Endiselt Weimaris

Nii palju siis sellest ilusast unistusest, et kõik saksakeelne tekst tõlgitakse ka inglise keelde. Reaalsus on see, et räägitakse saksa keeles ja kui väga paljud inimesed vaatavad väga hädas näoga, siis enamjaolt lastakse mõnel paremal saksa keele oskajal (mitte juhendajad) tõlkida. Kui juhendajaga omavahel rääkida, kordab ta enne saksakeelset lauset 10 korda, seejärel üritab ka kätega seletada ja seejärel alles, kui väga jama käes siis ütleb inglise keeles. Täitsa äge oleks, kui Eestisse tulnud vabatahtlikke on-arrival seminaril samamoodi tehtaks, huvitav mis juhtuks. Muidugi on Saksamaa erinev ka sellepoolest, et kui tavaliselt kestab on-arrival seminar üks või kaks päeva, maksimum viis siis meil on suurepärased kümme päeva.

Täna hommiku värvisime ja maalisime oma EVSi suurele paberile, mis oli üpriski mõnus tegevus, sest ei pidanud vähemalt meeleheitlikult mõtlema, millest paganama pärast jälle räägitakse. Kõige rohkem ootan ma üldse lõunasööki (jah, ma olen näljane hetkel) ja lõunasöögile järgnevat vaba aega, sest siis saab minna Weimari peale jalutama. Eile käisime juba ja tõesti, see oli woaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaah! Täpselt selline pisike linnake. Meie käisime vist ainult vanalinna osas ja tõesti, munakivisillutis, korda tehtud majad, vaatad suu ammuli kui ilus siin on!Ja lisaks on siin mäed. Okei, kui aus olla siis mitte MÄED aga võrreldes Friedersdorfi ümbrusega, siis parajad künkad ikka.

Eile jätkus ka meie õhtune istumine diskosaalis ja no ma ei tea. Muusika on olemas, erinevad mänguideed on olemas, teised ägedad vabatahtlikud on olemas ja isegi Pina Colada on olemas aga siiski on puudu miski, mis teeks selle õhtuse istumise ägedaks sõna otseses mõttes. Võib-olla on mu ootused liiga kõrged ja ma ei tea kuidas toime tulla reaalsusega aga siiski… Kordan endale parem: See on alles teine päev! Eeem… See on alles kolmas päev! Ja samal ajal üritan mitte mõelda pre-dep seminarile, mis kestiski ainult kolm päeva….

Igaljuhul, siiski täiesti mahavisatud aeg see polnud. Hoolimata sellest, et Vladimir ei oska kaardil oma kodukohta määrata(okei, ma usun, et tal oleks see mõne minutiga ikka õnnestund), kirjutab ta luuletusi ja hetkel ka ühte romaani, mille ta loodab avaldada. Seepärast huvitas teda ka see, kuidas mina oma raamatud avaldasin (aitäh Tänapäeva võistlusele siinkohal =D). Rääkisime ka vene kirjandusest ja jõudsime järeldusele, et “Kuritöö ja karistus” on määratult igav ja siis aitas ta mul meelde tuletada raamatu “Meister ja Margariita” nime, mis oli üllatavalt lihtne. Ma pidin ütlema lihtsalt, et seal oli kass, natukene näoilmeid ja siis tabas ta ära, mida ma mõtlesin. Tahaks uuesti lugeda, aga pagana päralt, mul pole ju seda siin… Niisiis, natukene kirjanduslikku harimist meie õhtusel istumisel. Üritasin ka oma vene keele tundides õpitust viimast pigistada ja öelda ammu pähe õpitud lause: “Menja šavut Ene, mnje 16 let.” Välja tuli see enamvähem: “Menja šavut Ene, mnje sechzehn Jahre alt.” Tjah, pole vist tark tegu saksa, inglise, eesti ja vene keelt miksida – midagi head sellest ei tule. Seejärel arutasime seda, mis keeli tahame õppida ja mida on mõtekas õppida ja tema ei saanud üldse aru, miks keegi tahab vene keelt õppida… Muide, kas Eesti on tõesti üks väheseid riike, kus lastele juba teises klassis võõrkeel juurde pannakse? Vladimiri sõnul tuleb enamikes Vene koolides võõrkeel alles viiendas või kuuendas klassis. Naljakas. Ja mõnel venelasel (nagu näiteks minu toakaaslasel Tatjanal) on mingi imelik kompleks. Kuigi ta oskab Vladimiri sõnul inglise keelt, keeldub ta seda lihtsalt rääkimast.

Mis siis veel meie õhtusel istumisel olulist juhtus.

  • Mäng, “Kes ma olen?” (teate, küll, küsitakse küsimusi, millele saab vastata ainult “jah” või “ei” ja siis pead isiku ära arvama) oli mõne jaoks küll üpriski hariv… Vladimiri isik oli Stalin ja kui ta jõudis sinnamaani, et küsis: “Kas ta on Venemaalt pärit?” Vastasid kõik kooris “Jaaaa” ning mina olin ainus, kes piiksus seal vahel “Eiiii”. Tänu sellele vihjele arvas Vladimir oma isiku ära ja said ka teised targemaks, et Stalin ei sündinud siiski Venemaal, vaid hoopis Gruusias.
  • Leene üritas valest uksest välja minna(kuigi seal on suurelt kirjas “alarm”), mis tipnes suure rohelise lingi liigutamise ja alarmi käivitamisega. Algul arvasime, et see on osa laulust aga kui laulu vahetudes too piiksuv heli jäi, saime aru, et miski on jama. Õnneks ei olnud alarm otseühenduses ei politsei, kiirabi ega tuletõrjega, nii et trahve me maksma ei pidanud. Helistasime lihtsalt inimestele, kellel on äge võti, millega saab kõik kinni keerata ja nemad ütlesid, et muretseda pole vaja. “Ega te esimesed pole”. Samal ajal kui meie ässadele helistasime, helistasid Leene ja eeem… keegi veel Gudrunile (üks meie juhendaja) ja tema tormas ka kohale. Aga pole hullu, võtmega sai roheline link tagasi õigesse kohta keeratud, alarm vait sunnitud ja siis arutasime seda, mispärast härra Jossif endale ikka Stalin perekonnanimeks võttis…

    1 kommentaar

    1. november 17, 2015 kell 12:15

      […] päris tore linnaga tutvumise viis. Kõige eredamalt on meeles aga see, kui Saksamaal elades olin Weimaris seminaril ja tahtsin “pisut” teisi tänavaid kasutades linna peaväljakule jõuda, et […]


    Lisa kommentaar

    Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

    WordPress.com Logo

    Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

    Google photo

    Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

    Twitter picture

    Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

    Facebook photo

    Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

    Connecting to %s

    %d bloggers like this: