Tööpäev! Vahelduseks siis korralik tööpäev, kus ma vähemalt kolmveerand ajast töötasin. Esiteks sain ma endale oma võtme! Viimaks ometi ei pea ma enam Patricku ega Malini võtit nuruma. Koos võtmega sain muide ka endale uue nime – Anne Sepp -.- Ehk homseks nad suudavad kolm tähte õigesti kirjutada, sest halloo! Mul pole ju nii raske nimi. Seejärel avastasime, et lisaks katkisele netijuhtmele on ka üks arvutitest (seejuures kiirem, msniga ja parem) otsustanud puhkusele minna… Seega meil oli üks aeglane internetiga arvuti ja üks arvuti, mida ei saa netiga ühendada (minu oma). Millalgi päeva peale parandas Jens selle arvuti siiski ära.

Jana saabudes saime toreda portsu ülesandeid: panna õigetele riiulitele ja õigetesse kappidesse asjad mida me kasutasime oma projektis, viia kastitäis animatsioonistuffi keldrisse, tõlkida ära “reisile kulunud raha” ankeet, kopeerida Facebookist pildid ja anda need Janale ja eee… kindlasti oli meil midagi veel. Vahepeal saatis Jana mind Corina(sekretär) juurde ja saime veel koos Maliniga ühe ägeda ülesande – teha Blossini mapid ära, 30 inglisekeelset ja 30 saksakeelset. See, kuidas ta meile ülesannet seletas oli omaette vaatemäng, sest Corina ei räägi inglise keelt ja minu ja Malini saksa keel on vist alles pisikese lapse tasemel. Lõpuks saime siiski pihta, mida kuidas teha tuleb.

  • Tee inglise ja saksakeelsest juhendist 30 koopiat. Vahepeal kui õige paber Blossini logoga otsa saab ja sa seda siis tähele paned, kui kõik on tehtud, vannu natuke ja luba, et sa kopeerid uued paberid hiljem.
  • Seejärel kopeeri 60 hinnakirja ja kinnita Janale, et need on paberil viltu, sest ka originaal on viltu.
  • Mine kontorisse ja säti lauale kaustadehunnik, paberihunnik ja kolm flaierihunnikut.
  • Hakka kõike seda mapikaante vahele toppima: 5 juhendilehte, hinnakiri ja igast flaierihunnikust üks.
  • Kui flaierid otsa saavad, võta üks kaasa ja mine kurva näoga Corina juurde VÕI jaluta mööda maja ja vaata, kust saaksid puuduolevat näpata.
  • Jõudes lõpuks sinnamaani, kus õigele paberile prinditud lehed otsas on, võta üks logoga leht näppu ja mine kurva näoga Corina juurde, kes juhatab su keldrisse ja annab sulle kastitäie uut paberit.
  • Lõpeta ka viimaste lehtede mapikaante vahele toppimine ja avasta, et sa oled ühe saksakeelse liiga palju teinud.
  • Loe üle, kas mappe on õige hulk ja mine rõõmsa näoga Corina juurde.
  • Lõuna

Pärast lõunat nuputasime Maliniga mida edasi teha. Me teadsime, et Jana tahab, et me pildid Powerpoint esitlusse lisaksime ja siis talle saadaksime. Probleem 1: Powerpoint on meil ainult ühes arvutis Probleem 2: Powerpoint on arvutis, mis täna otsad andis… Seejärel mõtlesime, et võiks tõlkida aga Jana polnud endiselt meile vajalikku faili saatnud. Küsida temalt ka ei saanud, sest ta oli pidevalt telefoni otsas. Siis tuli see 25% päevast, kus me tööd ei teinud. Mina magasin lauale toetudes ja Malin istus Facebookis, vahepeal kontrollides, kas Jana on ikka veel telefoni otsas või on ta nüüd meie jaoks ka olems. Viimaks, pool kolm oli ta meie jaoks olemas ja Malin sai piltide probleemi arutada ja mina sain kurta, et ikka veel pole tekstifaili. Kõik hea, lõpp hea, pool neli töö tehtud ja teine oluline asi!

Ratas! Ma sain ratta! Okei, tegelikult juba kolmas ratas aga mis ma teha saan, et eelmised nii nirud olid… Sellel töötab  vähemalt käiguvaheti ja kell. Täitsa äge, et ma ei peagi enam sõtkuma nagu segane vaid saan käike madalamalt kõrgemale ja vastupidi vahetada. Jalad tuleb küll korraks seisma jätta, et käiguvaheti käigu kohe ära vahetaks, mitte suvalisel hetkel mind ei  šokeeriks.

Viimaks siis ka kõige kõige kõige olulisem asi. Rahaaaa! Eelmine nädal käisin juba küsimas. Siis sain kõigepealt oma taskuraha ja seejärel: tule homme, tule homme, tule homme. Ja lõpuks läksin täna ning sain oma toiduraha kätte. Ja lisaks sain ma veel 42 eurot. Mille eest? Eino kui ma jõudsin sinna 27. juuli siis oli veel neli päeva juulikuus jäänud ja selle eest sain ka tagantjärgi raha. Rikas tunne tekib lausa.

Ja päris viimaseks mõned väheolulised asjad, nagu see et suurema osa ajast me naersime Maliniga üksteise üle ja mingi maeiteamille üle veel. Me süüdistame selles Lina graffitit, mis meie kontoris on ja oma lõhnu levitab. Seejärel siis poeskäik, kuhu ma läksin leiba ostma ja naasin kapsa, tomati, kurgi, leiva, ananassimahla, sõõriku ja mingi tuubis pasteediga. Viimane asi on rõvedaim asi, mida ma kunagi söönud olen. Kodus proovisin siis oli: “Öööök” ja asi lendas kohe prügikasti. Soolane, toores kala ja nagu kassitoit. Ma ei osta seda enam kunagi! Malin muidugi naeris nagu segane. Poes küsis ka müüjakutt lõpuks, kust me oleme. Mina olin selle aja peale juba väljas ja Malin siis vastas, et Norrast ja Eestist. Kuti reageering? Ööööööööö. Või nagu Malin kirjeldas näoilmet: “Mis asjad need veel on?”