Aasta EVS-i Saksamaal

Ja jõudiski kätte laupäev. Lugesin kokku oma viimased sendid (14 eurot) ja pärast seda, kui olin ostnud pileti Berliini ja tagasi jäi kulutamiseks lausa 6 eurot. Oi kui rikas. Ilusti rongi peale ja Berlin Ostbahnhofi. Sinna jõudes seadsime sammud McDonaldisse ja andsime Sebastianile (vabatahtlik Poolast, elutseb Potsdamis, räägib vene, inglise ja saksa keelt) teada, kus meiega kohtuda võib. Ta oli eile õhtul pidutsenud, nii et meieni jõudis ta üpris väsinud ilmega. Õigupoolest oli ta nii väsinud, et unustas meie piletid laua peale. Hakkasime ära minema ja Malin vaatas tagasi ning nägi siis pileteid. Hea, et nägi, muidu oleksime niisama O2 ukse taga seisnud ja imestanud, kus pagan meie piletid on kadunud. Seejärel kohtusime kutiga, kes pole vabatahtlik aga elab Saksamaal. Pärit on ta Kasahstanist ja ma ei mäleta tema nime. Järgmisena leidsime O2 ees Lolita (vabatahtlik, elab Potsdamis) üles. Seejärel üritasime hispaanlannast vabatahtlikku tabada aga kell venis ja venis ja lõpuks läksime sisse, et üldse istekoht saada.

O2 on suur. Väga suur. Mingi hetk teatati, et kohal on 8000 inimest ja samas teise korruse tribüünid olid täiesti tühjad ja VIPe ka eriti kohal polnud. Esimesed tribüünid olid küll murdu rahvast täis. Üks asi, mis mind üllatas: ma olen alati arvanud, et hokimängudel käib mingi ilge lärm ja karjumine ja tiimi ergutamine. Aga sellel mängul oli osa ajast suht vaikus. Häälepaelu kulutati siis kui a) oma meeskond sai värava b) oma meeskonnale löödi värav c) kui eriti napikas oli d) niisama vahepeal harva innustamiseks. Natuke naljakas oli küll, aga ju siis olen mina valesti aru saanud. Mängise oli nagu mäng ikka – kes litri teise väravasse saab, on äss. Rikkumistest ja reeglitest ärge minult midagi küsige. Hea, kui ma litrit koguaeg jälgida suutsin ja üldiselt vaatasin seda, kui pagana hästi mängijad uisutavad. Vahepeal tüütasime Sebastiani (ta on ise hokit mänginud) ka küsimustega. Näiteks: miks mängijad kogu aeg vahetuvad? Ja tõesti, natuke aega oli mängija platsil ja siis jälle vahetus ja jälle vahetus ja jälle vahetus.

Esimesed 15 minutit olid täiesti väravatevabad. Suurem osa mängust käis Eisbäreni värava all ja kui nemad vahepeal litri said, võeti see õige ruttu tagasi. Pärast esimest pausi algas siis lõpuks ka väravatesadu. Minu meelest jõudis Gazprom 0-4 ette, enne kui Eisbären end kokku võttis ja värava suutis lüüa. Selle peale hakkasid fännid muidugi niimoodi käituma, nagu meeskond oleks just võitnud. Istmetelt püsti, sallidega lehvitama ja karjuma. Tjah, aga ei võitnud nad midagi. Võitis hoopis Gazprom 3-7. Pikemalt ma vist midagi jäähokist kirjutada ei oska. Joogid ja söögid olid metsikult kallid, wc-järjekord olematu ning kaklusi ei toimunud. Kui teinekord tasuta pileti saaks, siis võiks minna küll aga ise raha selle peale kulutama ei hakka. Vähemalt mitte enne, kui ma mängust aru saan.

Edasi läksime poodi. Meie külmkapp kodus oli täiesti tühi aga ega me seda eriti täita ka ei saanud, kui eelarve nii piiratud on. Sebastian oli muidugi väga armas ja pakkus, et ma võin nende juurde Potsdami tulla ja nad siis toidaksid mind =) Aga natuke naljakas oleks järgmisel päeval raha küsida kojusõidu jaoks. Selle asemel leppisime kokku, et järgmine nädal reede või laupäev lähen Potsdami ja siis loodetavasti saab üle tüki aja natukene pidu ka. Pood oli muidugi tunduvalt odavam kui Friedersdorfis – 8 125g jogurit 1 euro ja mõnekümne sendi eest. Täitsa võimalik, et hakkan kaubareise Berliini tegema, sest tahaks raha muule ka hoida, kui ainult toidule kulutada. Kalapulgad ja piim ja Malini tehtud riis, esmaspäevani elab üle. Malin lubas enda toitu ka jõhverdada, kuna ta läheb täna Potsdami ja sealt siis Müncheni. Ohjah, olen kade. Olen väga kade aga ei kujuta ette küll, kui naljakas on üksinda korteris olla. Nüüd vähemalt saan selle mõtte täide viia, et räägin kabinetis ainult saksa keeles, isegi siis kui ma pean iga teist sõna sõnaraamatust otsima.

Kuna mul hetkel midagi teha pole, siis ma natuke virisen ja vingun jälle.

• Janat pole maeiteamisajast saati Blossinis näinud ja ma ei tea ka millal ta tuleb ja see on tegelikult halb. Minul on vaja, et ta minuga arsti juurde tuleks sest ma ei suuda ise nii palju saksa keelt rääkida. Muidugi oleks mul võimalus kõik arstid Königs-Wusterhausenis läbi helistada ja siis äkki mõni räägib inglise keelt aga see tähendaks seda, et ma peaksin hakkama maksma et sinna minna. Ma ei taha raha raisata nii palju. Malinil on ka Jana vaja. Ta sõidab pühapäeval Münchenisse (ma olen kade, niii kade, et tema lõuna-Saksamaale läheb) oma mid-term seminarile ja tal oleks raha vaja. Aga reedel on veel oktoober ja seega ta ei tohiks raha saada. Jana lubas temaga reedel kaasa tulla et asja ajada aga nüüd me ei tea sedagi, kas ta üldse tuleb reedel tööle või ei. Kui ei tule, on Malin maruvihane ja tal on päris hädine olukord, sest tal on hetkel 20 eurot alles.
• Töö töö ja ikka töö. Mitte et seda metsikult palju oleks. Ei, seda on hoopis vähe. Täna on jälle selline haruldane päev, et kõigepealt saime mappe teha ja siis saime ülesandeks (okei, selle ülesande saime juba eile) teha õks ruum korda: koostada plaan, kuidas materjalid panna, esitada see plaan Friedrichile ja siis kui heakskiidu saab, ootame ära materjalid, mis meil vaja on ja hakkame pihta. Muul ajal aga istume me niisama kontoris ja siis on väga naljakas, kui Friedrich tuleb sisse ja uurib mis me teeme. Loogiline ju, et kui ta meile ülesandeid ei anna, siis me ei teegi midagi. Eile viskas Malinil üle ja ta läks kahest koju ära. Täitsa arusaadav ka, miks peaks ta niisama Blossinis istuma, kui ta saaks niisama Friedersdorfis ka istuda.

