Asjad pakitud

Opera pani näkku ja viskas täpselt sel hetkel, kui ma postituse lõppu pilte lisasin kõik kinni. Kas ma salvestasin mustandi? Ei. Kas ma viitsin praegu kõike seda teksti uuesti kirjutada? Ei -.- Argh. Kõigest lühidalt siis.

  • Külmkapp liikus tõenäoliselt sellepärast, et meie majast mööda sõitvad suured autod tekitavad päris korraliku vibratsiooni. Teised võimalused on tugevad mutanthiired või poltergeist.
  • Üleeile käisin ma Königs-Wusterhausenis. Me jõudsime Maliniga täpselt kosmeetikapoodi (mina ostsin ripsmetuši ja silmapliiatsi, tema lõhnaõli) ja juuksurisse. Seejärel oli meil raha otsas. Juuksur oli muidu äge ja tore, aga ta arvas et mina ja Malin oleme lesbipaar (tänu sellele, et ma ütlesin poolnaljaga Malinile “You’re the best! I love you!” kui ta oli nõus mulle raha laenama, sest mul loomulikult polnud piisavalt kaasas. Tjah, naerda igaljuhul saime.
  • Nüüd olen ma tumepruunide juuste ja tumelilla tukaga.
  • Eile pakkisin ma järjekordselt asju. Täna tunni aja pärast istun rongile, et sõita Berliini ja sealt edasi Weimari, kus toimub minu on-arrival seminar. Seal kohtun teiste enam-vähem samal ajal Saksamaale saabunud vabatahtlikega, mängime totakaid nimemänge, lahendame tekkinud probleeme ja lõbutseme niisama. Seda, kas ma seal olles netti saan või ei, ma ei tea. Loodan, et saan.
  • Ma ei harju sellega vist eales ära, et siin on poed laupäeviti poole päevani lahti ja pühapäeviti üldse suletud. Nagu mis mõttes?

Pildid uuesti siis ja kui Opera nüüd ka kinni jookseb… -.-

Alguses olin ma muide selline:

Hiirel6ks, pesupesemine ja ülesanne Teile!

Eile 6htul viskas Malinil üle, et meil korteris hiir(ed) on ja ta koukis kapist ühe ilusa hiirel6ksu välja ning asetas taldikule. Taldriku p6hja pani ta müslit, l6ksule endale juustu ja peekonit (ma üritasin väita, et magus läheb rohkem hiirtele peale aga ega ta mind ju ei uskunud) ning kogu selle kompoti asetas siis külmkapi ja kapi prao vahele, kust me tavaliselt hiirekesi liikumas oleme näinud. Ja siis? Kaks tundi hiljem astus Malin l6ksule otsa xD Mitu naerukrampi hiljem oli l6ks omas paigas ja meie läksime magama.

Hommikul veetsin toas tavapärasest paaalju rohkem aega. Kui muidu olen juba kolmveerand kaheksa paiku köögis süüa tegemaas, siis enne kaheksat ma täna köögi poole ei läinud. Miks? Täitsa ausalt, ma ei taha leida l6ksust hiirt, keda ma alles paar päeva tagasi armsalt imetlesin. Otsustades, et kaheksa läbi viis minutit on piisav aeg kööki minna (sest kui ma leiaksin surnud hiire, siis ma röööööögiksin) üritasin sinna minna. Uks avanes viis sentimeetrit -.-

“Maliiiiiin?”
“Mida?”
“Mida sa köögiuksega teinud oled?”
“Mis asja????”

Tuleb ka minuga, ise jumala unise näoga ja üritab ust lahti lükata. Ei 6nnestu. Miks? Sest külmkapp on uksel ees. Ja siit tulebki teie ülesanne: kuidas on v6imalik, et külmkapp liigub niimoodi uksele ette, et ust ei saa lahti enam lükata. Lisainfoks: kööki viib ainult üks uks ja aknast sisse ronida pole v6imalik, sest aknad kinni. Kuidagi pusides saime külmkappi niipalju nihutada (üritage oma kätt läbi kitsa prao toppida ja siis midagi rasket nihutada), et l6puks sai ka ukse lahti, mille saavutades pomises Malin: “Ma ei teadnudki, et hiired nii tugevad on.” Tegelikult on asjal väga lihtne seletus, mida ma teile ei ütle, sest see kes esimesena kommentaaridesse kirjutab, miks külmkapp öö jooksul uksele ette liikus, saab postkaardi Saksamaalt =P Ehk on piisav motivatsioon.

Kui kell tööleminekuajale hakkas lähenema, teatas Malin, et ta on haige – k6ht valutab ja halb enesetunne. Nojah, pakkusin talle söetablette, mida ta kahtleva näoga vaatas ja s6itsin üksinda tööle. Mitte midagi p6nevat ei juhtunud: netijuhe oli täna jälle surnud, Janat polnud, Ann’i polnud, Friedrichi polnud… Seega, ma surfasin netis, t6lkisin pagana s6naraamatu ja Google’i t6lkija abil oma artiklit ja lebotasin niisama.

Mingi aeg leidsin, et pean selle raske töö ette v6tma ja pesu ära pesema… Mitte et ma nii loll oleksin, et pesu pesumasinasse ei oskaks panna aga pesumasin on natuke teistsugune, kui Eestis ja kuivati on minu jaoks üldse uus nähtus ning juhendid: k6ik saksa keeles. Oeh. Egas midagi, v6tsin v6tme, mündid (suurem auguga münt pesumasina jaoks, väiksem sile kuivati jaoks) ja läksin mustapesukotiga proovima. Pesumasinal 40 kraadi, pesu sisse, veekraanid kinni, lahti, kinni, mingi vahepealne asend, pesupulber sahtlisse, münt sisse ja – kas toimib? Toimis! Kolmveerand tundi hiljem kordus sama (okei, ilma pesupulbrita ja veekraanita) kuivatiga. Kuigi seal valisin esimese programmi ainult seet6ttu, et Malin kasutas seda eelmine kord ja lootsin lihtsalt, et k6ik mu riided miniatuurseks ei t6mbu.   Üks Meeleheitel koduperenaiste osa hiljem sain r66mustada et pesu on kuiv, 6iges suuruses ja puhas! Nüüd veel kella kolme-neljani tööl istuda (loe internetis passida) ja koju!

Seitsmendas taevas

Okei, kuna see siiski eelkõige mu vabatahtliku blogi, siis kõigepealt tänasest päevast. Hommikul panime müslit põrandale, et vaene hiir ei peaks enam minu müslipakki ronima, mida ta eile öösel tegi ja kust ma ta avastasin. Seejärel sõitsime läbi vihmasaju kella üheksaks tööle, et avastada – Janat pole. Janat ei olnud ega ka tulnud aga kas keegi meile ütles? Ei… Päev algas siis kenasti, mina mängisin WoWi ja surfasin netis (netijuhe otsustas täna toimida), Malin surfas Facebookis ja vahepeal vaatasime koos Meeleheitel Koduperenaisi. Natuke enne lõunat tuli kõige suurem boss Friedrich, otsis natuke aega Malinit (kes magas laua all) ja siis andis meile ülesande kolm postrit üles panna.

Pärastlõunal hakkas Malin kitarrimängu õppima, mina mängisin seni WoWi kuni netijuhe uuesti otsad andis ja siis magasin laua peal. Ahjaa, vahepeal jõudsime 50 flaierit kopeerida, need ära voltida ja Blossini peale laiali panna. Kella kolmest hüppasime oma rataste selga ja kimasime kodu. Metsikult ränk ja raske tööpäev, jepjep!

Aga nüüd KÕIGE suurem uudis =D Oma igapäevast ringkäiku kirjastus Tänapäev kodulehel tehes, avastasin et raamat on viimaks väljas! Malin kuulutas mu käitumise viieaastase omaks, sest ma hüppasin naersin ja kilkasin =D Aga no tõesti, ma olen rõõmus! Nüüd peaks laskma ainult ühe eksemplari endale saata… Et noh nagu meelde tuletada mida ma sinna üldse kirjutasin xD Siin saate raamatuga lähemalt tutvust teha.

Tööpäev! Vahelduseks siis korralik tööpäev, kus ma vähemalt kolmveerand ajast töötasin. Esiteks sain ma endale oma võtme! Viimaks ometi ei pea ma enam Patricku ega Malini võtit nuruma. Koos võtmega sain muide ka endale uue nime – Anne Sepp -.- Ehk homseks nad suudavad kolm tähte õigesti kirjutada, sest halloo! Mul pole ju nii raske nimi. Seejärel avastasime, et lisaks katkisele netijuhtmele on ka üks arvutitest (seejuures kiirem, msniga ja parem) otsustanud puhkusele minna… Seega meil oli üks aeglane internetiga arvuti ja üks arvuti, mida ei saa netiga ühendada (minu oma). Millalgi päeva peale parandas Jens selle arvuti siiski ära.

Jana saabudes saime toreda portsu ülesandeid: panna õigetele riiulitele ja õigetesse kappidesse asjad mida me kasutasime oma projektis, viia kastitäis animatsioonistuffi keldrisse, tõlkida ära “reisile kulunud raha” ankeet, kopeerida Facebookist pildid ja anda need Janale ja eee… kindlasti oli meil midagi veel. Vahepeal saatis Jana mind Corina(sekretär) juurde ja saime veel koos Maliniga ühe ägeda ülesande – teha Blossini mapid ära, 30 inglisekeelset ja 30 saksakeelset. See, kuidas ta meile ülesannet seletas oli omaette vaatemäng, sest Corina ei räägi inglise keelt ja minu ja Malini saksa keel on vist alles pisikese lapse tasemel. Lõpuks saime siiski pihta, mida kuidas teha tuleb.

  • Tee inglise ja saksakeelsest juhendist 30 koopiat. Vahepeal kui õige paber Blossini logoga otsa saab ja sa seda siis tähele paned, kui kõik on tehtud, vannu natuke ja luba, et sa kopeerid uued paberid hiljem.
  • Seejärel kopeeri 60 hinnakirja ja kinnita Janale, et need on paberil viltu, sest ka originaal on viltu.
  • Mine kontorisse ja säti lauale kaustadehunnik, paberihunnik ja kolm flaierihunnikut.
  • Hakka kõike seda mapikaante vahele toppima: 5 juhendilehte, hinnakiri ja igast flaierihunnikust üks.
  • Kui flaierid otsa saavad, võta üks kaasa ja mine kurva näoga Corina juurde VÕI jaluta mööda maja ja vaata, kust saaksid puuduolevat näpata.
  • Jõudes lõpuks sinnamaani, kus õigele paberile prinditud lehed otsas on, võta üks logoga leht näppu ja mine kurva näoga Corina juurde, kes juhatab su keldrisse ja annab sulle kastitäie uut paberit.
  • Lõpeta ka viimaste lehtede mapikaante vahele toppimine ja avasta, et sa oled ühe saksakeelse liiga palju teinud.
  • Loe üle, kas mappe on õige hulk ja mine rõõmsa näoga Corina juurde.
  • Lõuna

Pärast lõunat nuputasime Maliniga mida edasi teha. Me teadsime, et Jana tahab, et me pildid Powerpoint esitlusse lisaksime ja siis talle saadaksime. Probleem 1: Powerpoint on meil ainult ühes arvutis Probleem 2: Powerpoint on arvutis, mis täna otsad andis… Seejärel mõtlesime, et võiks tõlkida aga Jana polnud endiselt meile vajalikku faili saatnud. Küsida temalt ka ei saanud, sest ta oli pidevalt telefoni otsas. Siis tuli see 25% päevast, kus me tööd ei teinud. Mina magasin lauale toetudes ja Malin istus Facebookis, vahepeal kontrollides, kas Jana on ikka veel telefoni otsas või on ta nüüd meie jaoks ka olems. Viimaks, pool kolm oli ta meie jaoks olemas ja Malin sai piltide probleemi arutada ja mina sain kurta, et ikka veel pole tekstifaili. Kõik hea, lõpp hea, pool neli töö tehtud ja teine oluline asi!

Ratas! Ma sain ratta! Okei, tegelikult juba kolmas ratas aga mis ma teha saan, et eelmised nii nirud olid… Sellel töötab  vähemalt käiguvaheti ja kell. Täitsa äge, et ma ei peagi enam sõtkuma nagu segane vaid saan käike madalamalt kõrgemale ja vastupidi vahetada. Jalad tuleb küll korraks seisma jätta, et käiguvaheti käigu kohe ära vahetaks, mitte suvalisel hetkel mind ei  šokeeriks.

Viimaks siis ka kõige kõige kõige olulisem asi. Rahaaaa! Eelmine nädal käisin juba küsimas. Siis sain kõigepealt oma taskuraha ja seejärel: tule homme, tule homme, tule homme. Ja lõpuks läksin täna ning sain oma toiduraha kätte. Ja lisaks sain ma veel 42 eurot. Mille eest? Eino kui ma jõudsin sinna 27. juuli siis oli veel neli päeva juulikuus jäänud ja selle eest sain ka tagantjärgi raha. Rikas tunne tekib lausa.

Ja päris viimaseks mõned väheolulised asjad, nagu see et suurema osa ajast me naersime Maliniga üksteise üle ja mingi maeiteamille üle veel. Me süüdistame selles Lina graffitit, mis meie kontoris on ja oma lõhnu levitab. Seejärel siis poeskäik, kuhu ma läksin leiba ostma ja naasin kapsa, tomati, kurgi, leiva, ananassimahla, sõõriku ja mingi tuubis pasteediga. Viimane asi on rõvedaim asi, mida ma kunagi söönud olen. Kodus proovisin siis oli: “Öööök” ja asi lendas kohe prügikasti. Soolane, toores kala ja nagu kassitoit. Ma ei osta seda enam kunagi! Malin muidugi naeris nagu segane. Poes küsis ka müüjakutt lõpuks, kust me oleme. Mina olin selle aja peale juba väljas ja Malin siis vastas, et Norrast ja Eestist. Kuti reageering? Ööööööööö. Või nagu Malin kirjeldas näoilmet: “Mis asjad need veel on?”

Pildid

Ah pagan küll. Siia on nii totter pilte üles laadida -.- Ma osad panen siia, ülejäänud leiate siit Kommenteerige, küsige, uurige, puurige.

Meie animatsiooni töötoa peategelasedLeedu toidulaud. Oi kui hea oli selliseid mõnusaid toite süüa =DMinu nukk ja Uroš        Tjaša                                    Minu nuku kavand             Berliinis oli ülesanne 20 inimest pildille saada. Meil vedas =D

Oeh ja saigi läbi

Ja täna nad läksid =( 4.30 Leedu 6.30 Prantsusmaa 7.30 Norra 8.30 Sloveenia ja 9.30 Saksamaa. Läbi raskuste ja naermise jõudsime ka Maliniga koju, lahendasime oma prügiprobleemi ja vajusime vooditesse. Eile hüvastijätu õhtul oli igale osalejale üks ümbrik, kuhu siis teised sinule “kirja” kirjutasid. Väga äge oli neid lugeda täna. Päris mitu kiitsid minu soengut =D Ja mõndade omad… Ohjah, kahju et läbi saab. Eile õhtul õppisime koos Tjašaga üksteise keelt. Tema luges eesti keeles minu uut juttu ja mina mingit sloveenia keelset raamatut. Täitsa naljakas, aga tema sai minust aru ja mina temast. Oi kuidas mulle meeldivad keeled, mida sa loed nii nagu kirjutad. Muidugi kohustuslikud sloveeniakeelsed laused: “Jaz sem Ene. Stara sem devetnajst. Prihajam iz Estonije. Rada potujem. Pišem knjige in rada plešem.”

Nüüd saan esmaspäevani kodus olla ja siis Weimarisse on-arrival seminarile. Tagasitulles algabki peaaegu kohe oktoober, mis Ann’i sõnul pidi jube olema: metsikult palju noortevahetusi. Seega, jälle natukeseks Blossini “kolida” ja pidutseda tööd teha =D Järgmine post on siis pildipost, saate nautida ja natuke vaadata mida paganat ma siin teinud olen =D

Miks on vaja ukselingi külge hambapastat määrida?

T6esti, miks? Ja lisaks ka veel aknaraamile ja uksepiidale. Ma saan aru, kui pasteerimise käigus kellegi nägu kaunistada aga maja? Ajuvaba natuke. 6nneks ei pidanud seda mina ega Malin ära koristama. Aga koristama pidime ikka. Jah, l6puks ometi, olles üle kuu aja Saksamaal olnud, sain ülesande mida tehes m6tlesin: aga ma teen ju tööd. Ülesanne anti minule ja Malinile kolmes etapis:
1) Jana näitas meile ette majad, mis tuleb üle kontrollida: kas on tühjad, kas voodipesu on ära viidud ja kui ei ole, siis ise viia ja kui keegi sees on, siis välja ajada
2) Kui oleme voodipesuga l6petanud ja mina parasjagu l6unasööki nautisin, helistas Jana ja teatas, et me peame p6randad ka ju harjaga üle t6mbama! Okei, saab ka selle tehtud
3) L6petame parasjagu ühte meeskonnatöö mängu ja siis ütleb Jana, et me pidime prügi ka ju igast majast välja viskama. Mina ja Malin sisemuses: -__- Egas midagi, kolmas kord samale tiirule… Muidugi olnuks k6ik kiirem, lihtsam ja ilusam kui kohe oleks öeldud: voodipesu, prügi välja ja p6randad puhtaks. Samas, siis poleks vist nii l6bus olnud.

