National Agency + muu jutt

Täna käis meil tarka juttu rääkimas National Agency(asutus mis toimetab EVSiga siin, võtab vastu projektide avaldusi, jagab raha, lahendab probleeme, ütleb kas organisatsioon sobib osalema EVSis või ei) tegelane. Ja ütleme nii, et probleemide lahendamist siin ikka on. Kõige rohkem tuleb oma organisatsiooniga juttu ajada minu teada Ancal. Teda rakendati tööle vahepeal kuus päeva nädalas, anti kohe liiga palju vastutust õlule ja vabade päevadega ka tal üks kammajaa. Muidugi tuleb loota, et asjad on seetõttu nii, et ta esimene vabatahtlik neile. Aga kui ei ole seetõttu ja asjad ei lahendu, peab Anca uuesti National Agency poole pöörduma. Nemad aitavad. Marta (nii oli selle inimese nimi) rääkis ka muud kasulikku: kuidas käia arsti juures, millise inimese poole pöörduda, kui on probleemid, mis õigused ja kohustused üldse vabatahtlikul on. Päris palju sai targemaks, kuigi ma olen enda teada isegi päris palju uurinud ja lugenud mis imeloom EVS on. Ainult üks küsimus on säilinud. Kes siis minu mentor ongi?

Vabatahtlike õiguste ja kohustustega seoses pidime tegema ka väikese näitemängu (see oli juba tegelikult eile). Ehk pidime mõtlema mingi lause ja siis selle kuidagi teisele grupile ette etendama. Meil oli kaks “pealkirja”. Esimene oli “Vabatahtlik ei tohi oma bossile kallale minna.” Mina olin kuri boss, kes vabatahtlikule ülesandeid ette ladus, mis kulmineerus sellega, et vabatahtlikul (Alice)  üle viskas ja ta kallale mulle tuli. Tegelikult oli see asi kahepoolne, sest vabatahtlik üritas bossi tähelepanu püüda, sest ülesandeid oli liiga palju ja neid jaotati liiga kiirelt aga boss ei kuulanud. Seega, mõlema käitumine on tegelikult vastuvõetamatu. Teine pealkiri: “Vabatahtlik ei tohi ette teatamata vaba päeva võtta”.  Meil oli Boss (Anca), sekretär (Julia) ja neli töötajat ning tühi tool vabatahtliku jaoks. Kõik teised kontrolliti üle, on kohal ja vabatahtlikku pole… Boss on närvis, sekretär närvis ja helistavad kiiruga vabatahtlikule. Vabatahtlik magab hambad laiali voodi, õllepudel kaisus ja alles siis kui telefon põriseb, ütleb ta bossile: “Ma ei viitsi tulla täna.” Mõlemad stsenaariumid võivad vabatahtliku jaoks lõppeda kojusaatmisega. Reaalselt on selliseid juhtumeid vähe, et vabatahtliku käitumise pärast teenistus katkestatakse. Nagu Marta ütles, siis Saksamaal umbes 1 aastas, samas kui aasta jooksul on Saksamaal ligi 400 (!) vabatahtlikku.

Pärastlõuna koosnes meil kahest asjast. Esimesena said vabatahtlikud võimaluse Martaga ka privaatselt vestelda. Teiseks kogunesime me kell pool neli oma hotelli ette ja liikusime korraliku turismirühmana Weimari peale. Üks meie liidritest oli siis giidi rollis ja rääkis näiteks sellest, et Weimar tähendab “püha vesi” ning sellest, kuidas Goethe siia linnakesse üldse sattus. Minu lemmikosa oli loomulikult kitsad vanalinnatänavad ja nende ääres olevad renoveeritud majad. Tõesti üks kenamaid linnu, kus ma kunagi käinud olen. Muidugi oli hea ka targemaks saada, aga väga palju mulle meelde ei jäänud. Andke andeks =( Ekskursiooniosa oli ka ootamatult lühike. Juba enne viite anti meile vaba aeg ja öeldi, et kohtume homme.

Lõpetuseks ka natukene suvalisi asju, mis mulle nüüd meelde tulevad et kirjutada =D

  • Meie hotelli wc’des on olemas kondoomiautomaadid. 2€ ja saad kolm kondoomi.
  • Juuksuri juures käies imestas ta, et mul nii paksud juuksed on. Yeap, ja mul on juustest hetkel 1/3 alles. Oodaku ta vaid kuni mu juuksed igalt poolt pikad on.
  • Tänane õhtu seisnes kolmekesi (mina, Leene ja Ieva) laua taga istumises, igaühel oma arvuti ees ja arvutasime Eesti ning Läti koolisüsteemi erinevusi. Järgmine teema oli meil eelarvamused eestlastest ja lätlastest. Huvitav ja naljakas oli. Ma ei teagi, mis täna sellest õhtusest osast sai. Ma ei leia endas ka kuidagi viitsimist, et peale ajada: lähme, lähme, lähme. Homme on reede, panen lootused sellele.
  • Weimarist ostsin endale ka ühe mälestuseseme: sõrmuse
  • TÄIENDUS: Minu eilne õhtu ei lõppes siiski natuke teistmoodi. Kui blogipostituse avaldasin, pakkus Ieva et võiksime tema kokteilipudelile otsa peale teha. Nii me siis istusime diivanil, klaasid käes ja rääkisime maast ja ilmast.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: