Hiirel6ks, pesupesemine ja ülesanne Teile!

Eile 6htul viskas Malinil üle, et meil korteris hiir(ed) on ja ta koukis kapist ühe ilusa hiirel6ksu välja ning asetas taldikule. Taldriku p6hja pani ta müslit, l6ksule endale juustu ja peekonit (ma üritasin väita, et magus läheb rohkem hiirtele peale aga ega ta mind ju ei uskunud) ning kogu selle kompoti asetas siis külmkapi ja kapi prao vahele, kust me tavaliselt hiirekesi liikumas oleme näinud. Ja siis? Kaks tundi hiljem astus Malin l6ksule otsa xD Mitu naerukrampi hiljem oli l6ks omas paigas ja meie läksime magama.

Hommikul veetsin toas tavapärasest paaalju rohkem aega. Kui muidu olen juba kolmveerand kaheksa paiku köögis süüa tegemaas, siis enne kaheksat ma täna köögi poole ei läinud. Miks? Täitsa ausalt, ma ei taha leida l6ksust hiirt, keda ma alles paar päeva tagasi armsalt imetlesin. Otsustades, et kaheksa läbi viis minutit on piisav aeg kööki minna (sest kui ma leiaksin surnud hiire, siis ma röööööögiksin) üritasin sinna minna. Uks avanes viis sentimeetrit -.-

“Maliiiiiin?”
“Mida?”
“Mida sa köögiuksega teinud oled?”
“Mis asja????”

Tuleb ka minuga, ise jumala unise näoga ja üritab ust lahti lükata. Ei 6nnestu. Miks? Sest külmkapp on uksel ees. Ja siit tulebki teie ülesanne: kuidas on v6imalik, et külmkapp liigub niimoodi uksele ette, et ust ei saa lahti enam lükata. Lisainfoks: kööki viib ainult üks uks ja aknast sisse ronida pole v6imalik, sest aknad kinni. Kuidagi pusides saime külmkappi niipalju nihutada (üritage oma kätt läbi kitsa prao toppida ja siis midagi rasket nihutada), et l6puks sai ka ukse lahti, mille saavutades pomises Malin: “Ma ei teadnudki, et hiired nii tugevad on.” Tegelikult on asjal väga lihtne seletus, mida ma teile ei ütle, sest see kes esimesena kommentaaridesse kirjutab, miks külmkapp öö jooksul uksele ette liikus, saab postkaardi Saksamaalt =P Ehk on piisav motivatsioon.

Kui kell tööleminekuajale hakkas lähenema, teatas Malin, et ta on haige – k6ht valutab ja halb enesetunne. Nojah, pakkusin talle söetablette, mida ta kahtleva näoga vaatas ja s6itsin üksinda tööle. Mitte midagi p6nevat ei juhtunud: netijuhe oli täna jälle surnud, Janat polnud, Ann’i polnud, Friedrichi polnud… Seega, ma surfasin netis, t6lkisin pagana s6naraamatu ja Google’i t6lkija abil oma artiklit ja lebotasin niisama.

Mingi aeg leidsin, et pean selle raske töö ette v6tma ja pesu ära pesema… Mitte et ma nii loll oleksin, et pesu pesumasinasse ei oskaks panna aga pesumasin on natuke teistsugune, kui Eestis ja kuivati on minu jaoks üldse uus nähtus ning juhendid: k6ik saksa keeles. Oeh. Egas midagi, v6tsin v6tme, mündid (suurem auguga münt pesumasina jaoks, väiksem sile kuivati jaoks) ja läksin mustapesukotiga proovima. Pesumasinal 40 kraadi, pesu sisse, veekraanid kinni, lahti, kinni, mingi vahepealne asend, pesupulber sahtlisse, münt sisse ja – kas toimib? Toimis! Kolmveerand tundi hiljem kordus sama (okei, ilma pesupulbrita ja veekraanita) kuivatiga. Kuigi seal valisin esimese programmi ainult seet6ttu, et Malin kasutas seda eelmine kord ja lootsin lihtsalt, et k6ik mu riided miniatuurseks ei t6mbu.   Üks Meeleheitel koduperenaiste osa hiljem sain r66mustada et pesu on kuiv, 6iges suuruses ja puhas! Nüüd veel kella kolme-neljani tööl istuda (loe internetis passida) ja koju!