Täiendus: tapmismäng

Nagu ma ennegi maininud, siis ma kipun asju lihtsalt ära unustama. Kui ma ei vaata oma märkmeid, mida blogisse kirjutada, siis suure tõenäousega see ka blogisse ei jõua. Seega tulebki mul täiendusena natuke jutu ühest ägedast mängust, mille Leene korraldas.

Ma arvan, et paljud on tapmismänguga tuttavad, aga need kes pole, neile väike ülevaade: sa saad ühe  paberilipaka inimese nimega. Sinu ülesanne on järgnevatel päevadel see inimene üksinda tabada (või nii, et teised ei märka tema “tapmist”) ja talle musi teha (põsemusi, käele musi, õhusuudlus või ka mõnikord tuleb öelda “sa oled surnud”). Seejärel on inimene surnud, sa saad temalt uue nimekaardi(d) ja siirdud uut ohvrit tapma. Samal ajal tuleb sul ka valvel olla, et sa ise surma ei saaks. See viib liitude moodustamiseni. Sa lepid kellegagi kokku, et olete igalpool kahekesi ja siis lihtsalt pole tapjal võimalust sind maha lüüa. Hea on ka see, kui tapja teeb ebaõnnestunud katse ja sa tead, keda vältida. Samas, ei takista see alati sul surma saamast. Kuigi Gudrun teadis, et Kevin üritab teda tappa, sai ta lõpuks siiski surma. Suht äge on vaadata, kuidas keegi teiste juurde tormab, tapja kannul =D

Mina sain endale sihtmärgiks norraka Snorre. Keeruline, täitsa ausalt, sest kõige rohkem olen ma Snorret näinud kas söömas või õhtul diskosaalis istumas. Muidu on tal kombeks sisse magada, või nagu täna -terve päeva esimene päev ja koolitus maha magada. Seepärast olin ma lausa natuke õnnelik, kui Vladimir mu eile ära tappis -.-  Läksin wc’sse, oma liitlast Leenet kaasa ei hakanud kutsuma ja kohe kui wc’st välja tulin, seisis Vladimir nurga taga ja tappis mu põsemusiga. Yeap, ma röögatasin. Mitte ehmatus, aga poolenisti nördimus, et ma nii ruttu juba surma sain. Aga järgmises mängus olen ma parem.

Buchenwald, teised vabatahtlikud ja Wunderbar

Weimarist kaheksa kilomeetri kaugusel asub 1937. aastal ehitatud Buchenwaldi koonduslaager, üks Saksamaa suurimaid. Reedel pakuti meile välja võimalus sinna ekskursioonile minna. Ilm oli täpselt samasugune külm ja masendav nagu koht ise. Kuigi suurem osa hoonetest olid lammutatud (sealt saadud kivisid kasutati näiteks Weimaris) võis siiski hästi ette kujutada, kus mis asus. Maapind oli suures osas kas asfalteeritud või kividega kaetud, sest roheline muru olnuks liiga inimsõbralik. Vangide lihtsamaks eraldamiseks oli välja mõeldud omaette süsteem – kolmnurgad. Roosa värv tähendas, et oled homoseksuaalne, lilla et oled jehoovatunnistaja või muu usutegelane, must et oled asotsiaal. Asotsiaaliks loeti muide neid, kellel polnud tööd. Politsei sai nimekirja kätte, kes töötud ja toodigi lihtsalt siia… Kui sinu kolmnurk kombineeriti aga veel kollase kolmnurgaga, tähendas see, et sa olid lisaks ka juut. Juutidele oli eraldatud omaette barakid ja lihtsalt öeldes, olid nad vangivalvuritele igatmoodi mängukannid.

Kokku käis Buchenwaldist läbi üle 200 000 vangi nende seas üle 900 lapse, kellest noorim oli vaid 3,5 aastane. Laagri ohvitseridelt nõuti kinnitatud puhast sugupuud vähemalt 17. sajandini. Kui tahtsid olla madalamal kohal, piisas ka sugupuust kuni 18. sajandini… Rohkem pilte ja natuke teksti saate vaadata minu albumist siit.

Tagasi Weimarisse jõudes avastasime, et meie hotelli on veel üks grupp vabatahtlikke tulnud – sedakorda siis vabatahtlikud, kes on oma teenistuse lõpetanud ja on kodumaal teenistusjärgsel seminaril. Vähemalt üks oli muide ka Eestis, Viljandis vabatahtlik. Rohkem ma temaga rääkida pole küll jõudnud. Huvitav on see, et näiteks nii tema kui ka Ukrainas vabatahtlikuks käinu ei õppinud kumbki aasta jooksul kohalikku keelt nii heal tasemel ära, nagu minu teada kõik eesti vabatahtlikud on õppinud. Kas asi on siis tõesti selles, et eesti ja ukraina keel väheolulised või hoopis liiga rasked? Seejärel sain natuke magada…

Unega on siis üldse oma teema. Kuigi mingit füüsilist tegevust suurt pole (Blossini tagasiminnes hakkan uuesti jõusaalis ka nüüd käima. Muidu olen tagasitulles pallike) olen ma koguaeg nii unine. Ma arvan, et võiksin suvalisel hetkel voodisse vajuda ja unemaale rännata. Seetõttu vist ka all diskoruumis istudes oli mul märkmik kaasas, et kirjutada ja kui mõte otsa sai, käisin Ievale ja Guliale pinda, et me juba Weimari peale läheksime. Viimaks võtsid nad mu nõu kuulda ja Ukrainas viibinud vabatahtlik liitus meiega.

Päeval kõndisime mööda ühest väga graffiteid täis majast, mille kohal silt „Wunderbar“. Seega otsustasime sinna minna. Baar oli üllatavalt pisike, metsikult kõrge letiga ja õlgkaabut kandva vanamehega, kes suitsetas. Okei, tegelikult on seal teisi inimesi ka ja üks laes rippuv mootorratas… Ma ei teagi, kaua me seal lõpuks kokku olime. Tund-poolteist vist ikka. Jõime (Tekiila Sunrise, pole varem proovinud aga üpris hea oli), sõime (mina ja Leene tellisime riisi Chilli Corn kastmega. Eestlased nagu eestlased ikka – alati näljased) ja suitsetasime (mina ei suitsetanud, teised lauas peale minu ja Leene tossasid). Ning loomulikult ka lobisesime. Lõpuks otsustasime, et meile aitab. Gabo oli unine, osadele ei istunud sealne muusika ja no lihtsalt ma ei tea miks. Tagasi hotelli läksime mööda metsarada, mis otseloomulikult polnud valgustatud.

Ieva: „Õudusfilme vaadates ma mõtlen alati, miks nad peavad öösel metsa ronima.“
Leene või keegi teine: „Täpselt, nagu paremat poleks teha.“
Ieva: „Mhm, aga nüüd saan ma aru.“
Mina: „Buuuuuuuuuuuu“

Täna oli hommikul seminar ja päraslõunaks pidime sõitma Weimari lähedal asuvasse linna. Tjah… Gudrun avastas pärast piletite ostmist,e t rong ei liigu vaid see on asendatud bussiga. Bussiga aga läheks sinna umbes tund aega… Ilm pole ka siin just kõige parem ja vihmavarju mul pole. Seega võtsin ma vastu otsuse hotelli jääda, blogi kirjutada ja niisama lebotada.