidugi läksime siis Ann’i juurde, kes seda meile uuesti saksa keeles seletas? Tõlkis ta inglise keelde? Unista vaid. Ja lõpuks oligi nii, et see esitlus mis me tegime, oli suht vale ja oli vaja uuesti teha ja seejärel ütles ta, et me peame pilte tegema osadest plakatitest ja asjadest ja nagu paganama raske oleks seda kõige meile hommikul öelda, et me ei peaks lõunani tegevuseta istuma või ühekorraga öelda või üldse lisaks ka tõlkida, et olla kindel, et me aru saime. Ja tõsiselt järgmine kord ma võtan oma sõnaraamatu kaasa ja ma hakkan lihtsalt tema aega niimoodi raiskama, et lasen tal iga sõna sõnaraamatust üles otsida. Jabadabaduu, kättemaks on magus.

Ma olen Saksamaal olnud täpselt kaks kuud ja üks päev. Kas mul on tunne, et ma olen siin juba nii kaua olnudd? Absoluutselt mitte. Aeg lihtsalt lendab käest. Selgelt on seda näha ka sellest, et hommikuti kui äratuskell kell seitse heliseb, vajutan ma selle edasi, sest väljas on liiga pime ja magan vähemalt poole kaheksani. Mis siiski, on võrreldes Maliniga väga varajane. Ta ärkab enam-vähem täpselt viis minutit enne väljaminekut. Ja noh, kui ta sisse magab siis me läheme lihtsalt viis minutit hiljem tööle. Muidugi sügisilmad näitavad oma palet ja tööleminek on üha huvitavam – padukas! Muidugi, mul oli suhteliselt pohlad oma veekindlate pükste ja jopega aga vaene Malin kirus Patricku maapõhja, et too telefoni ei võtnud =D Täna juba ähvardas, et homme läheb hoopis Patrickuga tööle ja tagasi tuleb bussiga. Eks noh, see kah hea variant aga ma üritan nii palju kui võimalik seda vältida, sest jõusaal on siin hetkel suletud (üks masin on katki -.-) aga midagi oleks siiski vaja teha, et end natuke vormis hoida.

Tänane päev koosnes reedese töö jätkamisest, oli vaja mõned ümbrikud uuesti kirjutada ja igasse ümbrikusse kiri lisada. Võimalikult personaalne muidugi. Inglise keeles ja siis tõlkida (mina! tõlkida? tõlkida saksa keelde? oijeesas) saksa keelde ja välja printida. Suure osa päevast oli mul ja Malinil tunne, et täna lihtsalt pole meie päev ja lõpuks me naersime kõige üle. Alates sellest, et Jana ülekontrollitud saksakeelses kirjas olid vead sees ja sellest, et Patrick minu “tõlke” üle lihtsalt naeris ja lõpetades sellega, kuidas me Blossini paberit raiskasime sest küll printisime valele paberile ja siis olid lehed sassi läinud ja siis oli lihtsalt selline tunne, et millal päev juba läbi saab. Muuhulgas jõudsin ka ühe filmi ära vaadata, natuke ajakirja tõlkida, Patricku ja Maliniga kakelda, sest minu arvuti ei suuda netijuhet “ära tappa”, nagu nemad väidavad ja kitarri tinistada. Yeap, mul on huvitav töö =D

Õhtusöögi pärast ei pidanud ka muretsema, sest Malin, kes endiselt kahetseb seda, et ma pidin Potsdamis niisama passima tegi täiesti vabatahtlikult tacosid. Samal ajal üritas ta mind moosida, et ma millalgi Eesti toitu teeksin, niiöelda prooviks.  Ta vist ei saa aru, et mu kulinaarsed oskused on põhimõtteliselt null… Kahjuks pole need arenenud ka selle aja jooksul kui ma siin olen olnud. Miks? Nii, mõtleme hommikusöök on kas krõbinad, munaleib või midagi muud sellist lihtsat. Lõunasöögi jaoks viskan kolm eurot letti ja võtan kõike mida tahan: supp, salat, leivad, liha, muna, kana jne jne jne. Ja õhtul koju jõudes on enamasti kõht ikka veel täis ja siis võibolla söön midagi lihtsat või lihtsalt joon mahla/teed/piima. Ja niimoodi minu kokkamisoskused arenevadki =D

Aaa, muidugi. Midagi tähtsat oli vist veel. Hmm… Ahjaa. Et siis, kes mind metsikult näha tahavad ja lillesülemitega tervitada siis palun 21. detsember kell 12.25 Tallinna lennujaama ilmuda. Yeap, läbi suurte raskuste läbi sain Vita (endine vabatahtlik, kes hetkel töötab oma vanas vabatahtliku kohas Potsdamis) ja pisut Guido (mäletate? minu koordineeriva organisatsiooni boss) abiga pileti ostetud. Täiesti ajuvaba, kiirelt hinnad tõusevad. Weimaris vaatasin oli veel 140 euri, täna oli juba ainuüüksi lennupilet 170.22 euri ja no kokku läks… no ikka läks.  Ehk siis kingitustelademeid ärge oodake ja üldse minu nägemine peaks juba piisav kink olema =D Onjaa?

Pildil näete Potsdami Charlottenhofi raudteejaama. See on kõik, mida ma ise ka Potsdamist laupäeval nägin. Mis siis minu kokkamisõhtuga juhtus? Noh, see on juba üpris huvitav lugu.

Malin läks juba reedel Berliini ja sealt edasi Potsdami. Üritas mind ka kaasa meelitada, aga keeldusin järjepidevalt ja nii jäigi. Laupäeva lõunal ta helistas mulle ja küsis, mis rongiga ma Potsdami tulen ja kas ma ikka tean, mis raudteejaamas ma rongilt maha pean kobima. Leppisime kokku, et ta tuleb mulle 15.10 raudteejaama vastu ja siis juhatab mind Alice’i juurde. Hüppasin rongile ja sõitsin Berliini, kus oli mul raudteejaamas peaaegu tund aega niisama passimist, mida ma muidugi väga targalt ära kasutasin: ostsin uued kõrvarõngad, proovisin teksasid (pikad -.-) ja sõin sushit. Vahepeal saabus tundmatult nr-ilt sõnum, et ma helistaksin kui Potsdami jõuan. Nüüd hakkab asi huvitavaks minema.

Mu kõneaeg sai reedel otsa ja seega ei saanud ma kohe kuidagi salapärasele sms-i saatjale vastata, et ma ei saa helistada. Lootsin siis, et Malin tuleb niisamagi kohale. Rong hilines ja venis ja Potsdamis olin lõpuks 15.20 – kedagi polnud, keegi ei helistanud. Kümne minuti möödumisel mõtlesin, et ehk mängib telefon jälle lolli (vahepeal on helistajate jaoks väljalülitatud ja mulle näitab, et on sisselülitatud) ja otsustasin telefonile restardi teha. Väga, väga VÄGA vale otsus. Mul õnnestus oma PIN-kood ära unustada… Sisestasin 3 korda valesti ja palun väga: Sisestage PUK-kood. Ma pole mitte kunagi oma telefoni lukustanud ja siis pidi see juhtuma just kuskil Potsdamis, kus mul pole seega võimalust kellelegi helistada (ma vahepeal mõtlesin juba, et lähen otsin mõne poe ja ostan kõneaega) ja keegi ei saa mulle ka helistada. Siiski lootsin, et keegi tuleb ja leiab mu, seega istusin pingile maha ja joonistasin ning kuulasin muusikat(siinkohal tänan oma mp3 mängijat, mis mulle terve päeva jooksul ustavaks kaaslaseks oli). Järgneva pooleteise tunni jooksul (kuni 17.08-ni)vahetus mu meeleolu tigedusest solvumiseni ja solvumisest ükskõiksuseni ja vahepeal nägin ka halenaljakat poolt – mina istun raudteejaamas ja ma tean, et see maja kuhu ma minema pean on kuskil raudteejaama lähedal. Aga ma ei tea kus, milline ja mitte midagi muud. Ja ma aimasin, et tõenäoliselt mõtlevad ka teised, kus pagan ma olen aga nad ei saa mulle helistada ega smse saate ja sel hetkel ei teadnud ma ka, miks keegi raudteejaamas pole…

Seega, lõpuks otsustasin ma 16.47 rongiga (mis saabus 17.08) tagasi koju sõita… Tee peal mõtlesin jutu välja, mis ma Malinile ette laon kui ta kätte saan, jah ma olin tige. Kes ei oleks tige kui on kulutanud üle 100 krooni piletitele, et kuskile saada ja siis peab ligi kaks tundi raudteejaamas külmetama, et lihtsalt tagasi koju sõita. Agaa… ei ole halba ilma heata ja tuju tehti mul üpris pea jälle heaks 🙂 Esiteks kohe kui rongi istusin, tuli üks Türgi noormees naeratades juttu rääkima. Umbes teine küsimus oli “Kas sul poiss-sõber on?” Minu vastus: “Jah on küll. Me oleme viis aastat koos olnud ja õigupoolest oleme me hetkel kihlatud juba.” Seejärel rääkisime niisama juttu sellest, et mida mina Saksamaal teeb ja mida tema teeb jms. Ehk siis rongisõiduaeg Berliini oli täidetud. Lihtsalt igaks juhuks, et kuulujutud levima ei hakkaks: ma ei ole reaalselt kihlatud. Oma ja tuttavate kogemustele toetudes on lihtsam vastata, et oled täiesti kindlalt juba hõivatud. Aga muidu oli täitsa huvitav.

Berliini jõudes lohutasin end veel ühe šokolaadimuffini ja WoWi ajakirjaga, mida siis uuesti tõlkima asun. Vahepeal mõtlesin ka sellele, et huvitav kas teised muretsevad ka =D Lõpuks tagasi Friedersdorfi jõudes tõusis mu tuju kohe lakke – trepi peal oli kaks kirja!!! Okei, käigu kuu peale see Potsdam, mul on minu kirjad =D Nii õel ma siiski polnud, et oleksin teistele endast teatamata jätnud. Esimene asi oli Facebooki minna ja otsida keegi, kes seal on ning anda märku, et ma olen elus. Nad olid mulle mitusada korda helistanud, sms-e saatnud ja Malin oli ka mulle raudteejaama vastu tulnud aga ta ei näinud mind(?!). Ta ütles et otsis punapead aga jah enam ma punapea pole. Muidugi on mul raske mõista, kuidas ta ei märganud minu ilusaid lõhkiseid teksaseid, aga kui ei märganud siis ei märganud – mis teha. Kõige ajuvabam oli see, et esimene kord kui ta mulle helistas, et teada saada miks mind raudteejaamas ei ole, oli 15.47… Ja umbes 15.35 oli mul õnnestunud telefon lukustada… Kõigest kümme minutit… Irooniline või mis?

Üldiselt, kõik mu pahad sõnad mis ma plaanisin Malinile öelda haihtusid kui õhku, sest tal oli tõesti kahju ja ta mõtles ise üldse koju ära tulla, sest ütles et ta ei saaks nagunii lõbutseda. Sellest ideest veensim ma ta ümber. Siis üritas ta mulle selgeks teha, et ma peaksin kaheksase rongiga uuesti Berliini tulema ja Potsdami. Selle peale oli mul umbes selline nägu -.- Minu pisut poriseva vastuse peale (Malin, ma väljusin kell üks kodust et Potsdami sõita. Ma raiskasin raha, istusin ja külmetasin kaks tundi mingis raudteejaamas lihtsalt selleks, et uuesti koju sõita. Ma olen väsinud ja tüdinud ja ma tahan minna vanni ning juua kuuma teed) mind õnneks enam ei veendud. Soovisin neile ilusat õhtu jätku ja väljusin Facebookist. Mis ei tähenda seda et mul igav oleks olnud üksinda kodus istudes. Ohei, ma sain alles peale nelja magama =D

Aga jah, selline oli siis minu elu esimene Potsdamis käik.

Teate küll neid tagasiside lehti, mida tavaliselt mingi koolituse või seminari lõpus täidetakse. Märgid pastakaga oma rahulolu kas viiepalli või kümnepalli skaalal. Siis annad sa selle lehe koolitajale või paned lauale ja lahkud rahuliku südamega, teadmata mis sellest tagasisidelehest edasi saab. Noh, mina jõudsin igaljuhul sinna teisele poole otsa – inimesed, kes tegelevad tagasisidelehtedega. Vabatahtlike kontoris on paks kaust, tõesti oma 10cm tuleb vist ära, millesse on köidetud tagasisidelehed ja meie ülesanne on nendest kokkuvõtted teha. Esimesel pilgul lihtsalt täiesti tappev hulk paberit, mille küljes on kleepekad. Kui kleepekale on kirjutatud P täht, siis tähendas see seda, et too tagasisidegrupp on korras ja tehtud. Kui kleepekal puudus P täht või polnud isegi kleepekat, oli töö tegemata. Malin kirjeldas seda mulle kui kõige jubedamat tööd, mis üldse olemas on. Igav ja nõme ja nii edasi. Neljapäeval tööle jõudes polnud jälle suurt midagi teha ja võtsin siis seega, selle töö ette. Ahjaa, kokkuvõtteid on vaja teha selleks, et Patrickul oleks hiljem lihtsam neid arvutisse trükkida ja millalgi detsembris tuleb need kuskile esitada.

Seega võtad kaustast ühe lehtedegrupi, mis on kas kilekaane sees või kirjaklambriga kokku pandud. Kui lehtede hulgas on ka üks tühi tagasisideleht, on asi kiirem. Kui ei ole, tuleb sul ühest täidetud lehest koopia teha (ma oskan juba iseseisvalt koopiamasinat kasutada=D), valgendajaga täidetud kohad ära “kaotada” ja siis hakkad lehte täitma. Mitu inimest valis hommikusöögi hindeks “1” (mis on muide kõige parem), mitu inimest arvas, et ronimiskursus oli “3” jne. Ajad joonlaua abil järge ja kriipsutad märke. Hiljem, kui kõik tagasisidelehed niimoodi üle käidud, loed ära mitu märki mis lahtrisse said, kirjutad numbrid sinnasamasse, paned tagasi kilekaane sisse või köidad kirjaklambri abil, kirjutad kleepekale “P” ja pistad tagasi kausta vahele. Meeletult igav? Ma ei tea… Ma avastasin lihtsa mooduse, kuidas see töö endale huvitavamaks teha. Samal ajal mängib kas muusika ja mõte liigub laulusõnadega kaasa või panen anime mängima ja vaatan samal ajal filmi. Malini viis on töö kiirelt ära teha ja siis vähemalt veerand tundi Patrickuga mingit pommitamismängu mängida.

Täna saime uue kontoritööülesande. Nimelt millalgi suvel oli Malinil noortevahetus ja osalejatele oli vaja saata kiri koos tunnistusega. Malini ülesanne oli kõik tunnistused välja printida ja midagi veel, millele ma tähelepanu ei pööranud. Minu ülesanne oli ümbrikutele aadressid kirjutada. Leedu, Läti, Norra, Sloveenia ja Prantsusmaa omadele saatsime ühes ümbrikus organisatsiooni aadressile, mis oli lihtne. Tähendab aadresside kirjutamine oli lihtne, sest nende aadressid olid trükikirjas olemas. Aga Saksamaa omad… Neile tuleb eraldi saata… Nagu ma vist enne mainisin, kui sa siia mõne projekti raames tuled, tuleb sul “sisseregistreerumisel” ka oma aadress kirjutada. Ja sellele aadressile tahtsime meie kirja saata. Aga inimeste käekiri? Oijeeeeesas! See pidev tähtede tuvastamine, internetist kontrollimine, kas selline koht üldse Saksamaal eksisteerib… postiaadressi ei saa valesti ka ju kirjutada. Ja üks “tarkpea” oli üldse ainult oma tänava kirjutanud. Geniaalne, onja?

Viimaks siis saime tehtud, üle kontrollitud et kõik õiges ümbrikus, Malin kleepis (õigemini lakkus xD) ümbrikud kinni ja läksime uhkelt Jana kabineti. Ja siis… Otse loomulikult me unustasime midagi. Nimelt esiteks selle, et Jana peab igale tunnistusele alla kirjutama ja teiseks selle, et igasse ümbrikusse oleks viisakas ka kiri lisada. Ups. Egas midagi, rebisime ümbrikud lahti. Esmaspäeval jätkame ja proovime siis õigesti saada.

Homme on mul plaan Potsdami minna – kokkamispeole! Sellest ma eelmises postituses natuke juba rääkisin ja rohkem räägin siis, kui kõik tehtud on =p Vahepeal tuli ka Eestist pakk – Eesti kommide, leiva, minu kena villase pontšo ja mu raamatuga. Kommid on praeguseks peaaegu otsas aga no mis teha, niiiiiii head on.  Aga kõik nii ei arva. Malinile pakkusin ka ja tema meelest on Kaseke ilma maitseta ning Mesinäpu kommi peale tegi ta sellise näo, et sülitab selle kohe välja -.- Pähh, ma ütlen. Ei hinda ta head asja =D

PS: Ma tean, mul esineb üpris palju kirjavigu, aga andke andeks – kolmes keeles suhtlemine ajab natukene ajud sassi =P

Ma olen nüüd kohe päris mitu päeva vait, mis vait olnud. Aga pole hullu. Nüüd, Weimari raudteejaamas istudes ja rongi oodates, saab kõik eelnevate päevade valud ja võlud kirja panna. Igaljuhul, täna oli meil seminari viimane päev. Kõikide uute sõbrannadega pidi hüvasti jätma, kallirallisid tegema ja tulevasi kohtumisi leppima. Minu esimene kohtumine teiste vabatahtlikega leiab aset siis juba laupäeval, kus me lähme Alice’i (Prantsusmaa) juurde Potsdamisse kokkamisõhtut tegema. Kokku peaks siis sinna tulema mina, Leene, Ieva (Läti), Lolita (Läti), Betina (Taani), Sharif (Afagistan) ja vist mõned veel, keda ma enam ei mäleta. Ideeliselt siis lähme sinna, kokkame kõik koos ja seejärel pugime end täis. Milline ilus väljavaade =D Nüüd aga tagasi seminari viimaste päevade juurde ja mida me tegime.

• Oma kodumaa tutvustamine. Joonistasid paberile lipu, kirjutasid ka nime ja siis istusid maha ja ootasid, kuni liidrite poolt paika pandud külalised sind külastama tulid. Või käisid ise teistes riikides. Mina ja Leene sattusime siis esimesena Itaaliasse. Seal rääkisime emaplagast, üldisest palgatasemest, elust Eestist ja Itaalias. Seda, mida arvavad tavalised itaallaassed Eestist ja mida arvavad eestlased Itaaliast. Giulia avaldas oma nördimust Itaalia sotsabi süsteemi suhtes, et maksavad riigile makse küll aga tagasi nad midagi ei saa. Meie järgmine külaskäik oli Snorre juurde Norras. Tema jutust jäi küll mulje, et Norra on kõige parem riik elamiseks – hea palk, hea elu, erilisi probleeme pole ja nii edasi. Muidugi, võrreldes teiste Euroopa riikidega on seal palgad tõesti kõrged aga elu ka samavõrra kallim. Viimane külastuskäik tehti hoopis meie juurde. Karina, Tatjana ja Vladimir Venemaalt. Peale vastastikuste stereotüüpide arutamist läks jutt poliitika ja Medvedevi peale. Kui Karina ja Tatjana suutsid viis minutit rääkida sellest, kui armas mõmminägu ikka Medvedevil on, siis Vladimir avaldas õnneks ka natuke sisukamat arvamust oma riigi presidendi üle.
• Muidugi avastasin nende päevade jooksul ka järjekordselt Weimarit. Üha rohkem tugevneb minu arvamus, et parim viis võõrast linna avastada on lihtsalt jalutada ja – avastada. Okei, tegelikult tahtsin ma üksinda Weimari peale minnes ühele teatud platsile jõuda(kus ma varem vähemalt 5 korda olen käinud) agaaaa ma nägin ühte lahedat poodi ja siis veel ühte lahedat poodi ja lõpuks olingi kuskil tänavaterägastikus. Aga noh, Weimar väike ju ning ma kõndisingi lihtsalt edasi, lootes et kuskilt ma ikka selle platsini jõuan… Majad ja üldse kogu Weimar oli vähemalt selles osas, kus mina kõndisin superilus. Kõik on korda tehtud, remonditud, värvitud ja selle asemel et paanikas mõelda „kus pagan ma olen!!!?!?!?!?“ (kaarti mul polnud) ma lihtsalt imetlesin ümbrust. Okei, tunni aja pärast viskas selline ekslemine üle ja esimeses bussipeatuses istusin bussile ning sõitsin sinna platsile. Ma nüüd üritan joonistada, mis tiiru ma tegin. Mõõtmed on sellel painti joonistusel muidugi paigast ära, aga enamvähem saab aimu, et ma lihtsalt kõndisin ümber selle otsitud platsi… Ja eelmine päev olime just hõisanud, et Weimaris on võimatu ära eksida.
• Vabaõhu tegevused. Kuna ühel päeval (ma ausõna täpselt ei mäleta, ajaarvamine sassis) said liidrid teada, et me soovinuks rohkem õues tegutsemist, siis seda me ka saime. Kõigepealt tehti meile rõdul mäng. Igaüks sai endale ühe vineerplaadikese, mille abil ületada „ooekan“. Õigemini pidi selle terve rühm koostööd tehes ületama. Asja point oli selles, et vineerplaadike pidi kogu aeg inimesega ühenduses olema. Ehk, kui sina panid selle niimoodi maha, et plaati ei puudutanud sinu (või kellegi teise) jalga või kätt, tulid kurjad „krokodillid“ ja plaat võeti ära. Seega oligi kõige suurem vastutus esimesel ja viimasel inimesel. Esimene pani teerada maha ja viimane korjas plaate üles, et need uuesti ette saata. Meie kaotus oli – ma pakun – kuus plaati, pluss üks, mille tugev Eesti naine Leene kogemata pooleks astus… Ta nimelt pani plaati maha aga lasi plaadi käest natuke hilja lahti ja katki see oligi. Lõpuks saime siiski üle. Sarnane ülesaamisemäng oli meil viimasel päeval kohas, kust ma avastasin ääretult mugava võrkkiige. Seekord tuli sood ületada. Meile olid abiks neli puupakku ja kolm puuplanku, millest üks oli erineva pikkusega. Seega tuli ühte planku koguaeg liigutada. Kui sa aga üle plangu kõndides tasakaalu kaotasid ja sohu kukkusid, pidid kõik otsast alustama… Meie taktikaks sai see, et Rafael, Snorre ja Alice seisid paigal ning liigutasid planku. Teised läksid kolmekaupa peale ja ületasid soo. Lõpuks sai ka see tehtud. Mängule järgnes kahekümneminutiline jalutuskäik paarilisega, et arutada mängu sisu. Viimane päev läksime kõik koos parki. Kaasas olid võrkpall, jalgpall ja lebotamismatid ehk siis sai lihtsalt olemist nautida ja uskuge mind, see oli mõnus eriti nii kenas pargis, nagu Weimari park on.
• Muidugi ei pääse ka negatiivsetest külgedest. Suurim probleem oli minu jaoks loomulikult keel. Muidugi, olid olemas inimesed, kes tegid tõlget (peamiselt Alice ja Leene) aga väga nõme on endal pidevalt tõlkimist paluda. Tõesti selline piinlik või lolli tunne tekib. See on tõesti asi, mida ma soovin et juhid oleksid rohkem mõistnud ja kohe automaatselt kas ise tõlke teinud või andnud kellelegi ülesande tõlkida. Snorre rääkis ka viimasel päeval, et tihtipeale ta ei teadnudki millest jutt on, sest kuigi mõnest asjast saab aru, siis järgmisest ei saa ja kui keegi ei tõlgi ja järje peale ei aita, siis mõte läheb lihtsalt rändama. Ma õppisin viimaks selle ära, et koguaeg Leene kõrvale istuda. Siis sai vähemalt vaikselt temalt uurida, millest paganast parasjagu räägitakse, mitte üle ruumi karjuda, et tõlget tahaks ka äkki. Ma saan aru ka sellest, et kakskeelset seminari on raske pidada, eriti siis kui tehakse rühmatööd ja kõik oma arvamusi avaldavad aga viimased rühmatööd tegimegi niimoodi, et Alli oli koos saksakeelsetega ühes ruumis ja Gudrun koos ingliskeelsetega teises ruumis. Ega seegi pole just parim variant, aga mulle meeldis – siis sain vähemalt kõigest tekstist aru. Teine suur probleem tekkis meil rahaga. Meil oli all diskosaalis avatud külmik – võta mida tahad, pane oma nime taha märk kirja. Kui kõik arvutused tehtud ja raha saadud ilmnes reaalsus – 90 eurone puudujääk. 90 eurot!!! Põhimõtteliselt tähendas see seda, et 80 pudelit alkoholi haihtus õhku ja keegi ei tea, kuhu. Näiteks meie kirjapandud tabel näitas seda, et jõime 1 pudeli veini, reaalsuses oli kuus pudelit läinud. Eks siis mõni vassis, varjas või oli lihtsalt unustanud, et midagi veel võttis… Oma osa oli ka sellel vist, et kui Saksamaa EVSlased meiega seal all istusid, siis keegi tõi neile terve kasti õlut ja võib-olla käisid nemadki sealt võtmas, sest nägid et meie joome ja ehk nad arvasid, et ongi tasuta. Ega enam seda järgi ei saa küsida… Kamba peale saime vist 60 eurot kokku ja Gudrun lubas, et ülejäänu siis kuidagi räägitakse ära või ma ei tea ka mis… Aga jah, jama oli piisavalt. Viimaseks negatiivseks küljeks nimetaksin Snorre alkoholikultust. Tema arvamus oli selline, et kui kasvõi üks all diskosaalis istujatest joob joogimängu mängides mittealkohoolset jooki, on õhtu rikutud, sest siis ei saa nii lõbus olla – kaine inimene mäletab ju hiljem kõike. Kui mainisin et ma mäletan ka juues järgmisel päeval kõike, siis selle lasi ta kõrvust mööda… Üldiselt tundub, et tema on arvamusel kaine=igav ja purjus=lõbus. Võib-olla ei peaks nii tõsiselt võtma, aga kui inimene ütleb niimoodi mitu korda, siis ei kutsu küll sinna istuma ja oma koolat jooma… Viimase õhtu veetsingi põhiliselt Leenega rääkides ja netis olles.

Aga et te ei arvaks, et ma seda kogu aeg tegin, siis reaalselt tähistasin oma viimast päeva Weimaris eelviimasel päeval, kui käisime baaris nimega Wunderbar(jälle). Seal mängisime lauajalgpalli, jõime, mängisime Uunot, rääkisime ja lõpuks otsisime kesköösel kuskilt Weimarist Burger kingi. Viimaks ka leidsime selle =D

• Nüüd aga on seminar läbi… Kõige rohkem hindan sealt saadud uusi tutvusi ja mõningaid teadmisi. Samal ajal tunnistan täiesti ausalt, et kuigi seminaril oli tore ja huvitav olen ma väga õnnelik, et see ka läbi sai. Ei suuda ära oodata, mil juba koju ja o m a tuppa astun ja o m a voodis magada saan. Ja siis millalgi jõuab ka reaalsus kohale, et tuleb o m a pesukotiga tööle minna, et pesu pesta ja et tuleb i s e endale süüa teha. Ohjh.

PS: Ma vahetan vist varsti kõnekaarti -.- Viis poodi ja üheskis ei müüda seda firmat. Hea et vähemalt Friedersdorfis müüakse, muidu ma oleks juba täitsa paanikas.

Nagu ma ennegi maininud, siis ma kipun asju lihtsalt ära unustama. Kui ma ei vaata oma märkmeid, mida blogisse kirjutada, siis suure tõenäousega see ka blogisse ei jõua. Seega tulebki mul täiendusena natuke jutu ühest ägedast mängust, mille Leene korraldas.

Ma arvan, et paljud on tapmismänguga tuttavad, aga need kes pole, neile väike ülevaade: sa saad ühe  paberilipaka inimese nimega. Sinu ülesanne on järgnevatel päevadel see inimene üksinda tabada (või nii, et teised ei märka tema “tapmist”) ja talle musi teha (põsemusi, käele musi, õhusuudlus või ka mõnikord tuleb öelda “sa oled surnud”). Seejärel on inimene surnud, sa saad temalt uue nimekaardi(d) ja siirdud uut ohvrit tapma. Samal ajal tuleb sul ka valvel olla, et sa ise surma ei saaks. See viib liitude moodustamiseni. Sa lepid kellegagi kokku, et olete igalpool kahekesi ja siis lihtsalt pole tapjal võimalust sind maha lüüa. Hea on ka see, kui tapja teeb ebaõnnestunud katse ja sa tead, keda vältida. Samas, ei takista see alati sul surma saamast. Kuigi Gudrun teadis, et Kevin üritab teda tappa, sai ta lõpuks siiski surma. Suht äge on vaadata, kuidas keegi teiste juurde tormab, tapja kannul =D

Mina sain endale sihtmärgiks norraka Snorre. Keeruline, täitsa ausalt, sest kõige rohkem olen ma Snorret näinud kas söömas või õhtul diskosaalis istumas. Muidu on tal kombeks sisse magada, või nagu täna -terve päeva esimene päev ja koolitus maha magada. Seepärast olin ma lausa natuke õnnelik, kui Vladimir mu eile ära tappis -.-  Läksin wc’sse, oma liitlast Leenet kaasa ei hakanud kutsuma ja kohe kui wc’st välja tulin, seisis Vladimir nurga taga ja tappis mu põsemusiga. Yeap, ma röögatasin. Mitte ehmatus, aga poolenisti nördimus, et ma nii ruttu juba surma sain. Aga järgmises mängus olen ma parem.

Weimarist kaheksa kilomeetri kaugusel asub 1937. aastal ehitatud Buchenwaldi koonduslaager, üks Saksamaa suurimaid. Reedel pakuti meile välja võimalus sinna ekskursioonile minna. Ilm oli täpselt samasugune külm ja masendav nagu koht ise. Kuigi suurem osa hoonetest olid lammutatud (sealt saadud kivisid kasutati näiteks Weimaris) võis siiski hästi ette kujutada, kus mis asus. Maapind oli suures osas kas asfalteeritud või kividega kaetud, sest roheline muru olnuks liiga inimsõbralik. Vangide lihtsamaks eraldamiseks oli välja mõeldud omaette süsteem – kolmnurgad. Roosa värv tähendas, et oled homoseksuaalne, lilla et oled jehoovatunnistaja või muu usutegelane, must et oled asotsiaal. Asotsiaaliks loeti muide neid, kellel polnud tööd. Politsei sai nimekirja kätte, kes töötud ja toodigi lihtsalt siia… Kui sinu kolmnurk kombineeriti aga veel kollase kolmnurgaga, tähendas see, et sa olid lisaks ka juut. Juutidele oli eraldatud omaette barakid ja lihtsalt öeldes, olid nad vangivalvuritele igatmoodi mängukannid.

Kokku käis Buchenwaldist läbi üle 200 000 vangi nende seas üle 900 lapse, kellest noorim oli vaid 3,5 aastane. Laagri ohvitseridelt nõuti kinnitatud puhast sugupuud vähemalt 17. sajandini. Kui tahtsid olla madalamal kohal, piisas ka sugupuust kuni 18. sajandini… Rohkem pilte ja natuke teksti saate vaadata minu albumist siit.

