Kaks kuud ja üks päev

Ma olen Saksamaal olnud täpselt kaks kuud ja üks päev. Kas mul on tunne, et ma olen siin juba nii kaua olnudd? Absoluutselt mitte. Aeg lihtsalt lendab käest. Selgelt on seda näha ka sellest, et hommikuti kui äratuskell kell seitse heliseb, vajutan ma selle edasi, sest väljas on liiga pime ja magan vähemalt poole kaheksani. Mis siiski, on võrreldes Maliniga väga varajane. Ta ärkab enam-vähem täpselt viis minutit enne väljaminekut. Ja noh, kui ta sisse magab siis me läheme lihtsalt viis minutit hiljem tööle. Muidugi sügisilmad näitavad oma palet ja tööleminek on üha huvitavam – padukas! Muidugi, mul oli suhteliselt pohlad oma veekindlate pükste ja jopega aga vaene Malin kirus Patricku maapõhja, et too telefoni ei võtnud =D Täna juba ähvardas, et homme läheb hoopis Patrickuga tööle ja tagasi tuleb bussiga. Eks noh, see kah hea variant aga ma üritan nii palju kui võimalik seda vältida, sest jõusaal on siin hetkel suletud (üks masin on katki -.-) aga midagi oleks siiski vaja teha, et end natuke vormis hoida.

Tänane päev koosnes reedese töö jätkamisest, oli vaja mõned ümbrikud uuesti kirjutada ja igasse ümbrikusse kiri lisada. Võimalikult personaalne muidugi. Inglise keeles ja siis tõlkida (mina! tõlkida? tõlkida saksa keelde? oijeesas) saksa keelde ja välja printida. Suure osa päevast oli mul ja Malinil tunne, et täna lihtsalt pole meie päev ja lõpuks me naersime kõige üle. Alates sellest, et Jana ülekontrollitud saksakeelses kirjas olid vead sees ja sellest, et Patrick minu “tõlke” üle lihtsalt naeris ja lõpetades sellega, kuidas me Blossini paberit raiskasime sest küll printisime valele paberile ja siis olid lehed sassi läinud ja siis oli lihtsalt selline tunne, et millal päev juba läbi saab. Muuhulgas jõudsin ka ühe filmi ära vaadata, natuke ajakirja tõlkida, Patricku ja Maliniga kakelda, sest minu arvuti ei suuda netijuhet “ära tappa”, nagu nemad väidavad ja kitarri tinistada. Yeap, mul on huvitav töö =D

Õhtusöögi pärast ei pidanud ka muretsema, sest Malin, kes endiselt kahetseb seda, et ma pidin Potsdamis niisama passima tegi täiesti vabatahtlikult tacosid. Samal ajal üritas ta mind moosida, et ma millalgi Eesti toitu teeksin, niiöelda prooviks.  Ta vist ei saa aru, et mu kulinaarsed oskused on põhimõtteliselt null… Kahjuks pole need arenenud ka selle aja jooksul kui ma siin olen olnud. Miks? Nii, mõtleme hommikusöök on kas krõbinad, munaleib või midagi muud sellist lihtsat. Lõunasöögi jaoks viskan kolm eurot letti ja võtan kõike mida tahan: supp, salat, leivad, liha, muna, kana jne jne jne. Ja õhtul koju jõudes on enamasti kõht ikka veel täis ja siis võibolla söön midagi lihtsat või lihtsalt joon mahla/teed/piima. Ja niimoodi minu kokkamisoskused arenevadki =D

Aaa, muidugi. Midagi tähtsat oli vist veel. Hmm… Ahjaa. Et siis, kes mind metsikult näha tahavad ja lillesülemitega tervitada siis palun 21. detsember kell 12.25 Tallinna lennujaama ilmuda. Yeap, läbi suurte raskuste läbi sain Vita (endine vabatahtlik, kes hetkel töötab oma vanas vabatahtliku kohas Potsdamis) ja pisut Guido (mäletate? minu koordineeriva organisatsiooni boss) abiga pileti ostetud. Täiesti ajuvaba, kiirelt hinnad tõusevad. Weimaris vaatasin oli veel 140 euri, täna oli juba ainuüüksi lennupilet 170.22 euri ja no kokku läks… no ikka läks.  Ehk siis kingitustelademeid ärge oodake ja üldse minu nägemine peaks juba piisav kink olema =D Onjaa?