Umm. Ja muud polegi vist vinguda =D Tahtsin mõtetest ära saada. Eile arutasime seda Maliniga ka ja siis sain teada, et me alles teised vabatahtlikud Blossinile. Eelmised, Jeva ja Seval olid esimesed olnud ja neil oli ikka hullult probleeme olnud. Ja mina arvasin, et siit on juba tosinate kaupa vabatahtlike läbi käinud.

Eile tööl olles, kui 200 voldikut volditud said ja 87 inimese aadressid ja telefonid programmi toksitud, oli mul piisavalt aega foorumites surfata ja avastada, et kõikidele on kaneelirullide küpsetamise hoog peale tulnud. Pärast kümnendat postitust sel teemal tekkis mul ka kaneelirullide isu. Netist leidsin retsepti, Patricku abiga tõlkisin mõned vajalikud asjad saksa keelde ja peaaegu olingi valmis. Isegi poes ei pidanud eriti kaua ekslema, vaid leidsin kõik kiirelt üles. Ainus mis ostmata jäi oli või, aga no kas ma oskasin arvata, et mul seda topeltkogus läheb vaja? Köögis asju kapi peale tõstes seisin muidugi igivana probleemi ees – meil pole ühtegi normaalset mõõtenõud ja nii tubli ma ka pole, et suudan silma järgi 1 detsiliitri koguse ära arvata. Siinkohal tuli Sympsu appi. Ta nõustus oma kööki minema ja mõõta ära palju detsiliitreid mahub ühte tavalisse kohvikruusi – pisut üle kahe. See saigi mingi mõõtevahendiks siis =) Järgmine kord Berliini minnes ja kui mul raha on, plaaanin küll ka selle mõõteriista osta, sest nagu näha, siis mina ei või umbkaudu kasutada eriti.

Pärm ilusti vees ära lahustatud, või sulatatud ja siis oleks vaja toesoe piim võile lisada. Iga tark inimene kontrolliks enne järgi, kas kapi peal tükk aega seisnud piim on ikka toesoe või mitte. Noh, mina pole tark ja lisasin rahumeeli piima kuumale võile… Kes ei tea, sellise tegevuse tulemuseks on piima sees hulpivad võitükid millest mina ei saanud lahti ei kuumutamisega ega metsiku segamisega. Mis seal ikka. Telefonikõne parasjagu poes olevale Malinile, et ta uue võipaki tooks ja minu esimene katsetus leidis tee wc-potti. Msnis sai paari inimese tuju heaks tehtud oma kokkamisäpardusega ja natuke lohutavaid sõnu ka. Kui uus võipakk käes, alustasin otsast. Hea vähemalt, et ma enne uue paki piima olin ostnud. Seekord kuumutasin piima enne ja iga natukese aja tagant küsisin Malinilt, kas ma nüüd võin lisada. Jumal tänatud, et mõni meist kokata oskab (ma hetkel sellele ei mõtle, et ta makaronid mõnuga põhja kõrvetas =D). Kui kõik kokku oli valatud ja nähtud, et ükski asi tükki ei lähe, tuli veel huvitavam osa: jahu lisamine. Ma olin ostnud kilogrammise jahupakki ja sellest pidi ära minema retsepti järgi 600 grammi ja pisut peale. Lisasin selle 600 grammi ära ja kutsusin jälle Malini, et tema heakskiit ka saada. Malin tuleb, vaatab, segab ja: „Mis sa teed suppi või?“ Ehk ma suutsin siis mingi hetk vedelainetega päris parajalt puusse panna ja liiga palju lisada. Kasutasime ära terve selle kilogrammise paki ja natukene veel lisaks ka. Muidugi natuke jahu läks minu peale, kui Malin mind loopis ja natuke vastutasuks Malini peale. Ma sain pidevalt Malinilt ka noomida, sest mul on harjumus ju tainast näppude küljest süüa ja siis ta saatis mu iga kord käsi pesema, enne kui ma automaatselt uuesti taina kallale lähen. Ma olen vist sellest kohast küll täitsa laps alles, aga no hea oli.

Viimaks saime siis kerkima panna. See oli ka jälle Malini leiutis, kuidas kergitada: kraanikauss kuuma vett täis, rest peale, taignakauss kilekotti ja see kõik resti peale. Kerkis küll ja kuidas veel. Üle ääre ei tulnud aga selline mulje jäi küll, et terve armee saab nüüd kaneelikukleid jõhverdada. Hoolimata enam kui kilost jahust taigna sees, oli kõik siiski natuke liiga vedel veel ja nii nagu retseptis (rulli siledaks, kata täidisega, rulli kokku, lõika viilud) meie küll teha ei saanud). Selle asemel tegime iga rullikese eraldi ja siis oli ka pigem potsik kui kena kaneelirull. Muidugi selle käigus sain ma taigna söömise eest vastu näppe, tegin end veel rohkem jahusemaks, pidin 10 korda lusikat pesema, millega ma täidist noolisin ja õppisin kuidas kaneelirulle normaalselt teha. Suure osa aja olin ma lihtsalt naerukrampides, ma ei tea isegi miks ja ajasin lõpuks Malini ka naerust kõõksuma. Viimane saavutus on küll suur, sest tal sai snus otsa ja ta on kolm päeva juba ilma olnud. Kui ta varem ütles, et ta muutub metsikult tigedaks ja pahuraks siis ma küll seda täheldanud veel pole. Aga tema rõõmuks saadab ema talle Norrast snusi. Hehe, tema esimene pakk =D Ja mitu pakki ma juba saanud olen?

Mitumitumitu tundi alustamisest hiljem saime viimaks ka oma kaneelisaiad ahjust välja ning – üllatavalt head ja söödavad olid! Yey! Minu esimesed kaneelirullid =p Tõime Patrickule ka neid töö juurde, ning tema ka sõi ja ütles, et täitsa okeid. Mis ma siis järgmisena võiksin teha?

Ahjaa, ma lähen laupäeval jäähokit vaatama. Tean ma sellest mängust miskit? Olen ma varem jäähokit näinud? Maksan ma pileti eest? Ei, ei ja ei. Potsdamist saadeti meil ja öeldi, et tasuta piletid kes tahavad need karjugu. Noh ja nii me need siis saimegi. Muidugi, Berliini sõit tähendab seda, et ma see nädal poodi enam ei tohi minna ja pean toituma kodusolevast aga eks ma üritan üle elada. Natuke miinusesse satun küll vist ja rahavarud on otsas. Pagana Dresdenis käik. Aga okei, ma nüüd teen tööd (loe: tõlgin, joonistan draakone ja mõtlen kas minna uurima, kas saaksime rullitama minna sisesaali) edasi.

PS: uuendus, me hakkame kolmekesi 8aastasele Prantsusmaa poisile lapsehoidjaks. Ann’ilt saadud ülesanne.

Eile kontoris istudes hakkas Malin jälle valjuhäälselt sellest unistama, et võiks Patricku krossikaga sõitma minna. Ta on varem Norras sõitnud ja motokross on üks ta lemmikasju. Kuna ilm oli ilus ja tööd ei olnud, siis ei olnud tal eriti veenmist vaja, et Patrick nõusse saada. Ühtegi bossi tööl ei olnud ja kella kahest läksime sujuvalt Blossinist minema. Selleks, et Patricku juurde sõita (ma ausõna ei mäleta, kus ta elab) sõitsime ka kiirteel, millest Malin iga kord pilti teeb. Tõesti huvitav on kiirelt sõita, kuigi 177 km/h on minu jaoks juba pisut kiiiiiiire.

Patricku juures uudistasime Maliniga esimest korda ehedat sakslase kodu. Midagi erilist polnud, kui vaid see, et pea igas toas olid neil kalad. Kodu nagu kodu ikka. Seejärel läksime motikat kuurist tooma. Kaks kuud pole keegi sellega sõitnud ja enne kui kuskile üldse liikuma hakkasime, üritas Patrick seda käivitada. Algul ainult purises ja turtsus, aga pärast mõninast jamamist sai asja korda. Ja siis algas tore umbes pooleteistekilomeetripikkune matk platsi suunas, motikas käekõrval. Sinna minnes midagi huvitavat ei toimunud, asi algas alles siis kui kohal olime. Esimesena läks ratta selga loomulikult omanik Patrick. Eino vaadates tundus küll, et kõik on väga kerge ja lihtne =D Rallis ta natukene mööda rada ja ilmselgelt nautis uuesti ratta seljas olemist.

Seejärel oli Malini kord. Oi ta oli õnnes ngu väike laps kommipoes =D Ratas oli talle vist küll natuke suur aga tema sõnul oli Norras veel suurem olnud. Kui ta ratta selga istus, pidavat vend tal masinat püsti hoidma, sest tema jalad ei ulatunud enam maha. No Malin sai ka igaljuhul superkenasti hakkama. Patrickuga koos siis kurtsid oma tulitavate tagumike üle, kui üle roobaste sõitsid. Korra õnnestus tal ratas välja ka suretada. Muidugi põhimõtteliselt kuskil kaugel nurgas, kus sul on vaja ümber pöörata ja siis tagasi tulla. Meie panime Patrickuga seda alles siis tähele, kui järsku vaikus oli. Siis saime irvitada, et huvitav kas ta ikka ise käima saab. Aga sai ja tuli tagasi =)

Viimaks oli siis minu kord.  Pikka juttu vist pole mõtet maha panna. Esimene kord seletati mulle, kus mis asub – kus on pidur ja sidur ja gaas ja muud vajalikud asjapulgad (kes ei tea, siis ma pole kunagi varem motikaga sõitnud. Isegi mitte kaasreisijana). Ja siis pidin ma ise selle käima saama. Tjah… Ma ei julge või ei suuda seda nii tugevalt vajutada, et mootor käima läheks =D Igaljuhul selle triki tegid minu eest ära Malin ja Patrick. Minu asi oli gaasi hoida “Ei, Ene mitte nii palju,” oli pidev fraas. Kokku sain siis kolm korda sõita:
1. Välja ei sureta, kõik läks kenasti. Rahulikult põrisedes sõitsin ühe väikese tiiru. Ühestki august ja rööpast läbi ei sõitnud ja masina peatasin välja suretades. Ma oleksin muud moodi ka peatanud hea meelega, aga mul läks meelest ära kus pidur asub. “Kuidas ma peatan seda asja????” sain igatahes röökida paar korda. Käsipidurit ma teadsin kus on, samas kohas kus tavalisel rattal aga see mõjub esirattale ja ma tõesti ei tahtnud üle esimese ratta käia, nii et seda ma ei julgenud puutudagi. Malin seletab mulle, et tegelikult oleks kasulik sõidu ajal käiku ka vahetada ja et “see on täpselt nagu autoga sõitmine!”
2. Kõigepealt suretan mitu korda masina välja, naeran natuke ja siis saan alles liikuma. Nüüd üritan meeles hoida seda, et tuleb käiku vahetada ja seda, kus asub pidur. Hoog on natuke suurem kui esimesel korral ja sõidan ka mõnedest roobastest üle, nii et hüplen istme peal (ja tõenäoliselt sel ajal hüplen liiga taha, mis natuke hiljem kätte maksab) aga jään püsti. Malin hüppab mul tee peal eest ära, ma ei saa aru miks, sest reaalselt ma jäin nende juurde jõudes peaaegu seisma. Endal mõte täiega töötas, et kuidas käik nüüd alla vahetada ja kus see pidur oligi. Ja siis see juhtus. Gaasi hoidsin ma peal ja sidurit hoidsin all ja siis lasin selle natuke järsku lahti ja tulemus oli (Malini kirjeldus): “Sa tulid, peaaegu seisid ja siis viuuuuhtiii!” Ehk esiratas üles, paar meetrit edasi ja külg maha. Käbelt püsti ja juurdejooksnud Patrickule: “Kas ratas on ikka korras?” Tavaline küsimus vist =D Endal midagi küll ei tundnud. Kiiver oli korralikult peas, maapind pehme ja ratas tegelikult kerge (vähemalt kergem kui hobune, kellega ma ka ikka piisavalt külje maha pannud). Malin ütles hiljem, et ta kartis, et ma hakkan nutma ja siis on jama. Ja mina… no ma tõusin püsti, vaatasime ratta üle ja siis lihtsalt naersin täiega. Ühel reiel on kriimustus ja tekib pisike sinikas, aga muidu elus ja terve.
3. Suretasin välja ja siis sõitsin väga aeglaselt ja väga rahulikult ühe pisikese ringi. Ei tahtnud enam uuesti käna panna.

Aga muidu oli väga tore ja ma loodan, et saame nii mõnigi kord veel sõitma minna =) Õhtu lõppes muidu McDonaldis, kus meiega liitus ka Patricku sõber. Seal tegime niisama pulli (ma tellisin lasteeine ja sain sellega ühe nunnu hobuse kaasa, millega siis mängisime xD) ja siis lõpuks viis Patrick meid kenasti koju. Meie Maliniga naersime suure osa teest nagu segased. Ärge küsige, ma ei tea miks.

Ja kui te imestate, miks mu postitus nii kiire ja lühike on, siis ma pean kahe minuti pärast tööle minema =)

Nüüd tuleb postitust mitmest erinevast asjast, mida ma olen tahtnud kirjutada aga kunagi ei õnnestu teemasse sobitada.

• Ma räägin unes. Eestis olles väidetavalt mõmisesin ja vahepeal rääkisin, aga siin kurdavad kõik, et ma lobisen. Malin, Alice ja Betina – kõik kes minuga ühes toas on olnud. Seda teen ma muidugi endiselt eesti keeles, nii et ega nad midagi aru pole saanud, millest ma jutustan aga naljakas siiski. Peaks järgi vaatama, kuidas sellest lahti saab, sest lõpuks hakkan muidu saksa või inglise keeles rääkima ja minu unenäod on vahepeal nii haiglased, et ei taha mõeldagi, mida teised kuulda võiksid.
• Eestis olles oli mul pidev probleem oma küüntega. Murdusid, kihistusid ja heal juhul olid paar millimeetrit pikad või midagi sellist. Nüüd… kasvavad nii mis mühiseb. Muidugi, ainult hea asi, sest kui ma nüüd küüne ära murran on täpselt selline mõte “Ah, mis sellest. Nädala aja pärast on sama pikad!” ja mul pole absoluutselt kahju küüned maha lõigata, selleks et üks õhtu kitarri üritada mängida.
• Jõusaalis on siin mingi eriliselt nõme ja vastik reegel. Üksinda ei tohi minna. -.- Mis tähendab seda, et iga kord kui ma jõusaali tahaksin minna, peaksin ma Malini endaga kaasa meelitama aga ta ei viitsi ju eriti. Järgmine nädal loodan selle peale, et uurin välja mis päeval Sebastian ehk Basti jõusaalis käib ja saan ehk temaga liituda, sest muidu jääb mul jõutrenn küll ära. Jooksmiseks leidsin hea aja, mida ma loodan, et hakkan ka kasutama. Friedersdorfis ei meeldi mulle eriti joosta, sest seal pole väga lähedal metsa ja häid metsaradu, küll on aga neid Blossinis. Ehk siis iga kord, kui ma oma riideid pesen (pesumasina ruumis on ühtlasi ka dušš) saaksin ma ka jooksma minna. Riided pesumasinasse -> jooksma -> riided kuivatisse -> kabinet, lõuna -> riided välja. Kõlab ilusana plaanina, eks näis kuidas reaalsusena toimima hakkab. Ahjaa, Siim, ma tean et sa ootad jõusaali pilte. Mul on need tehtud ja digikas ja digikas on kodus teleka ees laua peal… Õhtul lisan.

Nii, lõpuks olen mingi portsu pilte üles laadinud, neid saate siis vaadata siit. Ja osad pildid tulevad siis siia postitusse, koos pikema selgitava jutuga. Nautige! 
Dresdenis oli ka lõbustuspark. See oli vist esimene asi, mida me nägime kui olime auto ära parkinud ja linna poole hakkasime jalutama. Pärast, kui terve seltskond koos juba oli, jalutasime lõbustuspargis ka ringi ja siis jäime selle atraktsiooni juurde seisma. Pileti hind oli 5 euri, mis pani minu mõtlema, kas ikka tahan, aga kuna osadel inimestel oli kindel suhtumine “kõik või mitte keegi”, siis otsustasin selle viis eurot endalt välja pigistada. Natuke andmeid ka: nimi – Eclipse; kõrgus – 48m; G-jõud – 4.0 G; pikkus – 21m ja kiirus 90 km/h. Kõik me ühele poole ei mahtunud, nii et mina, Alice, Anca ja Leene olime ühel pool ja Betina üksinda teisel pool. Ja siis oli start. Alguses oli leebe aga no lõpuks läks ikka päris närvekõditavaks ära. Igatepidi tegime seal neid ringe ja tiirutasime ja õõh. Kõikidel oli mingi hetk selline mõte: “Lõpetag!” Alice pomises koguaeg “Stop it, stop it!” ja mina ning Leene olime kõige valjemini röökinud. Vahepeal oli küll tunne, et nüüd ma sealt välja kukun aga vaade… see oli ilus. Pärast atraktsioonitrepil istudes, kõikidel juuksed sassis, leppisime kokku, et see oli viimane kord sellisele asjale ronida.

Ühe kiriku ette tekkis järsku mees klaveriga. Kuna meil oli kiire, siis esimese korraga kõndisime lihtsalt mööda aga hiljem naasime, et lihtsalt istuda ja nautida. Kujutage ette: päikesepaisteline ilm, istud Martin Lutheri ausaba jalamil, sinu ümber on vanad hooned, munakivisillutis ja selle kõige taustaks on imeilus klaverimäng. Ma ei teagi, kui kaua me seal lõpuks kokku olime, aga natuke väheks jäi. Ütlemata mugav oli niisama ennast päikese käes soojendada ja lasta mõtetel lennata. Esitaja müüs ka oma plaate ja niisama käisid inimesed seal ja panid taha klaveri peal olevasse karpi, seega võin järeldada, et päris miinustesse ta vist ei jää. Põhimõte oligi siis see, et mõnus ja huvitav vaheldus kitarrimängijatele, viiuldajatele, akordionimängijatele ja muudele esinejatele, kes saavad oma pilli lihtsalt selga võtta ja esinemispaika jalutada.

Vasakult: Betina, Leene ja Robert. Betinast te juba teate. See kes bookis meile 30 eurose ja nelja tärniga hotelli ja kes on viimase kuu aja jooksul 1000 euri kulutanud ja kellel on viimane kuu Saksamaal ja kes meid endale Kopenhaagenisse külla kutsus. Leenet te ka juba teate. Teine eestlane minu seminarilt, ainus eestlane keda ma hetkel tean vabatahtliku teenistust tegemas ja üldse hästi armas inimene =) Aga Robert on uus tegelane. Mul hetkel on väike mäluauk selle koha pealt, kas Leene teadis teda juba varem või leidis ta couchsurfingu kaudu – tema juures Leene igaljuhul ööbis. Kui meie, ülejäänud seltskond, temaga kohtusime oleks vale öelda, et poleks üllatunud olnud. Dresdenis oli suhteliselt tuuline ja meie olime pugenud mantlite ja soojade saabaste sisse. Tema kõndis paljajalu ning see lilla pluus oligi ainus pluus. Eem… külm pole? Igaljuhul, muidu tundus suht okei inimene olevat.

Sel ajal kui Leene, Alice ja Betina muuseumis kolasid, kolasin mina koos Ancaga niisama linna peal. Lõpetasime viimaks katolikus kirikus, sest a) see oli tasuta b) seal oli soe ja c) seal sai istuda. Väga raske on ette kujutada, et kirik pärast selliseid metsikuid purustusi, nagu see üle elas selliseks on uuesti ehitatud. Superilus oli nii seest kui väljast. Ja loomulikult oli seal hea rahulik istuda. Omadus, mis on vist kõikidel kirikutel. Mingi hetk ei viitsinud me enam niisama istuda ja ma võtsin oma märkmiku välja ning… me hakkasime Ancaga saksa keeles kirjutama. Või noh, vähemalt üritasime =D Eks need olid lihtsad laused: mina olen Dresdenis, väljas on liiga külm, mulle meeldivad vanad majad jms. Tunduvad lihtsad, aga reaalselt oli ikka pisut keeruline kirjutada küll. Väga puusse me õnneks ei pannud. Hiljem, kui meie teksti üle kontrolliti siis öeldi, et grammatiliselt lonkb mõlema jalaga aga mõttest, mida öelda tahame, saab aru küll. Ja see ongi esmatähtis. Korraks kõrvalepõige Dresdenist: ma loodan, et Benni idee, mis ta pakkus hakkab toimima. Mina räägin temaga saksa keeles ja tema minuga inglise keeles. Vähemalt mingi praktika siis oleks, kuigi see tõotab üsna naljakaks kujuneda.