Tagasi Weimarisse jõudes avastasime, et meie hotelli on veel üks grupp vabatahtlikke tulnud – sedakorda siis vabatahtlikud, kes on oma teenistuse lõpetanud ja on kodumaal teenistusjärgsel seminaril. Vähemalt üks oli muide ka Eestis, Viljandis vabatahtlik. Rohkem ma temaga rääkida pole küll jõudnud. Huvitav on see, et näiteks nii tema kui ka Ukrainas vabatahtlikuks käinu ei õppinud kumbki aasta jooksul kohalikku keelt nii heal tasemel ära, nagu minu teada kõik eesti vabatahtlikud on õppinud. Kas asi on siis tõesti selles, et eesti ja ukraina keel väheolulised või hoopis liiga rasked? Seejärel sain natuke magada…

Unega on siis üldse oma teema. Kuigi mingit füüsilist tegevust suurt pole (Blossini tagasiminnes hakkan uuesti jõusaalis ka nüüd käima. Muidu olen tagasitulles pallike) olen ma koguaeg nii unine. Ma arvan, et võiksin suvalisel hetkel voodisse vajuda ja unemaale rännata. Seetõttu vist ka all diskoruumis istudes oli mul märkmik kaasas, et kirjutada ja kui mõte otsa sai, käisin Ievale ja Guliale pinda, et me juba Weimari peale läheksime. Viimaks võtsid nad mu nõu kuulda ja Ukrainas viibinud vabatahtlik liitus meiega.

Päeval kõndisime mööda ühest väga graffiteid täis majast, mille kohal silt „Wunderbar“. Seega otsustasime sinna minna. Baar oli üllatavalt pisike, metsikult kõrge letiga ja õlgkaabut kandva vanamehega, kes suitsetas. Okei, tegelikult on seal teisi inimesi ka ja üks laes rippuv mootorratas… Ma ei teagi, kaua me seal lõpuks kokku olime. Tund-poolteist vist ikka. Jõime (Tekiila Sunrise, pole varem proovinud aga üpris hea oli), sõime (mina ja Leene tellisime riisi Chilli Corn kastmega. Eestlased nagu eestlased ikka – alati näljased) ja suitsetasime (mina ei suitsetanud, teised lauas peale minu ja Leene tossasid). Ning loomulikult ka lobisesime. Lõpuks otsustasime, et meile aitab. Gabo oli unine, osadele ei istunud sealne muusika ja no lihtsalt ma ei tea miks. Tagasi hotelli läksime mööda metsarada, mis otseloomulikult polnud valgustatud.

Ieva: „Õudusfilme vaadates ma mõtlen alati, miks nad peavad öösel metsa ronima.“
Leene või keegi teine: „Täpselt, nagu paremat poleks teha.“
Ieva: „Mhm, aga nüüd saan ma aru.“
Mina: „Buuuuuuuuuuuu“

Täna oli hommikul seminar ja päraslõunaks pidime sõitma Weimari lähedal asuvasse linna. Tjah… Gudrun avastas pärast piletite ostmist,e t rong ei liigu vaid see on asendatud bussiga. Bussiga aga läheks sinna umbes tund aega… Ilm pole ka siin just kõige parem ja vihmavarju mul pole. Seega võtsin ma vastu otsuse hotelli jääda, blogi kirjutada ja niisama lebotada.

Täna käis meil tarka juttu rääkimas National Agency(asutus mis toimetab EVSiga siin, võtab vastu projektide avaldusi, jagab raha, lahendab probleeme, ütleb kas organisatsioon sobib osalema EVSis või ei) tegelane. Ja ütleme nii, et probleemide lahendamist siin ikka on. Kõige rohkem tuleb oma organisatsiooniga juttu ajada minu teada Ancal. Teda rakendati tööle vahepeal kuus päeva nädalas, anti kohe liiga palju vastutust õlule ja vabade päevadega ka tal üks kammajaa. Muidugi tuleb loota, et asjad on seetõttu nii, et ta esimene vabatahtlik neile. Aga kui ei ole seetõttu ja asjad ei lahendu, peab Anca uuesti National Agency poole pöörduma. Nemad aitavad. Marta (nii oli selle inimese nimi) rääkis ka muud kasulikku: kuidas käia arsti juures, millise inimese poole pöörduda, kui on probleemid, mis õigused ja kohustused üldse vabatahtlikul on. Päris palju sai targemaks, kuigi ma olen enda teada isegi päris palju uurinud ja lugenud mis imeloom EVS on. Ainult üks küsimus on säilinud. Kes siis minu mentor ongi?

Vabatahtlike õiguste ja kohustustega seoses pidime tegema ka väikese näitemängu (see oli juba tegelikult eile). Ehk pidime mõtlema mingi lause ja siis selle kuidagi teisele grupile ette etendama. Meil oli kaks “pealkirja”. Esimene oli “Vabatahtlik ei tohi oma bossile kallale minna.” Mina olin kuri boss, kes vabatahtlikule ülesandeid ette ladus, mis kulmineerus sellega, et vabatahtlikul (Alice)  üle viskas ja ta kallale mulle tuli. Tegelikult oli see asi kahepoolne, sest vabatahtlik üritas bossi tähelepanu püüda, sest ülesandeid oli liiga palju ja neid jaotati liiga kiirelt aga boss ei kuulanud. Seega, mõlema käitumine on tegelikult vastuvõetamatu. Teine pealkiri: “Vabatahtlik ei tohi ette teatamata vaba päeva võtta”.  Meil oli Boss (Anca), sekretär (Julia) ja neli töötajat ning tühi tool vabatahtliku jaoks. Kõik teised kontrolliti üle, on kohal ja vabatahtlikku pole… Boss on närvis, sekretär närvis ja helistavad kiiruga vabatahtlikule. Vabatahtlik magab hambad laiali voodi, õllepudel kaisus ja alles siis kui telefon põriseb, ütleb ta bossile: “Ma ei viitsi tulla täna.” Mõlemad stsenaariumid võivad vabatahtliku jaoks lõppeda kojusaatmisega. Reaalselt on selliseid juhtumeid vähe, et vabatahtliku käitumise pärast teenistus katkestatakse. Nagu Marta ütles, siis Saksamaal umbes 1 aastas, samas kui aasta jooksul on Saksamaal ligi 400 (!) vabatahtlikku.

