Ma sain kohukeeeest!

Ma sain kohukest! Ausõna, kõige tähtsam asi siinse kahe päeva jooksul. Toit mida ma Eestist kõige rohkem igatsesin ja siis tuleb välja, et leedukatel on kohuke kaaas. Meil oli nimel kultuuriõhtu, kus siis iga riik pidi ennast tutvustama ja nad olid ka oma toitu kaasa võtnud. Nii kui nad mu ilmet nägid loovutasid ühe terve kohukese mulle. Okei, maitse oli natukene erinev kui Eesti omadel aga siiski kohuke! Ma arvan, et Malin ja Kamila ei saanud minu nagu-laps-kommipoes ilmest üldse aru, aga oli hea, oiiii kui hea oli. Pluss neil oli ka sinki ja küüslauguleiba. Ma armastan Leedut, või noh vähemalt nende toite.

Tagasi päeva poole. Täna tuli meil välja valida, mis töörühmaga liitume, et kolmapäevasel õhtusel showl esineda. Mina otsustasin siis animatsiooni kasuks. Äge oli. Väikestele legokujukestele meisterdasime paberitest särgi, mille siis värvisime vastava riigi lipu värviga. Või noh, üritasime – Norra lipp läks päris sassi. Vahetasime valge ja sinise omavahel ära… Aga ega keegi teine peale norrakate seda ei märka, või nii me vähemalt loodame. Suure auga võin tunnistada, et käiku läks minu idee. Teisi ideid rohkem ei tulnud inimestelt ja ka pealkiri (Lost in Europe) tuli minult. Oi ma olen tubli =D Maalisime tausta metsaks, tõime väljast metsasodi ja oksi puudeks ja ka paar mardikat, satikat, sipelgat kogemata. Siis algas tõeline lõbu! Väikesi kujukesi sentimeeterhaaval liigutada, et see ikka filmil okei välja paistaks. Ja siis nad kukuvad ümber ja ei jää sellesse asendisse ja siis on vaja toestada mingi puuoksaga ja siis kukub mingi muu kujuke suvaliselt ümber ja siis sa ajad ise ühe kujukese ümber, ehk piisavalt aaah! Minust animaatorit küll ei saa, liiga palju kannatlikust vaja. Aga noh, niisama vahepeal võiks küll teha. Kolm tundi vist tegime oma filmikest ja kui me läheksime mööda tavapärast rada, et ühes sekundis 24 pilti, oleks meile film 9 sekundit… Mõnus metsik vaevanägemine. Loodan, et saan mingi hetk filmikese ka siia üles laadida. Saate irvitada ja kommenteerida ja alati ka ise järgi teha.

Õhtusöögi asemel sööklas saime mmmmmm grill-liha ja kartulisalatit! Tõsiselt äge päev ikka. Sealjuures oli vestlust, õppimine kuidas teistes keeles „cheers“ öelda. Muidugi, itsitati eesti keele üle: „Terviseks!“ ja mida nemad loomulikult hääldasid „terviSEKS!“ Ja siis algaski kultuuriõhtu, kus ma sain toda suurepärast ja igatsetud kohukest. Üldiselt olid kõik tutvustused sarnased. Natukene oma riigist, siis muusikat, siis laulu, siis pilte ja video. Mulle meeldis kõige rohkem Norra oma(http://www.youtube.com/watch?v=ebqdwQzmSHM) . Enamiku ajast olin lihtsalt kõht kõveras ja naersin. Samas, kui Leedu oma tundus liiga enesepromomisena… Aga eks see oli vist tehtud enne suurt masu. Prantslased tantsisid niimoodi et ilme oli vist kõikidel 0.o Nad on getost ja tantsivad tõenäoliselt 10x paremini kui suur osa Eesti klubitajatest (vabandused siin kohal nende ees, kes usuvad siiski et tantsivad ise paremini). Selline kehavalitsemine et ollalala. Muidugi, hea on vaadata kutte, kes tantsida oskavad, kuid eks nad on palju harjutanud ka. Tundus lausa, et nad korraldavad mingeid tantsuvõistlusi, sest mingi sellise presentatsiooni nad tegid, kus kaks prantslast üritasid justkui teinetest „üle tantsida“. Norra noored tegid bändi, Leedu omad laulsid „Welcome to Lithuania“, Sloveenidel oli Powerpointi esitlus ja sama oli ka sakslastel. Peaks ikka neile kõikidele külla minema, ilus on! Nüüd kahetsen väga, et ise varem midagi noortevahetustest ei kuulnud, kuid kes teab, ehk hakkan ise neid kunagi ellu viima. Rühmajuht saab ka ju reisida…