Leidsime see-eest igast asju – 6hupalle, Poola ja Leedu sente, kotitäie 6unu, sigaretituhka (hehehe. Kui keegi seminarihotellis sees suitsetab hakkab suure t6enäosusega suitsuandur tööle =D Seda tahaks näha) ja pudeleid, pudeleid, pudeleid.

Täna on projekti viimane päev. Nädal aega terve selle rahvaga koos olnud. Algul tundusid k6ik nii v66rad ja arvasin, et ma jään n-ö rühmajuhi sarnaseks, et nendega eriti vaba aega ei veeda. Ja nüüd? Ma pole vist kunagi ühe nädala jooksul nii palju pidutsenud (peo alla loen ma diskot, mis meil kaks korda olnud on, baaris istumis kolm korda). Ülimalt äge on olnud. Ideaalis oleks super, kui m6nega ka tulevikus edasi suhtleks aga kui ma juba m6ne Eesti s6braga pole kuu aja jooksul s6nagi vahetanud siis natuke kahtlen, et ma näiteks Sloveeniast pärit Tjasaga iga päev pikki msniromaane hakkan vahetama. Aga samas, äge oleks seegi kui ma kunagi Sloveeniasse lähen ja sinna j6udes ei peaks muretsema, mida ma teen – Gregor, Uros, Tjasa, Brigita jms k6ik ees!

Pilte te ei saa. Meie netijuhe on katki(6igemini töötab siis kui tahab)  ja siiani kasutasin oma läpakas olemiseks ühe arvuti netijuhet. Kui Malin seda täna nägi, oli ta nägu selline, et oi oi oi. Seejärel seletas ta mulle viisakalt, et kui hausmanager seda näeks oleks pehmelt öeldes kuri karjas (mitte nii pehmelt öeldes fucked up). Nüüd ma igaks juhuks ei ühenda seda enam oma arvutile taha… Ootan homseni, kui saan Friedersdorfi, kus on k6ikv6imas jumal WiFi!

Mul on ikka nii hea mälu

Nagu ma ütlesin, et ma unustan… Ehk siis lisa natuke. Berliinis käies ei ostnud ma ainult kasutut rämpsu vaid ostsin ka enda saksa keele arendamiseks natukene lisasid: Harry Potteri esimene osa ja World of Warcrafti ajakiri. Jaja, naerukoht aga samas, et mul oleks viitsimist tervet artiklit/peatükki t6lkida, peaks asi mind ennast huvitama. Seet6ttu siis ka sellised valikud.

Nüüd on mul kella kaheni vaba aeg.  Sain oma nuku valmis ja pean ootama kuni kuivab. Tadaraidiadiaiaaa, küll on tore olla.

Kõigest

Tegelikult mulle üldse ei meeldi korraga mitme päeva tegemistest kirjutada. Siis ma unustan midagi, ajan järjekordi sassi ja lõpptulemusena räägin kõigest ja eimillestki. Aga siiski ma üritan nüüd miskit kirja panna. Ja pilte saate siis, kui ma teen ühe suure pildipostituse, neid juba nii palju kogunenud.

Animafilmi arvutiseerimisega läks ka meil parajalt aega. Olid meie grupis ju kõik sellised, kellel polnud õrna aimugi mida kuidas teha. Eks siis Ann aitas meid ja õpetas programmi kasutama. Muutsime piltide järjekorda, otsisime Youtube’st muusikat mida lisada, saime teada et olime Norra lipu valesti joonistanud (ups noh), ja asendasime subtiitrid tekstislaidiga. See viimane muutus oli tegelikult väga sobiv, sest niimoodi saime ka filmile pikkust juurde. Film valmis tuli spetsiaalne ülesanne minule ja Malinile: EVSi tutvustamine. Me võtsime seda väga lõdvalt ja poolnaljaga aga läks superhästi. Vähemalt Ann oli küll vaimustuses ja Malin teadis rääkida, et ta tahab meid mingissse kooli ka EVSi tutvustama saatma. Eeee… Brrr.