Pärastlõuna koosnes meil kahest asjast. Esimesena said vabatahtlikud võimaluse Martaga ka privaatselt vestelda. Teiseks kogunesime me kell pool neli oma hotelli ette ja liikusime korraliku turismirühmana Weimari peale. Üks meie liidritest oli siis giidi rollis ja rääkis näiteks sellest, et Weimar tähendab “püha vesi” ning sellest, kuidas Goethe siia linnakesse üldse sattus. Minu lemmikosa oli loomulikult kitsad vanalinnatänavad ja nende ääres olevad renoveeritud majad. Tõesti üks kenamaid linnu, kus ma kunagi käinud olen. Muidugi oli hea ka targemaks saada, aga väga palju mulle meelde ei jäänud. Andke andeks =( Ekskursiooniosa oli ka ootamatult lühike. Juba enne viite anti meile vaba aeg ja öeldi, et kohtume homme.

Lõpetuseks ka natukene suvalisi asju, mis mulle nüüd meelde tulevad et kirjutada =D

• Meie hotelli wc’des on olemas kondoomiautomaadid. 2€ ja saad kolm kondoomi.
• Juuksuri juures käies imestas ta, et mul nii paksud juuksed on. Yeap, ja mul on juustest hetkel 1/3 alles. Oodaku ta vaid kuni mu juuksed igalt poolt pikad on.
• Tänane õhtu seisnes kolmekesi (mina, Leene ja Ieva) laua taga istumises, igaühel oma arvuti ees ja arvutasime Eesti ning Läti koolisüsteemi erinevusi. Järgmine teema oli meil eelarvamused eestlastest ja lätlastest. Huvitav ja naljakas oli. Ma ei teagi, mis täna sellest õhtusest osast sai. Ma ei leia endas ka kuidagi viitsimist, et peale ajada: lähme, lähme, lähme. Homme on reede, panen lootused sellele.
• Weimarist ostsin endale ka ühe mälestuseseme: sõrmuse
• TÄIENDUS: Minu eilne õhtu ei lõppes siiski natuke teistmoodi. Kui blogipostituse avaldasin, pakkus Ieva et võiksime tema kokteilipudelile otsa peale teha. Nii me siis istusime diivanil, klaasid käes ja rääkisime maast ja ilmast.

Nii palju siis sellest ilusast unistusest, et kõik saksakeelne tekst tõlgitakse ka inglise keelde. Reaalsus on see, et räägitakse saksa keeles ja kui väga paljud inimesed vaatavad väga hädas näoga, siis enamjaolt lastakse mõnel paremal saksa keele oskajal (mitte juhendajad) tõlkida. Kui juhendajaga omavahel rääkida, kordab ta enne saksakeelset lauset 10 korda, seejärel üritab ka kätega seletada ja seejärel alles, kui väga jama käes siis ütleb inglise keeles. Täitsa äge oleks, kui Eestisse tulnud vabatahtlikke on-arrival seminaril samamoodi tehtaks, huvitav mis juhtuks. Muidugi on Saksamaa erinev ka sellepoolest, et kui tavaliselt kestab on-arrival seminar üks või kaks päeva, maksimum viis siis meil on suurepärased kümme päeva.

Täna hommiku värvisime ja maalisime oma EVSi suurele paberile, mis oli üpriski mõnus tegevus, sest ei pidanud vähemalt meeleheitlikult mõtlema, millest paganama pärast jälle räägitakse. Kõige rohkem ootan ma üldse lõunasööki (jah, ma olen näljane hetkel) ja lõunasöögile järgnevat vaba aega, sest siis saab minna Weimari peale jalutama. Eile käisime juba ja tõesti, see oli woaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaah! Täpselt selline pisike linnake. Meie käisime vist ainult vanalinna osas ja tõesti, munakivisillutis, korda tehtud majad, vaatad suu ammuli kui ilus siin on!Ja lisaks on siin mäed. Okei, kui aus olla siis mitte MÄED aga võrreldes Friedersdorfi ümbrusega, siis parajad künkad ikka.

Eile jätkus ka meie õhtune istumine diskosaalis ja no ma ei tea. Muusika on olemas, erinevad mänguideed on olemas, teised ägedad vabatahtlikud on olemas ja isegi Pina Colada on olemas aga siiski on puudu miski, mis teeks selle õhtuse istumise ägedaks sõna otseses mõttes. Võib-olla on mu ootused liiga kõrged ja ma ei tea kuidas toime tulla reaalsusega aga siiski… Kordan endale parem: See on alles teine päev! Eeem… See on alles kolmas päev! Ja samal ajal üritan mitte mõelda pre-dep seminarile, mis kestiski ainult kolm päeva….

Igaljuhul, siiski täiesti mahavisatud aeg see polnud. Hoolimata sellest, et Vladimir ei oska kaardil oma kodukohta määrata(okei, ma usun, et tal oleks see mõne minutiga ikka õnnestund), kirjutab ta luuletusi ja hetkel ka ühte romaani, mille ta loodab avaldada. Seepärast huvitas teda ka see, kuidas mina oma raamatud avaldasin (aitäh Tänapäeva võistlusele siinkohal =D). Rääkisime ka vene kirjandusest ja jõudsime järeldusele, et “Kuritöö ja karistus” on määratult igav ja siis aitas ta mul meelde tuletada raamatu “Meister ja Margariita” nime, mis oli üllatavalt lihtne. Ma pidin ütlema lihtsalt, et seal oli kass, natukene näoilmeid ja siis tabas ta ära, mida ma mõtlesin. Tahaks uuesti lugeda, aga pagana päralt, mul pole ju seda siin… Niisiis, natukene kirjanduslikku harimist meie õhtusel istumisel. Üritasin ka oma vene keele tundides õpitust viimast pigistada ja öelda ammu pähe õpitud lause: “Menja šavut Ene, mnje 16 let.” Välja tuli see enamvähem: “Menja šavut Ene, mnje sechzehn Jahre alt.” Tjah, pole vist tark tegu saksa, inglise, eesti ja vene keelt miksida – midagi head sellest ei tule. Seejärel arutasime seda, mis keeli tahame õppida ja mida on mõtekas õppida ja tema ei saanud üldse aru, miks keegi tahab vene keelt õppida… Muide, kas Eesti on tõesti üks väheseid riike, kus lastele juba teises klassis võõrkeel juurde pannakse? Vladimiri sõnul tuleb enamikes Vene koolides võõrkeel alles viiendas või kuuendas klassis. Naljakas. Ja mõnel venelasel (nagu näiteks minu toakaaslasel Tatjanal) on mingi imelik kompleks. Kuigi ta oskab Vladimiri sõnul inglise keelt, keeldub ta seda lihtsalt rääkimast.

Mis siis veel meie õhtusel istumisel olulist juhtus.

• Mäng, “Kes ma olen?” (teate, küll, küsitakse küsimusi, millele saab vastata ainult “jah” või “ei” ja siis pead isiku ära arvama) oli mõne jaoks küll üpriski hariv… Vladimiri isik oli Stalin ja kui ta jõudis sinnamaani, et küsis: “Kas ta on Venemaalt pärit?” Vastasid kõik kooris “Jaaaa” ning mina olin ainus, kes piiksus seal vahel “Eiiii”. Tänu sellele vihjele arvas Vladimir oma isiku ära ja said ka teised targemaks, et Stalin ei sündinud siiski Venemaal, vaid hoopis Gruusias.
• Leene üritas valest uksest välja minna(kuigi seal on suurelt kirjas “alarm”), mis tipnes suure rohelise lingi liigutamise ja alarmi käivitamisega. Algul arvasime, et see on osa laulust aga kui laulu vahetudes too piiksuv heli jäi, saime aru, et miski on jama. Õnneks ei olnud alarm otseühenduses ei politsei, kiirabi ega tuletõrjega, nii et trahve me maksma ei pidanud. Helistasime lihtsalt inimestele, kellel on äge võti, millega saab kõik kinni keerata ja nemad ütlesid, et muretseda pole vaja. “Ega te esimesed pole”. Samal ajal kui meie ässadele helistasime, helistasid Leene ja eeem… keegi veel Gudrunile (üks meie juhendaja) ja tema tormas ka kohale. Aga pole hullu, võtmega sai roheline link tagasi õigesse kohta keeratud, alarm vait sunnitud ja siis arutasime seda, mispärast härra Jossif endale ikka Stalin perekonnanimeks võttis…

Alustuseks siis kõigest sellest, mis ma tegemata unutasin või maha jätsin:

• “Õppisin” ära, kuidas nahka raseerida. Kahest kohast lausa, plaastrid on mu parimad sõbrad.
• Friedersdorfi raudteejaamas istudes tabasin ennast mõtlemast, et jätsin pooleliolevad tablalehed maha. Paanikast päästis Kati, kellel erinevalt minust on loogiline mõtlemine.
• Berliinis rongis istudes teatas Alice (minu reisikaaslane), et oma rätik oli vaja kaasa võtta ning jah, see oli kirjas mainitud, mis mulle saadeti. Saksakeelses kirjas. Vähemalt on mul juukserätik kaasas…
• Weimaris oma seminarikeskuses sain korra postkasti ja esimene kiri on Facebookist, et Malin on mulle “seinale” teate jätnud: “Sinu käes on võtmed rataste juurde!” Oi pagan…. Nüüd ma ei teagi veel mis saab, kas ma pean postiga võtmed saatma (eriti irooniline oleks, kui kaduma läheksid) või peab vaene Malin seni bussiga tööl käima, kui ma koju jõuan.

Seminarist ka siis. Meid on umbes 20 inimest: Venemaalt, Prantsusmaalt, Itaaliast, Hispaaniast, Norrast, Ungarist, Tšehhist, Slovakkiast, Türgist ja eem.. Eestist. Eestist on muide kaks inimest. Yeap, üks eestlane on siin veel peale minu! Nimi on Leene, oma EVSi alustas ta juuli alguses ja kuna meil oli erineval ajal pre-dep seminar siis ei teadnudki varem, et keegi veel siin on! =D Hästi mõnus oli teist eestlast kohata, ma olin enamvähem: Mis asja? Kust kohast sa tuled? (ja siis eesti keeles): Miks ma ei teadnud, et siin veel keegi Eestist on?
Väga naljakas mõnes mõttes aga siiski ägeeeee! Ja eesti keeles rääkimine. Täiesti ilustamata öeldes, kõlas see nii võõralt, kuigi ma kirjutan koguaeg eesti keeles, on rääkimine teine asi. Suu väsis ära ja mõte üritas ikka inglise ja saksa keele pudruna töötada. Aga noh, pole hullu =D

Toakaaslasteks on mul Alice (Prantsusmaa) ja Tatjana (Venemaa). Viimane räägib muide ainult kobamisi saksa keelt… Venelastega seoses oli juba üks selline juhus ka, et tao pead vastu seina. Karina ja Tatjana on Peterburist, Vladimir Kalingradist. Üks ülesanne oli meil Euroopa kaardile kinnitada paberilipakas oma nimega, et näidata, kus ma oma kodumaal elasin. Tatjana oli venelastest esimene. Ta leidis kiirelt üles Moskva ja hakkas sealt ida poole liikuma, et Peterburi leida… Ma istusin kohe kaardi kõrval ja siis näitasin talle näpuga ette, kus Peterburi asub. Vladimir hakkas Kalingradi otsima, alustades Eestist ja minnes allapoole. Leidis ta selle? Ei. Ma sain jälle oma geograafilisi teadmisi näidata. Seda ma ei tea, kas Karina olen ise leidnud või pani ta oma lipiku lihtsalt Tatjana lipiku järgi aga no tõesti, kas Venemaal geograafiat ei õpetata?

Seminar on enamjaolt saksa keeles ja tõlgitakse siis ka inglise keelde. Saksakeelsest tekstist saan ma umbes poolest aru, aga tõlge on väga hea, sest siis saan ma ka ülejäänud poolest aru. Esimene päev sisaldas loomulikult täiesti ajuvabas koguses nimede meeldejätmismänge. Ma mõtlen juba, et peaks kausta tegema ja kõik need mängud, mis kuskil läbi viiakse ja mis ma ise läbi teen, kirja panema sest kui ma tõesti jätkan oma ideed edasiõppimise osas, siis läheb mul neid erinevaid mänge ka kindlasti vaja. Mida veel siis… Õhtu möödus hotelli all olevas diskosaalis, kus oli ka külmkapp õlle, veini ja erinevate karastusjookidega. Natuke mängisime joomismängu(jee, mina Sprite’iga sest vein ja õlu… Mitte minu teema) aga asi vajus lõpuks ära, sest kui 2/3 rahvast ajab oma juttu siis pole lihtsalt huvitav mängida ja vist juba enne kahtteist olin ma oma toas ja kirjutasin juttu arvutisse. Yey? Minu pre-dep seminar seadis vist liiga kõrged lootused igasugustele vabatahtlike üritustele =D Aga samas oli see esimene õhtu alles, nii et loodan asjade paranemist.