Kindlustusetemaatika jätkub

Positiivne on see, et Guido on nüüd vähemalt Inglismaalt tagasi ja saab tasapisi asju korda ajada. Aga täiesti nõmenaljakas on see, et kood, millega regada on hetkel aegunud. Ja aegus see millal? 30 september… Kui ikka veab, siis ikka veab täiega. Ootan siis Guido vastust ja vaatan, mis edasi saab…

Natukene muud juttu ka, mis ma siin ikka teinud olen. Meie hirmus oktoober, mida Ann nii palju kartis (rääkis ta ju, et siis on hullult projekte) on minu meelest ikka igavam, kui september. Hea on, kui ma päeva jooksul kolm-neli tundi kokku tööd teen. Viimaste päevade tegemised siis:

  • meil oli grupp probleemseid noori, kes koolis ei tahtnud käia. Ega nad eriti ülesannetest ja mängudest siin ka ei tahtnud osa võtta, tõmbasid nina kirtsu. Aga hästi huvitav oli seda vaadata, et omavahel said nad väga ilusti läbi. Oli neil selline ülesanne, et umbes neli-viis inimest olid köiest moodustatud ringi sees ja nad pidid sellest üle saama (köis oli 150cm kõrgusel ma arvan). Abivahendiks olid neid tavalised plastõllekastid. Ja kui esimene nii kaugele jõudis, siis need kes väljas olid, tulid vastu, et ta saaks end n-ö nende käte peale kukutada. Mina olin rühma juures, kes ronimisseinal ronis. Päris huvitavaid asju tegid, lisaks tavalisele ronimisele. Seoti ka neil (muidugi need, kes tahtsid) silmad kinni või said nad ronimisseina peal sellise nurga all alla kõndida, nagu ronimissein oleks maa. Lõpp oli muidugi hea. Üks agar noormees soovis meid aidata ja tõmbas siis hoolsalt kõik köied alla – ilma, et me oleksime köie külge traati kinnitanud, mis on vajalik selleks, et järgmine kord ronimisköie üles saaks kinnitada. Egas midagi, Cristian pidi julgestuseta üles ronima (10m) ja siis köie uuesti kinnitama. Aus olles, siis ma ei tahtnud vaadatagi seda, kuidas ta seal turnib. Fantaasia hakkas tööle juba.
  • tegime Maliniga seminrihotellis voodeid. Meile näidati kenasti ette, kuidas on ikka õige voodit teha. Ja ausalt öeldes, oli see palju kiirem viis, kui see, kuidas ma siini olen voodit teinud. Halb oli aga see, et meile anti see ülesanne täpselt enne lõunasööki ja just sel hommikul ei jõudnud ma hommikust ka süüa… Seega – näljane, näljane ja näljane… Ma arvan, et kakskümmend voodit saime küll ära teha ja siis tormasime sööma. Järgmine kord läheb ehk juba kiiremini, ma loodan =)
  • kontoritöö! Ann’i jaoks sain siis papptükke värvilise pabriga üle kleepida, et tal oleks lihtsam oma karbis pabereid jaotada. Viimase projekti aruande jaoks tuli meil väikesi paberitükke igale lehele kleepida, millel olid ka lennupiletid. See meenutas mulle, et tuleks enda lennupiletitest ka koopiad teha. Muidu juhtub nii, nagu vist Siiril juhtus – aasta lõpus, kui vaja aruanne esitada, oli kõik info paberitelt kustunud. Yey!
  • Eile rääkisin mikrofoni teel eestlasega ka saksa k. No täiesti keele võttis sõlme ja aju kärssama. Mul on hetkel ju täpselt nii, et kui räägin saksa keeles siis see, mida ei oska, seda tahan inglise keeles öelda. Aga samas, eestlasega on veider inglise keeles rääkida ja nii ma siis koperdasin… Aga kuidagi peab keeleoskus edenema, kasvõi siis niimoodi, et iga teise lause ajal lehitsen sõnaraamatut.

Ja selle pika blogijutu peale pole ikka veel Guidolt vastust tulnud. Brrrrr.