Sellele järgnenud kultuuriõhtul tutvustasid erinevad workshopid oma päeva tulemust. Tantsimine, laulmine, meie armas video… Jälle üks selline mõnus olemine. Ning edasi otseloomulikult baari. Seal proovisin ka snusi esimest (ja ka viimast :D) korda elus ära -ärge nüüd maha lööge. Algul tahtsin Malini oma võtta, aga kui Frederik kuulis, et ma ei suitseta ja pole elu sees snusi proovinud andis ta mulle enda oma, mis polnud lahtine ja pidavat seetõttu alguses parem olema. Nii, ja kuidas see siis mõjub? Esiteks on see huule all valus ja teiseks hakkas mul pea nii ringi käima, et rohkem kui 3 minutit mul see vist huule all ei olnud. Istudes oli ka tunne, et maailm keerleb ja pea käis õrnalt veel tunnike hiljem ka ringi… Kokkuvõtlikult siis ei saa mina küll aru, mis selles nii head on, et norrakad pea koguaeg mokk punnis ringi käivad.

Pidu jätkus toas 205 – ilma suitsuta, ilma alkoholita. Täiesti ausalt, suurema osa ajast me lihtsalt rääkisime, tegime massaažirea ja lebotasime niisama. Muusikat oli ka loomulikult ja tõenäoliselt sellepärast tuligi üks hetk turva ja teatas, et iga roju oma koju. Vaidlema polnud mõtet hakata ja nii meie pidu otsa saigi. Paganama prantslased ma ütlen. Miks? Nemad keerasid muusika valjemaks, laulsid selle järgi ja põhimõtteliselt eirasid käsku vaiksemalt võtta. Ja kui ma juba prantslased sisse toon, siis natuke ka teistest:
Norrakad: kui ühte punti satuvad kaks norrakat, räägivad nad norra keeles. Mittenorrakal jääb üle vait olla ja kujutada ette, et ta saab aru. Nende rühmajuht on kõige ägedam, laulab ja viskab nalja ja on muidu tark mees. Nende hulka kuulub ka naistemees Frederik, kes flirdib iga seelikukandjaga ja Elvis (okei, ta pärisnimi on Peter aga teda kutsutakse Elviseks).
Prantslased: räägivad suurema osa ajast prantsuse keeles (aga nad ei oskagi eriti inglise keelt)  ja istuvad teistest eraldi. Kuulavad oma muusikat, tantsivad ja laulavad sellele kõvasti kaasa. Kui nad naeravad, on seda teise maja otsa kuulda. Või siis teise vaguni otsa…
Leedukad: Ainult tüdrukud. Igal võimalusel laulavad ja laulavad ja laulavad.
Sloveenid: Kui juhtuvad sloveenia keeles rääkima, kui teised pundis, siis vabandavad ja lähevad inglise keelele üle. Muidu selline mõnus grupp, kelle seltskonnas ma vist kõige rohkem aega veedan.
Sakslased: Ehk siis üks poiss ja üks tüdruk. Poiss on poolprantslane ja ta ise tunnistas ka, et eelistab Prantsusmaad Saksamaale. Tüdruk on huvitatud EVSist ja niisamagi huvitav vestluskaaslane.

Nii, millest veel siis? Ahjaa. Berliin! Käisime Berliini vaatamisväärsustega tutvumas. 5 grupijuhti istusid erinevates paikades ja meie (viiesed rühmad) pidime nendeni jõudma. Raske see polnud, käisime parlamendihoone juures, holokausti memoriaal, Berliini müüri allesjäänud jupp jne. Igas kohas tuli täita ka mingi ülesanne, mis mängu mõnusamaks ja meeldivamaks tegi. Sellele mängule järgnes siis vaba aeg Berliinis, mida sai loomulikult ostlemiseks kasutada ja ega mina erand ei olnud – uued kõrvaklapid, draakoniga liivakell ja draakoniga karbike. Raha läks nagu niuhti…

Ja olengi kuidagi suurte hüpetega jõudnud eilsesse päeva, mil käisime kanuumatkal. Meie grupp oli alati viimane ja põhjuseks tõenäoliselt see, et suurema osa ajast töötas meil 2/3 paadist vahepeal sõudsid ka kõik korraga. See-eest oli aga meil täitsa lõbus ja vähemalt ei põrutanud me tänu oskajale tüürijale põõsastesse, nagu mõned tegid… Tagasi Blossinis avati noorte kultuuripäevad ja selle raames uued töötoad! Mina läksin nukumeisterdamis töötuppa. Kõigepealt paberile kavand ja siis üritad vahtkummist (?) oma mõtte välja lõigata… Nüüd on mul vasaku käe igal sõrmel üks õikehaav aga kujuke on täitsa kavandi moondi kui fantaasiat kasutada!

Aga okei, aitab ka… Tagasi tööle, kunagi näeme veel!

Ma sain kohukeeeest!

Ma sain kohukest! Ausõna, kõige tähtsam asi siinse kahe päeva jooksul. Toit mida ma Eestist kõige rohkem igatsesin ja siis tuleb välja, et leedukatel on kohuke kaaas. Meil oli nimel kultuuriõhtu, kus siis iga riik pidi ennast tutvustama ja nad olid ka oma toitu kaasa võtnud. Nii kui nad mu ilmet nägid loovutasid ühe terve kohukese mulle. Okei, maitse oli natukene erinev kui Eesti omadel aga siiski kohuke! Ma arvan, et Malin ja Kamila ei saanud minu nagu-laps-kommipoes ilmest üldse aru, aga oli hea, oiiii kui hea oli. Pluss neil oli ka sinki ja küüslauguleiba. Ma armastan Leedut, või noh vähemalt nende toite.

Tagasi päeva poole. Täna tuli meil välja valida, mis töörühmaga liitume, et kolmapäevasel õhtusel showl esineda. Mina otsustasin siis animatsiooni kasuks. Äge oli. Väikestele legokujukestele meisterdasime paberitest särgi, mille siis värvisime vastava riigi lipu värviga. Või noh, üritasime – Norra lipp läks päris sassi. Vahetasime valge ja sinise omavahel ära… Aga ega keegi teine peale norrakate seda ei märka, või nii me vähemalt loodame. Suure auga võin tunnistada, et käiku läks minu idee. Teisi ideid rohkem ei tulnud inimestelt ja ka pealkiri (Lost in Europe) tuli minult. Oi ma olen tubli =D Maalisime tausta metsaks, tõime väljast metsasodi ja oksi puudeks ja ka paar mardikat, satikat, sipelgat kogemata. Siis algas tõeline lõbu! Väikesi kujukesi sentimeeterhaaval liigutada, et see ikka filmil okei välja paistaks. Ja siis nad kukuvad ümber ja ei jää sellesse asendisse ja siis on vaja toestada mingi puuoksaga ja siis kukub mingi muu kujuke suvaliselt ümber ja siis sa ajad ise ühe kujukese ümber, ehk piisavalt aaah! Minust animaatorit küll ei saa, liiga palju kannatlikust vaja. Aga noh, niisama vahepeal võiks küll teha. Kolm tundi vist tegime oma filmikest ja kui me läheksime mööda tavapärast rada, et ühes sekundis 24 pilti, oleks meile film 9 sekundit… Mõnus metsik vaevanägemine. Loodan, et saan mingi hetk filmikese ka siia üles laadida. Saate irvitada ja kommenteerida ja alati ka ise järgi teha.

Õhtusöögi asemel sööklas saime mmmmmm grill-liha ja kartulisalatit! Tõsiselt äge päev ikka. Sealjuures oli vestlust, õppimine kuidas teistes keeles „cheers“ öelda. Muidugi, itsitati eesti keele üle: „Terviseks!“ ja mida nemad loomulikult hääldasid „terviSEKS!“ Ja siis algaski kultuuriõhtu, kus ma sain toda suurepärast ja igatsetud kohukest. Üldiselt olid kõik tutvustused sarnased. Natukene oma riigist, siis muusikat, siis laulu, siis pilte ja video. Mulle meeldis kõige rohkem Norra oma(http://www.youtube.com/watch?v=ebqdwQzmSHM) . Enamiku ajast olin lihtsalt kõht kõveras ja naersin. Samas, kui Leedu oma tundus liiga enesepromomisena… Aga eks see oli vist tehtud enne suurt masu. Prantslased tantsisid niimoodi et ilme oli vist kõikidel 0.o Nad on getost ja tantsivad tõenäoliselt 10x paremini kui suur osa Eesti klubitajatest (vabandused siin kohal nende ees, kes usuvad siiski et tantsivad ise paremini). Selline kehavalitsemine et ollalala. Muidugi, hea on vaadata kutte, kes tantsida oskavad, kuid eks nad on palju harjutanud ka. Tundus lausa, et nad korraldavad mingeid tantsuvõistlusi, sest mingi sellise presentatsiooni nad tegid, kus kaks prantslast üritasid justkui teinetest „üle tantsida“. Norra noored tegid bändi, Leedu omad laulsid „Welcome to Lithuania“, Sloveenidel oli Powerpointi esitlus ja sama oli ka sakslastel. Peaks ikka neile kõikidele külla minema, ilus on! Nüüd kahetsen väga, et ise varem midagi noortevahetustest ei kuulnud, kuid kes teab, ehk hakkan ise neid kunagi ellu viima. Rühmajuht saab ka ju reisida…