Toidu kõrvale pakuti ka jooki. Leedukad olid korralikud, pakkusid kalja, mille maitse oli prantslaste sõnul midagi tee ja õlu vahepealne aga muidu täitsa joodav. Sakslastel oli liköör, mis pani joomisel kõrvad õhetama, sloveeni veini ma ei hakanud maitsma, sest üks norrakas kallas selle juba salaja wc-s kraanikaussi. Aga norrakate alkohol… Oooooooooaaaaaah! Pool pitsikest võtsin ja siis oli selline tunne, et võin kohe tuld välja pursata. Samal ajal oli ka niisama tšill ja muusika ja tantsimine. Ikka korralik tantsimine – õppisime Sloveenia paari rahvatantsu. Või noh, mitte täielikku tantsu aga midagi sellist vahepealset =D Ja tegelikult mulle meeldib niimoodi tantsida, poiss ja tüdruk paaris ja lihtsalt keerelda. Muidugi, see on hea ainult siis kui poiss oskab tantsida, sest tema peaks siiski juhtima. Seepärast oli hea ka Berliinis Sharifiga tantsida, ta oskas vist kõike: salsa, rumba ja muud sellised.

Edasi jätkasime me Blossini baaris, mis asub siis järve kõrval. Julgen arvata, et ehk kümme inimest olid puudu. Ülejäänud istusid laua taga, jõid (õlu, jägerkoola või mis iganes), laulsid, naersid, rääkisid ja sai niisama lõbutseda. Kui kõik projektid siin sellised hakkavad olema… No ma ei tea… Igavust vist küll ei tunne =D Raha mul õnneks ei läinud. Mu rahakott oli kabinetis (mis pandi kell kümme valve alla) ja üks tore sloveeni kutt Gregor tegi siis mulle joogi välja. Ahjaa, kui kellelgi tekib küsimus kus olid meie grupijuhid, kes peaksid korda valvama, siis nemad istusid kõrvallauas ja vahepeal soovitasid meile laule mida laulda. Laua ümber oli tegelikult ka alaealisi, kes poleks tohtinud alkoholi tarbida aga ei tea täpselt miks, keegi sellele tähelepanu ei pööranud, sest jõid nemad samamoodi. Sama asi oli ka suitsetamisega. Esimesel päeval ütles Jana juba, et kui suitsetad siis suitsetad ainult selleks ette nähtud kohtades, kui sa seal oled siis vaadatakse sinu vanusele läbi sõrmede. Miks nii? Mets Blossini ümber on Jana sõnul väga vana ja istutatud millalgi mingi Saksa kuninga ajal. Seega, kui suitsunäljas alaealine sinna tobi läheb tõmbama, pärast vahele ei taha jääda ja koni maha loobib on lihtsalt oh, et sellest kenast metsast on lõpuks alles tuhahunnik. Eks vist ole selline „läbi sõrmede vaatamise“ taktika siis mõistlikum. Magama aeti meid veerand kahest ja Malin sai endale suurepärase ülesande üle vaadata, kas kõik oma tubades. Lõpuks andis ta alla, sest prantslastel oli lihtsalt täiesti suva. Aga suuri probleeme (no natikene kaebasid teised külalised lärmi üle…) ei tekkinud, sest siis ei läheks me neljapäeval Berliini.

Nii… Nüüd on vist eilne päev kaetud. Tänasest kirjutan ma ei tea millal, sest tegeleme hetkel oma filmikesega. Peaks muusika juurde lisama ja subtiitrid ja nii edasi. Kirjutamiseni!