Tänapäevast Dresdenit ka. Tegelikult oli seda nagunii väga väga palju, aga minu silm ja minu fotokas olid põhiliselt suunatud siiski vanadele majadele. Ega me kahjuks väga mujale ei jõudnudki. Käisime vanalinnas ringi, mingis kaubandussektoris söömas (KFC, millega ma Shanghais tutvusi tegin oli siin ka sama hea ja loomulikult pagariärikeses, mida on vist igas linnas), väikeste tänavate peal ringi jalutamas (kust ma leidsin 0.99 eurot maksva 400 grammise puuviljasalati mmmmmmm) ning oligi kõik. Järgmine kord kui Dresdeni lähen, on mul ehk võimalus end ajaloost välja murda ja tänapäevasema pilguga ringi vaadata. Muidugi, siis pean ma ikka mõne kohaliku endaga kaasa sebima ja rohkem raha korjama ja seda tegema ja toda tegema ja lihtsalt vist minema ja vaatama, mis juhtub =p

Endiselt vasakult: Betina, Alice ja Anca. Tegu on siis baariga/pubiga/kõrtsiga, kus me laupäeva õhtul kõige pikemalt peatusime. Alice tellis kokteile, Anca tellis kokteile ja mina ning Betina tellisime kakaod. Või mis kakao, pigem sulašokolaad. Mina võtsin kookosega ja Betina võttis banaaniga ja oi kui hea see oli! Kui tass oleks nii suur olnud, et ma oleks saanud selle puhtaks lakkuda, siis ma oleksin seda ka teinud. Kuum, piisavalt paks ja lihtsalt super! Ühel hetkel ütles Betina, et ta teab, kuidas jaapani keeles öelda: “Sinu jalad haisevad.” Sellest lausest tekkis meil hasart mõelda välja lauseid ja siis igas keeles (meie seltskond võimaldas prantsuse, taani, eest, saksa, rumeenia ja itaalia keelt) see kirja panna. Kõige naljakam oli hääldada. Vaheldumisi irvitasime kõhud kõveras. Küll mina selle üle, kuidas nemad eesti keele õ-d selgeks ei saa ja nemad selle üle, kuidas ma prantsuse keeles pudistan. Samal ajal jõudsime ka järeldusele, et pärast EVSi on sul peaaegu igas Euroopa riigis keegi olemas, kelle juurde minna. Mugav!

Lõpetuseks siis lihtsalt pilte ilma pikema mulata. Küsimustele vastan ikka ja alati =)

Kui mingi linn mind vihkab, siis selleks on Potsdam. Ma olen kaks korda sinna läinud ja iga kord on mingi probleem olnud. Esimene kord, nagu te mäletate, istusin ma kaks tundi Charlottenhofis. Laupäeval oli teine kord, kui ma Potsdami läksin. Ideaalis on sinnaminek järgmine: Friedersdorf – Königs Wusterhausen suur punane rong – Berlin Hauptbahnhof – mõned peatused, kus ma maha ei pea minema ja siis Potsdam Hauptbahnhof. Reaalselt oli asi selline, et ma astusin Könings Wusterhauseni jõudes rongilt maha ja… minu ilusat suur kahekorruselist punast rongi ei ole! Ma olen sellega kuu aega Berliini kooli sõitnud ja hiljem niisama Berliini ja kordagi pole olnud sellist olukorda, et rongi lihtsalt pole. Küsisin siis, et kus on Berliini rong, näidati S-bahni rongi peale. Okei, ma tean, et see viib ka Berliini aga suur punane rong on 10x kiirem ja ei tee muid peatusi(S-bahniga sõites pidin 25 peatust üle elama). Igaljuhul oli mul vaja kiirelt otsustada, kas ma istun S-bahni peale ja loodan kuidagi Potsdami jõuda või jään Königs Wusterhauseni uurima, kus punane rong on ning seega ei pruugi niipea Potsdami jõuda. Valisin esimese variandi ja kebisin S-bahni peale. Pärast mitut korda küünitamisi, et kaarti näha ja mõtlemist, kuidas pagan ma Potsdami saan, küsisin lõpuks ühelt kitarriga kutilt abi. Väga, väga sõbralik oli! Ta aitas mul kenasti välja mõelda, kuidas ma minema pean ja kus ronge vahetama ja jagas minuga isegi oma šokolaadi =) Arvas ta, et ma tulen Soomest (minu armas keep aitas sellele tema sõnul kaasa) ja tavaline teema, miks ma Saksamaal olen. Minu reaalne tee Potsdami siis: Friedersdorf – Königs Wusterhausen – S-bahn S46 Tempelhofi – S47 Westkreuzi – S7 Potsdam Hauptbahnhofi. Aega kulus selleks umbes kaks tundi. Huvitav, mis järgmine kord juhtub, kui ma Potsdami tahan minna? Ülesaksamaaline transporditöötajate streik?

Dresdenisse sõit kestis järgmised kaks tundi kiirteel. Sellest ma nüüd väga palju ei mäletagi, sest ma lihtsalt magasin autos. Midagi muud polnud teha. Pilte saate vaadata siit(mitte veel =D Ma ei viitsi lisada hetkel. väsinud). Ma üritan midagi ka sinna piltide alla kirjutada, et te rohkem aimu saaksite, mis ma Dresdenis tegin. Kahjuks ma sellega ei hiilga, mis maja mis pildil on, sest tänu oma rahalisele seisule ei võtnud ma ühtegi ekskursiooni. Samas plaanin ma kindlasti Dresdenisse tagasi minna ja siis rohkem ka teooriat Dresdeni kohta teada saada.

Esimest korda kuulsin ma Dresdenist vist siis, kui me käisime Vesiroosiga ühes muuseumis ja seal oli kuskil kirjas, et kõige enam sai II maailmasõjas kannatada Dresden, mis seejärel ülesehitati ja hetkel olevat üks ilusamaid linnu Saksamaal. Seal ma vist mõtlesin, et ma tahan Dresdenisse minna ja nüüd ma käisingi seal ning pean nõustuma – ilus linn! Väga veider oli vaadata pilte, mis olid tehtud kohe pärast pommitamist ja siis vaadata seda, kuidas hooned nüüd välja näevad. Kuidas pagana päralt on võimalik kõik nii ilusti üles ehitada ja restaureerida, kui hoonest on põhimõtteliselt ainult seinad püsti? Sellest ma aru ei saa, aga oma tööga saadi küll suurepäraselt hakkama.

Dresdenisse läksin koos Alice’i ja Betinaga. Dresdenis ühinesid meiega veel ka Anca ja Leene, ning natukeseks ajaks sakslasest vabatahtlik, kes oli Eestis vabatahtlik olnud ja pühapäeval ka Robert, kelle juures Leene ööbis. Kokkusaamispunktiks sai Iiri pubi, kuhu me sööma läksime. Ma oleks odavamat kohta eelistanud, aga Iiri pubi oli nii kena ja me olime päris näljas, nii et jäi see variant. Seal sai ka jalgpalli suurelt ekraanilt vaadata. Nagu ka ühes järgmises pubis, kus me õhtul aega veetsime ja kuuma šokolaadi jõime. Üks hea asi Saksamaa juures – alati on jalgpall. Või nagu Betina ütles: kui sakslased ise parasjagu ei mängi, siis näidatakse eelmiste mängude kordusi ja kui neid ka enam ei näidata, siis näidatakse matše Inglismaalt või Prantsusmaalt või kust iganes. Tasapisi liitusid meie seltskonnaga ka teised vabatahtlikud. Loomulikult esimesena suuuur kalliralli. Superhea oli Leenet ja Ancat jälle näha ja uurida, kuidas neil läheb. Ancal on endiselt oma projektiga probleeme ja kui detsembriks asjad paranenud pole, siis ta tõenäoliselt ka katkestab projekti. Loomulikult on sellest kahju ja ühelgi vabatahtlikul ei tohiks niimoodi minna, aga mis teha.

Jätkub… koos piltidega millalgi…

Jälle sai Blossinis asju kotti pakkida ja kott trepist üles tarida ja põrandale panna. Ma olen realist ja ütlen ausalt: enne järgmise nädala keskpaika ma seda rohkem lahti ei paki kui hädavajalik. Viis päeva pole ma midagi kirjutanud ja nüüd üritan seminarist ja toimunust ülevaate anda. Kes kaugemale ei viitsi lugeda, siis sellele teadmiseks, et seminar oli üliäge.

• Kes on nii totakas, et tuleb kanuumatkale(kolm kajakit ka) teksades ja tavalises jakis? Noh, kaks tükki meie seminarist olid sellised. Isegi siis, kui mina ja Malin ütlesime, et teil läheb veekindlat riietust vaja (oli võimalust võtta veekindel jope ja püksid stangedelt) raputasid nemad pead. Nojah, olidki lõpuks läbimärjad ja hambad plagisesid. Kes võinuks arvata, et kanuumatkal märjaks saab? Mina ja Malin olime targemad – mitu kihti riideid pluss veekindlad riided. Saapad läbisid ka mul esimese tuleproovi edukalt ja jätsid mu jalad kuivaks. Sain proovida ka kajakiga sõitu, mis on isegi mugavam minu meelest, kui kanuu. Kanuuga sõites tahtsin viimane olla, ehk siis juhtuda. Sadamakesest väljudes põrutasin paarile postile otsa ja sõitsin sinka-vonka aga ega esimese korraga ei peagi kõike oskama.
• Mina + puutetundlik telefon + saksakeelne menüü = halb, halb, HALB! Kogemata õnnestus Benni telefonis mässates talle mingi asi tellida. Ups. Maha ta mind õnneks ei löönud ja julges isegi hiljem mulle oma telefoni näppimiseks anda. Pildil siis Benni: 
• Selle nädala jooksul õppisime me rulluisutamist (hüpe, et teistpidi sõita ei tule mul välja aga üle jala astumine tuleb väga kenasti välja), vibulaskmist (Vivi meelest nägin ma oma keebiga väga äge välja), lendava taldriku loopimist (ugh, kes oleks võinud arvata, et see nii raske on?), trossidel tasakaalu harjutamist (meeskonnatöö peab ikka perfektne olema!) ja ronimist jällegi. Selles viimases ma natuke viilisin ja lasin teoorial kõrvust mööda minna. Aga kes nüüd arvab, et ma ei tea teooriast midagi, siis tuletan meelde, et minul on juba see ronimiskaart olemas. Väga hea, et ma selle enne tegin, sest teised pidid mingi testi ka tegema aga mina ju pääsesin sellest. Loomulikult oleksin ma testi suurepäraselt läbinud aga siiski, vahepeal võib laisk ka olla. Lisaks sain ka hulganisti uusi mänge, mida mängida. Meie populaarseim mäng oli libahundi mäng. Need kes teavad, jätke järgnev osa vahele, need kes ei tea, saavad lühikese tutvustuse: mängijad istuvad ringis, kõik peale jutustaja saavad kaardi (libahunt, tavaline külaelanik, nägija, ravitseja, amor jne). Seejärel tuleb öö, ja küla magab. Öö jooksul ärkavad olendid üksteise järel ja tapavad, ravivad jms. Hommikul teatab jutustaja, kes öö jooksul suri ja siis hakkavad mängijad arvama, kes libahunt on, et ta ära tappa. Mäng kestab seni, kuni kõik libahundid või külaelanikud on surnud. =)
• “Ene, ära söö, need võivad mürgised olla!” ütles Vivi (või Malin või ükskõik kes) ehmunult. Mina vahin lolli näoga otsa, endal astelpaju marjad käes: “Eeem, need ei ole mürgised.”
  “Aga kust sa tead?”
  “Sest ma olen neid varem söönud?”
  Igaljuhul vaadati mind küll nagu lollakat, kui ma nii muuseas ühest põõsast marju korjan ja neid suhu topin. Malin vaatas mind peaegu samasuguse näoga, kui ma ütlesin talle, et joon nõgeseteed. Ju ma siis tõesti ainus imelik, kes selliseid asju joob/sööb. Teistele pakkusin ka astelapaju marju. Algul vaadati sellise ilmega, et ma tahan neid mürgitada, siis peale veenmist võeti üks areldi näppude vahele ja peaaegu kohe pärast seda suhupistmist sülitati välja. No ma ei tea saksakeelset sõna “hapu”, et neid hoiatada xD Vivi julges veel proovida ja talle hakkas maitsema lausa.
• Minu villane keep on multifunktsionaalne. Täna hommikul kui kompassi järgi metsas ekslesime, hakaks üks hetk mõnusalt padukat sadama. Keep hoidis vihma. Lisaks hoiab ka sooja ja üldse näeb superkena välja. Mispärast mul varem sellist asja polnud?
• Nädala lõpptulemusena saan endale JULEICA kaardi. Idee poolest siis miski, mis annab mulle kvalifikatsiooni, et noorte grupijuht olla. Ma pean ära ootama oma Eesti autokooli esmaabi tunnistuse ja siis saan kätte ka. Muidugi, hea et mul autojuhiload on, muidu peaksin ma siin uuesti tegema esmaabi koolituse. Kahe nädala pärast on näiteks Prantsusmaa ja Saksamaa ühiskoolitus tulemas, aga no halloo – saksa keeles esmaabi??? Vähemalt saaksin kehaosad selgeks. Kaartidest siis veel nii palju, et mul on Blossinis võimalik teha mingi luba/kaart/paber ka paadi jaoks (ärge küsige millise), kanuu, surfi ja tõenäoliselt saja muu asja jaoks veel. Hetkel tundub küll nii, et Saksamaalt tagasi tulles on rahakott erinevatest kaartidest pungil täis. Hetkel on seal juba ronimiskaart ja tuleb ka JULEICA oma. Kaks kuud siin olnud, kaks kaarti olemas – üks kaart kuu kohta.
• Tegelikult on jube palju ägedaid asju, mis selle nädala jooksul juhtus. Näiteks see, kuidas Benni Viviga kokku põrkas või see, kuidas mina kaardimängus nii totaka asja tegin (näitasin oma kaarte kogemata), et Basti ja Tobias mind paar päeva hiljem ka veel tögasid või see, kuidas me taigna ümber toika keerasime, et seda siis lõkkes küpsetada või see, kuidas Benni kogemata hokikepist lahti lasi, kui me rulluisutasime ja ma koheselt kõhuli põrandal olin või… Ja niimoodi võiks pikalt jätkata aga hetkel ma lihtsalt ei viitsi =p
• Viimaseks siis nädalavahetusplaanid: Dresden. Sellega on muidu ka korralikult probleeme olnud ja hetkel on selge see, et Betinaga koos ma küll enam kuskile ei lähe. Betina siis oli see, kes pidi meile öömaja otsima. Kõigepealt oli juttu 17€, siis ütles ta, et nii odavalt tema hostelit ei leia ja öelgu ma oma maksimumhind. Okei, ütlesin natuke hingevärinal 20€. Ja siiiiiis tuleb mulle sõnum, et nad broneerisid hosteli, kus tahetakse 30€ nägu. Halloooooo??? Alice kirjutas siis, et ta võib selle puuduoleva 10€ ise maksta, sest tõesti, ma tahaksin kuu lõpuni süüa ka saada. Sellest hostelist ootan ma nüüd kümmet tärni ja basseini ja kõik söögid hinna sees -.-

Teine õhtu Blossinis jõuab lõpule(kirjutasin selle laupäeva õhtul, aga kuna siia pole imekombel wifit tekkinud, siis panen selle täna ehk pühapäeval üles, nautige), mis siis jälle teinud oleme?

• Esimene päev oli tore, nagu ma juba enne kirjutasin. Esiteks, sai minu kindlustus tehtud, teiseks nägin ma Potsdami inimesi ja kolmandaks sai hästi süüa. Niisiis, kindlustusest ma rääkisin eelmises postituses. Potsdami omadega sai rohkem nalja ka siis, kui nad olid oma ametliku tänutseremoonia ära teinud (tund aega tänati kõiki kõigi poolt) ja nad söömas olid. Selle aja peale oli ka meie seminari esimene plokk läbi saanud ja olime vabad. Otseloomulikult läksime Potsdamist pärit kaugeid sõpru otsima ja leidsime nad mensast, söömas. Kui meie õhtusöögiks olid keedetud pikad viinerid, veider kartulisalat ja võileib siis neil, pagan neil oli täielik valgete linade ja uhkete toitudega rootsi laud! Muidugi, rangelt võttes poleks me tohtinud sealt süüa võtta aga armsad Potsdami sõbrad utsitasid meid takka ja niisiis me võtsimegi Maliniga ka endale taldrikutäie toitu ette: fooliumis küpsetatud kartul, mitut sorti liha, salatid, saiad ning kõike muud veel.. Ja magustoit ka otseloomulikult. Lisaks ka nalja ja jutuajamist ja niisma mõnusalt olemist. Alice muide pakkus välja, et järgmine nädalavahetus Dresdenisse minna. Ma olen kahe käega poolt. Nüüd tuleb oodata seda, et me ka Hulia juures öömaja saaksime ja siis võib vist plaanid kindlalt kalendrisse panna. Ja järgmine päev kirjutas Leene mulle Facebookis ja uuris, mis ma arvaksin Dresdenisse minekust. Tundub, et vabatahtlikud loevad üksteise mõtteid.
• Seminari nimi, kus ma olen on „Teamkompakt ausbildung“. Ehk siis meile õpetatakse, kuidas olla rühmaliider. Positiivne terve selle seminari juures on loomulikult see, et ma olen nädal aega Blossinis ehk ma ei raiska (ideaalis) sentigi söögi peale. Raha kokkuhoid!!! Tänu minu kiiretele jalgadele sain ka majakese kõige parema toa. Seekord ei pandud meid seminarihotelli, vaid ööbime puidust majakestes: 1 wc, 1 vannituba ja 8 voodikohta. Üks voodi asub eraldi toakeses riiuli ja lauaplaadiga. Arvake ära, kes selle endale näppas? Jep, mina. Malin muidugi ei ole eriti õnnelik. Ta süüdistab mind selles, et ta ei saa magada. Esiteks räägin ma unes (vana asi, aga kuidas ta seda läbi seina kuuleb??) ja teiseks ajan ma ta kell 7 üles, kui välja jooksma lähen. Yeap, ma ajan end hetkel kell 7 üles, et jooksma minna. Mulle ei loe, kui kaua või kui kiirelt ma jooksen, vaid tahan endale tõestada, et ma suudan hommikuti jooksmas käia, sest nagu näha, siis õhtuti tuleb alati sada asja ja häda ette, enne kui end riidesse saan ja välja vean. Niisiis üritan ma endale uut harjumust sisse seada. Parem oleks, kui see ka õnnestub. Malin üritas mulle täna selgeks teha, et kõik teavad, et ma end hommikuti üles suudan ajada ja jooksma minna, et mul pole vaja seda tõestada (loe: ta tahab magada).
• Kõik see seminar on muidugi saksakeelne(ei, ma ei oodanudki, et nad minu ja Malini pärast sünkroontõlke lisavad). Osadest asjadest saan aru, teistest aga mitte. Näiteks kui hakati rääkima sellest, mida noorsootöötajad seaduse järgiteha võivad, ja mida ei, lendles mu mõte tasapisi igale poole mujale ja Malini oma ka. See oli juba liiga keerukas tekst, et isegi üritada jälgida. Meile määrati ka tõlk, kes oli vabatahtlikult nõus ohver olema, kui mina või Malin talle segaduses näoga otsa vaatame. Muidugi, liiga palju me teda ka ei piina, sest ta isegi on ju siin õppimas. Igaljuhul, meie tõlk on Marie, kes oli ka aasta aega vahetusõpilane USA-s Kansases kuskil maakohas. Ühte mängu läbi tehes olime me kolmekesi ühes rühmas ja siis ta uuris ka seda, mida me kodutoitudest igatseme. Noh, mina igatsen loomulikult kohukest, aga kuidas seda seletada:
  „Noh, šokolaad on ümber ja sees on siis nagu selline ee… valge asi. Piimast tehtud.“
  „Vahukoor?“
  „Ei.“
  „Või?“
  „Ei.“
  „Jogurt?“
  „Ei.“
  *niimoodi jätkus see tubli paar minutit, kus Marie igast piimetooteid pakkus ja mina need välja praakisin*
  „Ma tean, et see on olemas! Ma olen Saksmaalt ostnud seda. See algas vist k-tähega.“
  „Aaaaaaa! Kohupiim (tema ütles seda loomulikult saksa keeles)!“
  Ja nii lihtsalt saigi ta aru, mida ma igatsen. Kuigi jah, päris täpselt ta ikka vist aru ei saanud, sest neil ju pole sellist heaaaaad asja!
• Tegevusi on seinast seina. Lisaks seadustele, mida võib teha ja mida mitte rääkisime ka karistusviisidest. Robert (meie koolitaja) luges ette erinevaid juhtumeid ja seda, kuidas last karistati. Kui olid nõus karistusega, tõstsid rohelise kaardi ja kui ei olnud nõus, tõstsid punase kaardi. Natuke naljakas oli ka see mulle. Näiteks juhtum „Tüdruk norib kõiki teisi nende eksimuste pärast ja kuulutab seda kõigile. Karistuseks kinnitatakse tema külge täht „p“ (saksakeelne sõna selliselt käituja koht).“ Selle karistusviisi hääletasid kõik täiega maha aga „Õudustejutu õhtu, kus osad juba värisevad hirmust ja teised pissivad püksi. Kas võib jätkata?“ ja sellele näitasid siis paljud rohelist kaarti!!! Muidugi, võibolla jäi mul nende seletusest midagi kahe silma vahele aga siiski… Mingi aeg pidime ise karistusi välja mõtlema, mis seejärel jaotati rohelise (lubatud), kollase (nii ja naa) ning punase (ei tohi kasutada) vahel. Minu idee oli siis natukene loominguline (pärit kaitseväest, aitäh Ajateenija): kui laps unustab maha rühmakäepaela (kui neil on rühma käepael, või teeb midagi valesti või mida iganes) siis saab ta ülesande kirjutada luuletuse/jutu/100 sõna teemal „Mina ja minu käepael“ ning seejärel see teistele ette lugeda. Minu meelest (ja Malini ja mõndade meelest veel) ikka päris okei idee. See ei ole nii keeruline, ega vastik vaid võib hoopis suht humoorikas olla aga mingi idee pärast topiti see ikka kollase alla. Ju neile ei meeldinud see ettelugemise osa.
• Rühmamängud. Alguses saime jälle nimemänge, millest mul aasta lõpuks kopp vist juba väga väga ees ja siis koostöömängud: otsida ühte inimest Blossini maa-alalt, kes pidevalt kuskile jookseb ja peitu poeb. Kasutada sai raadiosaatjaid ja teisi inimesi. Või siis jaotati meid kahte rühma (jaotamine käis selle järgi, millisel jalal sa seisad, kui peab ühel jalal seisma. Mina seisin paremal jalal ja sattusin ainsana poiste juurde), pidime tegema mängu, mille käigus õpid Blossinit tundma ja seejärel saime neid mänge läbi mängida. Muidugi ka pimeduse mäng. Kõikidel silmad salliga kinni, käsi eesolija õlale, ja hakka köiest kinni hoides – kui sa selle leiad – astuma. Koostööd siis selles valdkonnas, et kui esimene astub trepiastmest alla, peaks ta sõna ikka tahapoole ka saatma, et viimased käkaskaela ei lendaks. Selles suhtes on meil täitsa tore grupp juhtunud aga keelebarjäär on kahjuks mõnusalt vahel. Aga ma vähemalt üritan saksa keeles rääkida, kasvõi lihtlaused ja saksa+inglise keele segapudru. Malin seevastu vastab alati, kui vähegi võimalik inglise keeles.
• See nädal ootab meid veel ees lendava taldriku lennutamise õppimine (ärge küsige…), ronimiskursus (ehk mul õnnestub teoreetilisest osast mööda nihverdada, ei viitsi uuesti kõike seda jama kuulata), kanuuga sõitma õppimine ja kõik muu uus ja huvitav!

PS: Kui mul saksa keel paremini suus on, kavatsen Janalt uurida, kas teine kord oleks mul veel võimalik see kursus läbi teha. Just sellepärast, et siis saan äkki ka seadustest rohkem aru ja mind ei kaevata pärast esimest noorterühma kohtusse. Alumine pilt on siis meie rühma tehtud mäng. Mina joonistasin Blossini kaardi =D

Guido ja Vita ja muu kompanii Potsdamist (ka Alice, mu on-arrival seminarilt) jõudsid kenasti Blossinisse. Pärast kohustuslikke kallistusi ja teretamisi, võttis Guido mu käekõrvale ja ütles, et esimese asjana teeb mulle kohe kindlustuse ära. Ja nii oligi. Vita ja Guido olid kõik mu paberid kaasa toonud ja kahekümne minutiga olid vajalikud avaldused (A-vorm ja B-vorm ja C-vorm ja D-vorm. Ja ma pidin just Sannilt küsima, kas eesti keeles on selline sõna nagu “vorm”….) täidetud, elu ilus, kõik korras ja kindlustus olemas. Nüüd tuleb oodata seda, millisele aadressile AXA minu kaardi saadab. Kui see jõuab Raplasse, palun tähituna mulle edasi saata, kui see jõuab Märjamaale, palun tähituna mulle teele panna ja nii edasi.

Täna sai mõnusalt hilja tööle tuldud. Lausa kell 12.45, sest midagi meil plaanitud poldud hommikuks. Siia jõudes tegime jälle nati voodeid ja elu ilus. Mis ei tähenda, et ma oleksin hommikul pikalt magada saanud. Kella neljast vajusin voodisse (keda huvitab, siis mul oli Ulduari mountrun =D lihtsalt selleks, et te teaksite et ma ei istu öösiti niisama üleval ja ei vahi kuu poole vaid ikka teen mingis mõttes midagi) ja juba kahe tunni pärast hakkasid seinad värisema, kui veokid mööda sõitsid ja niimoodi ma kella kaheksani välja põõnasingi. Kiirelt poest läbi (miks paganama pärast hommikuti nii palju inimesi poes käivad) ja siis asju pakkima. Kui esimene kord Blossini “kolides” pakkisin ma asju ilusti, iga asi oma nurga, et teaksin, kus mis on, siis nüüd – lihtsalt viskasin ja viskasin ja võtsin midagi ja viskasin. Küll mul aega siin otsida on, yeap yeap.

Rohelisema poole pealt ka. Ma leidsin siin astelpajupõõsakese, kus olid mõned marjad ka veel küljes. Millalgi loodan korjama jõuda. Ja natuke halvema poole pealt… Juulis Blossini jõudes nägin suurt kaharat puud, millest otsustasin iga kuu ühe pildi teha, et siis vaadata, kuidas see läbi aasta muutub. Ja nüüd otsustati selle okstest pooled maha võtta. Nojah siis… Natuke hilje ka uus puu valida, eks siis jääb nii.