Toidu kõrvale pakuti ka jooki. Leedukad olid korralikud, pakkusid kalja, mille maitse oli prantslaste sõnul midagi tee ja õlu vahepealne aga muidu täitsa joodav. Sakslastel oli liköör, mis pani joomisel kõrvad õhetama, sloveeni veini ma ei hakanud maitsma, sest üks norrakas kallas selle juba salaja wc-s kraanikaussi. Aga norrakate alkohol… Oooooooooaaaaaah! Pool pitsikest võtsin ja siis oli selline tunne, et võin kohe tuld välja pursata. Samal ajal oli ka niisama tšill ja muusika ja tantsimine. Ikka korralik tantsimine – õppisime Sloveenia paari rahvatantsu. Või noh, mitte täielikku tantsu aga midagi sellist vahepealset =D Ja tegelikult mulle meeldib niimoodi tantsida, poiss ja tüdruk paaris ja lihtsalt keerelda. Muidugi, see on hea ainult siis kui poiss oskab tantsida, sest tema peaks siiski juhtima. Seepärast oli hea ka Berliinis Sharifiga tantsida, ta oskas vist kõike: salsa, rumba ja muud sellised.

Edasi jätkasime me Blossini baaris, mis asub siis järve kõrval. Julgen arvata, et ehk kümme inimest olid puudu. Ülejäänud istusid laua taga, jõid (õlu, jägerkoola või mis iganes), laulsid, naersid, rääkisid ja sai niisama lõbutseda. Kui kõik projektid siin sellised hakkavad olema… No ma ei tea… Igavust vist küll ei tunne =D Raha mul õnneks ei läinud. Mu rahakott oli kabinetis (mis pandi kell kümme valve alla) ja üks tore sloveeni kutt Gregor tegi siis mulle joogi välja. Ahjaa, kui kellelgi tekib küsimus kus olid meie grupijuhid, kes peaksid korda valvama, siis nemad istusid kõrvallauas ja vahepeal soovitasid meile laule mida laulda. Laua ümber oli tegelikult ka alaealisi, kes poleks tohtinud alkoholi tarbida aga ei tea täpselt miks, keegi sellele tähelepanu ei pööranud, sest jõid nemad samamoodi. Sama asi oli ka suitsetamisega. Esimesel päeval ütles Jana juba, et kui suitsetad siis suitsetad ainult selleks ette nähtud kohtades, kui sa seal oled siis vaadatakse sinu vanusele läbi sõrmede. Miks nii? Mets Blossini ümber on Jana sõnul väga vana ja istutatud millalgi mingi Saksa kuninga ajal. Seega, kui suitsunäljas alaealine sinna tobi läheb tõmbama, pärast vahele ei taha jääda ja koni maha loobib on lihtsalt oh, et sellest kenast metsast on lõpuks alles tuhahunnik. Eks vist ole selline „läbi sõrmede vaatamise“ taktika siis mõistlikum. Magama aeti meid veerand kahest ja Malin sai endale suurepärase ülesande üle vaadata, kas kõik oma tubades. Lõpuks andis ta alla, sest prantslastel oli lihtsalt täiesti suva. Aga suuri probleeme (no natikene kaebasid teised külalised lärmi üle…) ei tekkinud, sest siis ei läheks me neljapäeval Berliini.

Nii… Nüüd on vist eilne päev kaetud. Tänasest kirjutan ma ei tea millal, sest tegeleme hetkel oma filmikesega. Peaks muusika juurde lisama ja subtiitrid ja nii edasi. Kirjutamiseni!

Newer entries »