Kuidas ma Potsdamis kokkamispeol käisin

Pildil näete Potsdami Charlottenhofi raudteejaama. See on kõik, mida ma ise ka Potsdamist laupäeval nägin. Mis siis minu kokkamisõhtuga juhtus? Noh, see on juba üpris huvitav lugu.

Malin läks juba reedel Berliini ja sealt edasi Potsdami. Üritas mind ka kaasa meelitada, aga keeldusin järjepidevalt ja nii jäigi. Laupäeva lõunal ta helistas mulle ja küsis, mis rongiga ma Potsdami tulen ja kas ma ikka tean, mis raudteejaamas ma rongilt maha pean kobima. Leppisime kokku, et ta tuleb mulle 15.10 raudteejaama vastu ja siis juhatab mind Alice’i juurde. Hüppasin rongile ja sõitsin Berliini, kus oli mul raudteejaamas peaaegu tund aega niisama passimist, mida ma muidugi väga targalt ära kasutasin: ostsin uued kõrvarõngad, proovisin teksasid (pikad -.-) ja sõin sushit. Vahepeal saabus tundmatult nr-ilt sõnum, et ma helistaksin kui Potsdami jõuan. Nüüd hakkab asi huvitavaks minema.

Mu kõneaeg sai reedel otsa ja seega ei saanud ma kohe kuidagi salapärasele sms-i saatjale vastata, et ma ei saa helistada. Lootsin siis, et Malin tuleb niisamagi kohale. Rong hilines ja venis ja Potsdamis olin lõpuks 15.20 – kedagi polnud, keegi ei helistanud. Kümne minuti möödumisel mõtlesin, et ehk mängib telefon jälle lolli (vahepeal on helistajate jaoks väljalülitatud ja mulle näitab, et on sisselülitatud) ja otsustasin telefonile restardi teha. Väga, väga VÄGA vale otsus. Mul õnnestus oma PIN-kood ära unustada… Sisestasin 3 korda valesti ja palun väga: Sisestage PUK-kood. Ma pole mitte kunagi oma telefoni lukustanud ja siis pidi see juhtuma just kuskil Potsdamis, kus mul pole seega võimalust kellelegi helistada (ma vahepeal mõtlesin juba, et lähen otsin mõne poe ja ostan kõneaega) ja keegi ei saa mulle ka helistada. Siiski lootsin, et keegi tuleb ja leiab mu, seega istusin pingile maha ja joonistasin ning kuulasin muusikat(siinkohal tänan oma mp3 mängijat, mis mulle terve päeva jooksul ustavaks kaaslaseks oli). Järgneva pooleteise tunni jooksul (kuni 17.08-ni)vahetus mu meeleolu tigedusest solvumiseni ja solvumisest ükskõiksuseni ja vahepeal nägin ka halenaljakat poolt – mina istun raudteejaamas ja ma tean, et see maja kuhu ma minema pean on kuskil raudteejaama lähedal. Aga ma ei tea kus, milline ja mitte midagi muud. Ja ma aimasin, et tõenäoliselt mõtlevad ka teised, kus pagan ma olen aga nad ei saa mulle helistada ega smse saate ja sel hetkel ei teadnud ma ka, miks keegi raudteejaamas pole…

Seega, lõpuks otsustasin ma 16.47 rongiga (mis saabus 17.08) tagasi koju sõita… Tee peal mõtlesin jutu välja, mis ma Malinile ette laon kui ta kätte saan, jah ma olin tige. Kes ei oleks tige kui on kulutanud üle 100 krooni piletitele, et kuskile saada ja siis peab ligi kaks tundi raudteejaamas külmetama, et lihtsalt tagasi koju sõita. Agaa… ei ole halba ilma heata ja tuju tehti mul üpris pea jälle heaks 🙂 Esiteks kohe kui rongi istusin, tuli üks Türgi noormees naeratades juttu rääkima. Umbes teine küsimus oli “Kas sul poiss-sõber on?” Minu vastus: “Jah on küll. Me oleme viis aastat koos olnud ja õigupoolest oleme me hetkel kihlatud juba.” Seejärel rääkisime niisama juttu sellest, et mida mina Saksamaal teeb ja mida tema teeb jms. Ehk siis rongisõiduaeg Berliini oli täidetud. Lihtsalt igaks juhuks, et kuulujutud levima ei hakkaks: ma ei ole reaalselt kihlatud. Oma ja tuttavate kogemustele toetudes on lihtsam vastata, et oled täiesti kindlalt juba hõivatud. Aga muidu oli täitsa huvitav.

Berliini jõudes lohutasin end veel ühe šokolaadimuffini ja WoWi ajakirjaga, mida siis uuesti tõlkima asun. Vahepeal mõtlesin ka sellele, et huvitav kas teised muretsevad ka =D Lõpuks tagasi Friedersdorfi jõudes tõusis mu tuju kohe lakke – trepi peal oli kaks kirja!!! Okei, käigu kuu peale see Potsdam, mul on minu kirjad =D Nii õel ma siiski polnud, et oleksin teistele endast teatamata jätnud. Esimene asi oli Facebooki minna ja otsida keegi, kes seal on ning anda märku, et ma olen elus. Nad olid mulle mitusada korda helistanud, sms-e saatnud ja Malin oli ka mulle raudteejaama vastu tulnud aga ta ei näinud mind(?!). Ta ütles et otsis punapead aga jah enam ma punapea pole. Muidugi on mul raske mõista, kuidas ta ei märganud minu ilusaid lõhkiseid teksaseid, aga kui ei märganud siis ei märganud – mis teha. Kõige ajuvabam oli see, et esimene kord kui ta mulle helistas, et teada saada miks mind raudteejaamas ei ole, oli 15.47… Ja umbes 15.35 oli mul õnnestunud telefon lukustada… Kõigest kümme minutit… Irooniline või mis?

Üldiselt, kõik mu pahad sõnad mis ma plaanisin Malinile öelda haihtusid kui õhku, sest tal oli tõesti kahju ja ta mõtles ise üldse koju ära tulla, sest ütles et ta ei saaks nagunii lõbutseda. Sellest ideest veensim ma ta ümber. Siis üritas ta mulle selgeks teha, et ma peaksin kaheksase rongiga uuesti Berliini tulema ja Potsdami. Selle peale oli mul umbes selline nägu -.- Minu pisut poriseva vastuse peale (Malin, ma väljusin kell üks kodust et Potsdami sõita. Ma raiskasin raha, istusin ja külmetasin kaks tundi mingis raudteejaamas lihtsalt selleks, et uuesti koju sõita. Ma olen väsinud ja tüdinud ja ma tahan minna vanni ning juua kuuma teed) mind õnneks enam ei veendud. Soovisin neile ilusat õhtu jätku ja väljusin Facebookist. Mis ei tähenda seda et mul igav oleks olnud üksinda kodus istudes. Ohei, ma sain alles peale nelja magama =D

Aga jah, selline oli siis minu elu esimene Potsdamis käik.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: