Berliinis šoppamas

Kuna mul oli uusi teksaseid vaja ja talvesaapaid, mida on lihtsam jalast võtta, kui tanke ning Malin lihtsalt ei viitsinud järjekordset laupäeva Friedersdorfis passida, võtsime suuna Berliini poole. Seekord aitas meil rongis pileti osta piletikontrolör, kuigi me oleksime ise ka hakkama saanud aga loomulikult oli niiviisi palju palju kiirem.

Meie põhisuunaks sai endiselt Alexa (mäletate küll, see Viru keskuse suuursuuursuuuurem variant), kus me ka järgnevad neli tundi veetsime. Meie teekond algas sellega, et käisime läbi kõik esimesel korrusel asuvad poed. Ja esimene suur avastus oli Elbenwaldi pood, mis nüüdsest on täiesti ametlikult minu uus lemmikpood. Miks?  No kujutage ette:

  • Kelmikaart – maagiline kaart Harry Potterist, kui keegi ei tea. Selle kaardi abil said näha iga lossis viibiva inimese asukohta. Muidugi, see kaart reaalselt nii ei tööta.
  • Võlukepid – Dumbledore, Lucius Malfoy, Hermione Granger ehk siis kõikide tuntumate tegelaste omad. Kahjuks küll Hagridi roosat vihmavarju ei näinud.
  • Luud. Täpselt LUUD! Keegi tahab endale luuda? Ma võin teile saata. Ja mitte tavalise, vaid poleeritud käepideme ja jalatugedega. Täpselt selline, et te saaksite suurepäraselt lendluudpalli mängida.
  • Kas ma juba mainisin, et võlukepid? Vähemalt kümme erinevat.
  • World of Warcrafti nänn. No kui ma ratsutasin ostsin ma ju igast asju, millel olid hobused peal. Miks ei tohiks ma siis osta “For the Horde” kruusi ja miks siis selle peale viltu vaadatakse? Muidugi oli ka seal muud WoWi nänniasju, aga kuna need, kes WoWi mängivad tõenäoliselt mu blogi ei loe, siis teistele ei hakka ma hiina keelt rääkima.
  • Videviku nänn igal kujul. Kaelakeed, käevõrud, voodipesu, kalendrid, sõrmus jne jne. Mitte et ma ise metsikult suuuur fänn oleksin aga nüüd ma tean, kust ma mõnele inimesele jõulukingi saan.
  • Müüja oli ka tore. Uuris kohe kust me tuleme, kus me elame, mis me Saksamaal teeme jne. Ma jõudsin muidugi lubada, et ta hakkab mind päris tihti seal poes nägema. Noh, nii tihti kui mul on aega Berliini tulla. Ja kui ma imestasin, miks ma varem pole seda poodi näinud,  siis oli see seetõttu, et pood avati alles paar nädalat tagasi.

Seega, esimene asi, mis ma ostsin oli täiesti plaanimata ost. Seejärel oli surfamine igas poes, kus ma teksaseid nägin… Täitsa lõpp, ma jälestan teksade ostmist. Pane riide, võta lahti, otsi sobivaid. Ma kujutan ette, et me käisime vähemalt kakskümmend poodi läbi. Ja ma ei taha teada, kui palju ma pükse proovisin. Hinnad olid ka ägedad, sugugi mitte odavam kui Eestis. Allahinnatud kaupa oli ka loomulikult, aga ei olnud ju mulle sobivaid – kas vale värv, suurus, lõige, pikkus jne jne. Pärast seda kui me olime terve Alexa läbi konnanud, sushit söönud, draakoniga peegli ostnud, suundusime tagasi esimesse poodi (NewYorker), kus me käisime ja ma ostsin esimese paari teksaseid, mis ma jalga olin proovinud. Super ju?! Ma võinuks koheselt need ära osta ja pidev riidest lahti võtmine ja riidesse toppimine oleks ära jäänud.

Samal ajal kui teksaseid proovisime, käisime ka jalanõude poodides. Seal oli Malin suureks abiks, kui ma jälle mõne kingariiuli juurde pidama jäin. “Ene, sul on saapaid vaja. Mäletad, saapaid?!” Kinapoodides oli seega lihtsam käia, sest ma heitsin pilgu üle ja kui ei meeldinud, sai kohe välja astuda. Ja siis see juhtus… Mulle tulid meelde need suurepärased talvesaapad mida ma olin näinud Haupbahnhofis, kui ma Weimarist tulin. Seejärel mõtlesingi ainult neile ja kõik muud saapad olid out. Neid ma muidugi kahjuks Alexast ei leidnud ja ainus, mis üle jäi oli minna sinna hiiglaslikku raudteejaama. Õnneks olid need olemas ja õige pea olin ma jällegi paraja rahaportsu võrra vaesem. Lisaks öeldi mulle et pean ostma veel veekindla laki, millega saapad üle pihustada. Noh, ostsingi ja koju jõudes lasin siis kõik enda ja Malini jalanõud üle. 

Aga enne, kui me sinna jõudsime, käisime veel laadal. Täitsa lõpp! Oleksin ma enne teadnud, et seal laat on, oleksin ma veel ja veel raha võtnud… Sest nüüd pidin ma Malinilt raha laenama, et osta too imearmas sinine draakon. Sa võid ta ahju pista, siis ta muutub soojaks ja saad nt külmadele jalgadele panna. Ja lisaks lõhnab ta nagu piparmünt =) Nimeks sai ta Malin ja pildil siis näete Malinit ja Malinit. 

Ning oligi vist kõik… Üks päev Berliinis, rahakott tühi ja piisavalt uusi asju ostetud.

PS: Ma proovisin ära ka sellise asja nagu šokolaadi kastetud maasikad. Njammmmi!