Täna oli siis Saksamaa taasühinemise tähtpäev. Kuna ma laupäeval oma raha ja enamgi veel poodides ära raiskasin, siis suuri pidustusi tegema ei hakanud. Küll pidi Malin koos Patrickuga kella kümnest kalale minema ja kutsusid mind ka kaasa. Tjah, kella kümnest… Patrick ilmus siia kella kahest ja viitsisin ma siis jee ju enam minna. Malin küll porises, aga mina olen harjunud ikka sellega, et kui öeldakse kell kümme siis see ka on kell kümme mitte mitu tundi hiljem. Seega jäin koju ja üks hetk tuli tahtmine peale midagi teha. Esimesena lülitasin viimaks oma teleka sisse, mida ma pole siiajõudmisest saati teinud. Klõpsisin suure hulga kanaleid läbi ja lõpuks jäin MTV peal pidama, mis taustaks mängima jäi. Seejärel otsustasin midagi oma toa liigse ruumi osas ette võtta. Ei, ma ei kolinud ümber pisikesse tuppa. Ma lihtsalt tõstsin asju ümber, nii et jääks mulje, et toas on rohkem asju. Laua vahetasin Camila toas oleva lauaga ära, tugitooli vahetasin sealsega ära ja ongi palju parem. Seejärel oli vaja kaks karpi ära visata: üks kingade oma ja teine see, millega ema Eestist leiba saatis. Aga samas… nii kahju on ju ära visata ilusaid pappkarpe. Seega kingakarp muundus minu juhtmete hoidjaks ja teise karbiga võtsin hoopis midagi põnevamat ette:

  • kleeplint 2 rulli
  • ajakirjalehed nii 5-6
  • käärid ja nuga
  • puitimitatsiooniga pehmed liistud

Nii ma siis lõikasin, rebisin, kleepisin, mõõtsin ja surkisin ja lõpuks valmis minu “kosmeetikakast”. Tegelikult on see suhteliselt õrnuke ja tänu oma “jalgadele” oli ka ebastabiilne. Egas midagi, lisasin siis veel kleeplinti – kinnitasin jalad põranda külge ja tõmbasin teibiribasid seina külge. Stabiilsem on küll, kuid peale ärge palun sellele istuge! Vahepeal jõudis ka Malin koju, vaatas üllatunud näoga minu tegemisi, sest tema arvates istun ma kodus olles ainult arvutis ja mängin… Ja sedasama ütles ta ka viis minutit tagasi, kui tuli vaatama mis ma teen. “Miks sa blogi kirjutad, sa ei teinud ja nagunii mitte midagi?” Tjah….

Päeva lõpetuseks tuli mul meelde, et meil on külmkapis Camilast mahajäänud kartuleid! Miks mind need huvitasid? Sellepärast, et Berliinis kulus mul ka see raha ära, mis ma tahtsin toidupoes kulutada ja Friedersdorfi jõudes oli pood juba suletud ja pühapäeviti pole ükski pood siin lahti ja pika jutu kokkuvõtteks: või, juustupakk, kaks redist ja leib. Minu kapi sisu siis… Aga koos Camila kartulitega sain ma endale ühe hea kartulitangupudru teha! Malin tegi ka endale süüa – keetis makarone, lisas liiga vähe vett ja tulemuseks oli see, et ta kõrvetas toidu mõnuga põhja… Toss ja lõhn ja kõik muu juurdekuuluv. Hea korterikaaslasena jagasin siis temaga oma kartuliputru.