Weimaris

Alustuseks siis kõigest sellest, mis ma tegemata unutasin või maha jätsin:

  • “Õppisin” ära, kuidas nahka raseerida. Kahest kohast lausa, plaastrid on mu parimad sõbrad.
  • Friedersdorfi raudteejaamas istudes tabasin ennast mõtlemast, et jätsin pooleliolevad tablalehed maha. Paanikast päästis Kati, kellel erinevalt minust on loogiline mõtlemine.
  • Berliinis rongis istudes teatas Alice (minu reisikaaslane), et oma rätik oli vaja kaasa võtta ning jah, see oli kirjas mainitud, mis mulle saadeti. Saksakeelses kirjas. Vähemalt on mul juukserätik kaasas…
  • Weimaris oma seminarikeskuses sain korra postkasti ja esimene kiri on Facebookist, et Malin on mulle “seinale” teate jätnud: “Sinu käes on võtmed rataste juurde!” Oi pagan…. Nüüd ma ei teagi veel mis saab, kas ma pean postiga võtmed saatma (eriti irooniline oleks, kui kaduma läheksid) või peab vaene Malin seni bussiga tööl käima, kui ma koju jõuan.

Seminarist ka siis. Meid on umbes 20 inimest: Venemaalt, Prantsusmaalt, Itaaliast, Hispaaniast, Norrast, Ungarist, Tšehhist, Slovakkiast, Türgist ja eem.. Eestist. Eestist on muide kaks inimest. Yeap, üks eestlane on siin veel peale minu! Nimi on Leene, oma EVSi alustas ta juuli alguses ja kuna meil oli erineval ajal pre-dep seminar siis ei teadnudki varem, et keegi veel siin on! =D Hästi mõnus oli teist eestlast kohata, ma olin enamvähem: Mis asja? Kust kohast sa tuled? (ja siis eesti keeles): Miks ma ei teadnud, et siin veel keegi Eestist on?
Väga naljakas mõnes mõttes aga siiski ägeeeee! Ja eesti keeles rääkimine. Täiesti ilustamata öeldes, kõlas see nii võõralt, kuigi ma kirjutan koguaeg eesti keeles, on rääkimine teine asi. Suu väsis ära ja mõte üritas ikka inglise ja saksa keele pudruna töötada. Aga noh, pole hullu =D

Toakaaslasteks on mul Alice (Prantsusmaa) ja Tatjana (Venemaa). Viimane räägib muide ainult kobamisi saksa keelt… Venelastega seoses oli juba üks selline juhus ka, et tao pead vastu seina. Karina ja Tatjana on Peterburist, Vladimir Kalingradist. Üks ülesanne oli meil Euroopa kaardile kinnitada paberilipakas oma nimega, et näidata, kus ma oma kodumaal elasin. Tatjana oli venelastest esimene. Ta leidis kiirelt üles Moskva ja hakkas sealt ida poole liikuma, et Peterburi leida… Ma istusin kohe kaardi kõrval ja siis näitasin talle näpuga ette, kus Peterburi asub. Vladimir hakkas Kalingradi otsima, alustades Eestist ja minnes allapoole. Leidis ta selle? Ei. Ma sain jälle oma geograafilisi teadmisi näidata. Seda ma ei tea, kas Karina olen ise leidnud või pani ta oma lipiku lihtsalt Tatjana lipiku järgi aga no tõesti, kas Venemaal geograafiat ei õpetata?

Seminar on enamjaolt saksa keeles ja tõlgitakse siis ka inglise keelde. Saksakeelsest tekstist saan ma umbes poolest aru, aga tõlge on väga hea, sest siis saan ma ka ülejäänud poolest aru. Esimene päev sisaldas loomulikult täiesti ajuvabas koguses nimede meeldejätmismänge. Ma mõtlen juba, et peaks kausta tegema ja kõik need mängud, mis kuskil läbi viiakse ja mis ma ise läbi teen, kirja panema sest kui ma tõesti jätkan oma ideed edasiõppimise osas, siis läheb mul neid erinevaid mänge ka kindlasti vaja. Mida veel siis… Õhtu möödus hotelli all olevas diskosaalis, kus oli ka külmkapp õlle, veini ja erinevate karastusjookidega. Natuke mängisime joomismängu(jee, mina Sprite’iga sest vein ja õlu… Mitte minu teema) aga asi vajus lõpuks ära, sest kui 2/3 rahvast ajab oma juttu siis pole lihtsalt huvitav mängida ja vist juba enne kahtteist olin ma oma toas ja kirjutasin juttu arvutisse. Yey? Minu pre-dep seminar seadis vist liiga kõrged lootused igasugustele vabatahtlike üritustele =D Aga samas oli see esimene õhtu alles, nii et loodan asjade paranemist.