Tagasi kodus!

Ma olen nüüd kohe päris mitu päeva vait, mis vait olnud. Aga pole hullu. Nüüd, Weimari raudteejaamas istudes ja rongi oodates, saab kõik eelnevate päevade valud ja võlud kirja panna. Igaljuhul, täna oli meil seminari viimane päev. Kõikide uute sõbrannadega pidi hüvasti jätma, kallirallisid tegema ja tulevasi kohtumisi leppima. Minu esimene kohtumine teiste vabatahtlikega leiab aset siis juba laupäeval, kus me lähme Alice’i (Prantsusmaa) juurde Potsdamisse kokkamisõhtut tegema. Kokku peaks siis sinna tulema mina, Leene, Ieva (Läti), Lolita (Läti), Betina (Taani), Sharif (Afagistan) ja vist mõned veel, keda ma enam ei mäleta. Ideeliselt siis lähme sinna, kokkame kõik koos ja seejärel pugime end täis. Milline ilus väljavaade =D Nüüd aga tagasi seminari viimaste päevade juurde ja mida me tegime.

  • Oma kodumaa tutvustamine. Joonistasid paberile lipu, kirjutasid ka nime ja siis istusid maha ja ootasid, kuni liidrite poolt paika pandud külalised sind külastama tulid. Või käisid ise teistes riikides. Mina ja Leene sattusime siis esimesena Itaaliasse. Seal rääkisime emaplagast, üldisest palgatasemest, elust Eestist ja Itaalias. Seda, mida arvavad tavalised itaallaassed Eestist ja mida arvavad eestlased Itaaliast. Giulia avaldas oma nördimust Itaalia sotsabi süsteemi suhtes, et maksavad riigile makse küll aga tagasi nad midagi ei saa. Meie järgmine külaskäik oli Snorre juurde Norras. Tema jutust jäi küll mulje, et Norra on kõige parem riik elamiseks – hea palk, hea elu, erilisi probleeme pole ja nii edasi. Muidugi, võrreldes teiste Euroopa riikidega on seal palgad tõesti kõrged aga elu ka samavõrra kallim. Viimane külastuskäik tehti hoopis meie juurde. Karina, Tatjana ja Vladimir Venemaalt. Peale vastastikuste stereotüüpide arutamist läks jutt poliitika ja Medvedevi peale. Kui Karina ja Tatjana suutsid viis minutit rääkida sellest, kui armas mõmminägu ikka Medvedevil on, siis Vladimir avaldas õnneks ka natuke sisukamat arvamust oma riigi presidendi üle.
  • Muidugi avastasin nende päevade jooksul ka järjekordselt Weimarit. Üha rohkem tugevneb minu arvamus, et parim viis võõrast linna avastada on lihtsalt jalutada ja – avastada. Okei, tegelikult tahtsin ma üksinda Weimari peale minnes ühele teatud platsile jõuda(kus ma varem vähemalt 5 korda olen käinud) agaaaa ma nägin ühte lahedat poodi ja siis veel ühte lahedat poodi ja lõpuks olingi kuskil tänavaterägastikus. Aga noh, Weimar väike ju ning ma kõndisingi lihtsalt edasi, lootes et kuskilt ma ikka selle platsini jõuan… Majad ja üldse kogu Weimar oli vähemalt selles osas, kus mina kõndisin superilus. Kõik on korda tehtud, remonditud, värvitud ja selle asemel et paanikas mõelda „kus pagan ma olen!!!?!?!?!?“ (kaarti mul polnud) ma lihtsalt imetlesin ümbrust. Okei, tunni aja pärast viskas selline ekslemine üle ja esimeses bussipeatuses istusin bussile ning sõitsin sinna platsile. Ma nüüd üritan joonistada, mis tiiru ma tegin. Mõõtmed on sellel painti joonistusel muidugi paigast ära, aga enamvähem saab aimu, et ma lihtsalt kõndisin ümber selle otsitud platsi… Ja eelmine päev olime just hõisanud, et Weimaris on võimatu ära eksida.
  • Vabaõhu tegevused. Kuna ühel päeval (ma ausõna täpselt ei mäleta, ajaarvamine sassis) said liidrid teada, et me soovinuks rohkem õues tegutsemist, siis seda me ka saime. Kõigepealt tehti meile rõdul mäng. Igaüks sai endale ühe vineerplaadikese, mille abil ületada „ooekan“. Õigemini pidi selle terve rühm koostööd tehes ületama. Asja point oli selles, et vineerplaadike pidi kogu aeg inimesega ühenduses olema. Ehk, kui sina panid selle niimoodi maha, et plaati ei puudutanud sinu (või kellegi teise) jalga või kätt, tulid kurjad „krokodillid“ ja plaat võeti ära. Seega oligi kõige suurem vastutus esimesel ja viimasel inimesel. Esimene pani teerada maha ja viimane korjas plaate üles, et need uuesti ette saata. Meie kaotus oli – ma pakun – kuus plaati, pluss üks, mille tugev Eesti naine Leene kogemata pooleks astus… Ta nimelt pani plaati maha aga lasi plaadi käest natuke hilja lahti ja katki see oligi. Lõpuks saime siiski üle. Sarnane ülesaamisemäng oli meil viimasel päeval kohas, kust ma avastasin ääretult mugava võrkkiige. Seekord tuli sood ületada. Meile olid abiks neli puupakku ja kolm puuplanku, millest üks oli erineva pikkusega. Seega tuli ühte planku koguaeg liigutada. Kui sa aga üle plangu kõndides tasakaalu kaotasid ja sohu kukkusid, pidid kõik otsast alustama… Meie taktikaks sai see, et Rafael, Snorre ja Alice seisid paigal ning liigutasid planku. Teised läksid kolmekaupa peale ja ületasid soo. Lõpuks sai ka see tehtud. Mängule järgnes kahekümneminutiline jalutuskäik paarilisega, et arutada mängu sisu. Viimane päev läksime kõik koos parki. Kaasas olid võrkpall, jalgpall ja lebotamismatid ehk siis sai lihtsalt olemist nautida ja uskuge mind, see oli mõnus eriti nii kenas pargis, nagu Weimari park on.
  • Muidugi ei pääse ka negatiivsetest külgedest. Suurim probleem oli minu jaoks loomulikult keel. Muidugi, olid olemas inimesed, kes tegid tõlget (peamiselt Alice ja Leene) aga väga nõme on endal pidevalt tõlkimist paluda. Tõesti selline piinlik või lolli tunne tekib. See on tõesti asi, mida ma soovin et juhid oleksid rohkem mõistnud ja kohe automaatselt kas ise tõlke teinud või andnud kellelegi ülesande tõlkida. Snorre rääkis ka viimasel päeval, et tihtipeale ta ei teadnudki millest jutt on, sest kuigi mõnest asjast saab aru, siis järgmisest ei saa ja kui keegi ei tõlgi ja järje peale ei aita, siis mõte läheb lihtsalt rändama. Ma õppisin viimaks selle ära, et koguaeg Leene kõrvale istuda. Siis sai vähemalt vaikselt temalt uurida, millest paganast parasjagu räägitakse, mitte üle ruumi karjuda, et tõlget tahaks ka äkki. Ma saan aru ka sellest, et kakskeelset seminari on raske pidada, eriti siis kui tehakse rühmatööd ja kõik oma arvamusi avaldavad aga viimased rühmatööd tegimegi niimoodi, et Alli oli koos saksakeelsetega ühes ruumis ja Gudrun koos ingliskeelsetega teises ruumis. Ega seegi pole just parim variant, aga mulle meeldis – siis sain vähemalt kõigest tekstist aru. Teine suur probleem tekkis meil rahaga. Meil oli all diskosaalis avatud külmik – võta mida tahad, pane oma nime taha märk kirja. Kui kõik arvutused tehtud ja raha saadud ilmnes reaalsus – 90 eurone puudujääk. 90 eurot!!! Põhimõtteliselt tähendas see seda, et 80 pudelit alkoholi haihtus õhku ja keegi ei tea, kuhu. Näiteks meie kirjapandud tabel näitas seda, et jõime 1 pudeli veini, reaalsuses oli kuus pudelit läinud. Eks siis mõni vassis, varjas või oli lihtsalt unustanud, et midagi veel võttis… Oma osa oli ka sellel vist, et kui Saksamaa EVSlased meiega seal all istusid, siis keegi tõi neile terve kasti õlut ja võib-olla käisid nemadki sealt võtmas, sest nägid et meie joome ja ehk nad arvasid, et ongi tasuta. Ega enam seda järgi ei saa küsida… Kamba peale saime vist 60 eurot kokku ja Gudrun lubas, et ülejäänu siis kuidagi räägitakse ära või ma ei tea ka mis… Aga jah, jama oli piisavalt. Viimaseks negatiivseks küljeks nimetaksin Snorre alkoholikultust. Tema arvamus oli selline, et kui kasvõi üks all diskosaalis istujatest joob joogimängu mängides mittealkohoolset jooki, on õhtu rikutud, sest siis ei saa nii lõbus olla – kaine inimene mäletab ju hiljem kõike. Kui mainisin et ma mäletan ka juues järgmisel päeval kõike, siis selle lasi ta kõrvust mööda… Üldiselt tundub, et tema on arvamusel kaine=igav ja purjus=lõbus. Võib-olla ei peaks nii tõsiselt võtma, aga kui inimene ütleb niimoodi mitu korda, siis ei kutsu küll sinna istuma ja oma koolat jooma… Viimase õhtu veetsingi põhiliselt Leenega rääkides ja netis olles.

Aga et te ei arvaks, et ma seda kogu aeg tegin, siis reaalselt tähistasin oma viimast päeva Weimaris eelviimasel päeval, kui käisime baaris nimega Wunderbar(jälle). Seal mängisime lauajalgpalli, jõime, mängisime Uunot, rääkisime ja lõpuks otsisime kesköösel kuskilt Weimarist Burger kingi. Viimaks ka leidsime selle =D

  • Nüüd aga on seminar läbi… Kõige rohkem hindan sealt saadud uusi tutvusi ja mõningaid teadmisi. Samal ajal tunnistan täiesti ausalt, et kuigi seminaril oli tore ja huvitav olen ma väga õnnelik, et see ka läbi sai. Ei suuda ära oodata, mil juba koju ja o m a tuppa astun ja o m a voodis magada saan. Ja siis millalgi jõuab ka reaalsus kohale, et tuleb o m a pesukotiga tööle minna, et pesu pesta ja et tuleb i s e endale süüa teha. Ohjh.

PS: Ma vahetan vist varsti kõnekaarti -.- Viis poodi ja üheskis ei müüda seda firmat. Hea et vähemalt Friedersdorfis müüakse, muidu ma oleks juba täitsa paanikas.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: