Teamkompakt ausbildung

Teine õhtu Blossinis jõuab lõpule(kirjutasin selle laupäeva õhtul, aga kuna siia pole imekombel wifit tekkinud, siis panen selle täna ehk pühapäeval üles, nautige), mis siis jälle teinud oleme?

  • Esimene päev oli tore, nagu ma juba enne kirjutasin. Esiteks, sai minu kindlustus tehtud, teiseks nägin ma Potsdami inimesi ja kolmandaks sai hästi süüa. Niisiis, kindlustusest ma rääkisin eelmises postituses. Potsdami omadega sai rohkem nalja ka siis, kui nad olid oma ametliku tänutseremoonia ära teinud (tund aega tänati kõiki kõigi poolt) ja nad söömas olid. Selle aja peale oli ka meie seminari esimene plokk läbi saanud ja olime vabad. Otseloomulikult läksime Potsdamist pärit kaugeid sõpru otsima ja leidsime nad mensast, söömas. Kui meie õhtusöögiks olid keedetud pikad viinerid, veider kartulisalat ja võileib siis neil, pagan neil oli täielik valgete linade ja uhkete toitudega rootsi laud! Muidugi, rangelt võttes poleks me tohtinud sealt süüa võtta aga armsad Potsdami sõbrad utsitasid meid takka ja niisiis me võtsimegi Maliniga ka endale taldrikutäie toitu ette: fooliumis küpsetatud kartul, mitut sorti liha, salatid, saiad ning kõike muud veel.. Ja magustoit ka otseloomulikult. Lisaks ka nalja ja jutuajamist ja niisma mõnusalt olemist. Alice muide pakkus välja, et järgmine nädalavahetus Dresdenisse minna. Ma olen kahe käega poolt. Nüüd tuleb oodata seda, et me ka Hulia juures öömaja saaksime ja siis võib vist plaanid kindlalt kalendrisse panna. Ja järgmine päev kirjutas Leene mulle Facebookis ja uuris, mis ma arvaksin Dresdenisse minekust. Tundub, et vabatahtlikud loevad üksteise mõtteid.
  • Seminari nimi, kus ma olen on „Teamkompakt ausbildung“. Ehk siis meile õpetatakse, kuidas olla rühmaliider. Positiivne terve selle seminari juures on loomulikult see, et ma olen nädal aega Blossinis ehk ma ei raiska (ideaalis) sentigi söögi peale. Raha kokkuhoid!!! Tänu minu kiiretele jalgadele sain ka majakese kõige parema toa. Seekord ei pandud meid seminarihotelli, vaid ööbime puidust majakestes: 1 wc, 1 vannituba ja 8 voodikohta. Üks voodi asub eraldi toakeses riiuli ja lauaplaadiga. Arvake ära, kes selle endale näppas? Jep, mina. Malin muidugi ei ole eriti õnnelik. Ta süüdistab mind selles, et ta ei saa magada. Esiteks räägin ma unes (vana asi, aga kuidas ta seda läbi seina kuuleb??) ja teiseks ajan ma ta kell 7 üles, kui välja jooksma lähen. Yeap, ma ajan end hetkel kell 7 üles, et jooksma minna. Mulle ei loe, kui kaua või kui kiirelt ma jooksen, vaid tahan endale tõestada, et ma suudan hommikuti jooksmas käia, sest nagu näha, siis õhtuti tuleb alati sada asja ja häda ette, enne kui end riidesse saan ja välja vean. Niisiis üritan ma endale uut harjumust sisse seada. Parem oleks, kui see ka õnnestub. Malin üritas mulle täna selgeks teha, et kõik teavad, et ma end hommikuti üles suudan ajada ja jooksma minna, et mul pole vaja seda tõestada (loe: ta tahab magada).
  • Kõik see seminar on muidugi saksakeelne(ei, ma ei oodanudki, et nad minu ja Malini pärast sünkroontõlke lisavad). Osadest asjadest saan aru, teistest aga mitte. Näiteks kui hakati rääkima sellest, mida noorsootöötajad seaduse järgiteha võivad, ja mida ei, lendles mu mõte tasapisi igale poole mujale ja Malini oma ka. See oli juba liiga keerukas tekst, et isegi üritada jälgida. Meile määrati ka tõlk, kes oli vabatahtlikult nõus ohver olema, kui mina või Malin talle segaduses näoga otsa vaatame. Muidugi, liiga palju me teda ka ei piina, sest ta isegi on ju siin õppimas. Igaljuhul, meie tõlk on Marie, kes oli ka aasta aega vahetusõpilane USA-s Kansases kuskil maakohas. Ühte mängu läbi tehes olime me kolmekesi ühes rühmas ja siis ta uuris ka seda, mida me kodutoitudest igatseme. Noh, mina igatsen loomulikult kohukest, aga kuidas seda seletada:
    „Noh, šokolaad on ümber ja sees on siis nagu selline ee… valge asi. Piimast tehtud.“
    „Vahukoor?“
    „Ei.“
    „Või?“
    „Ei.“
    „Jogurt?“
    „Ei.“
    *niimoodi jätkus see tubli paar minutit, kus Marie igast piimetooteid pakkus ja mina need välja praakisin*
    „Ma tean, et see on olemas! Ma olen Saksmaalt ostnud seda. See algas vist k-tähega.“
    „Aaaaaaa! Kohupiim (tema ütles seda loomulikult saksa keeles)!“
    Ja nii lihtsalt saigi ta aru, mida ma igatsen. Kuigi jah, päris täpselt ta ikka vist aru ei saanud, sest neil ju pole sellist heaaaaad asja!
  • Tegevusi on seinast seina. Lisaks seadustele, mida võib teha ja mida mitte rääkisime ka karistusviisidest. Robert (meie koolitaja) luges ette erinevaid juhtumeid ja seda, kuidas last karistati. Kui olid nõus karistusega, tõstsid rohelise kaardi ja kui ei olnud nõus, tõstsid punase kaardi. Natuke naljakas oli ka see mulle. Näiteks juhtum „Tüdruk norib kõiki teisi nende eksimuste pärast ja kuulutab seda kõigile. Karistuseks kinnitatakse tema külge täht „p“ (saksakeelne sõna selliselt käituja koht).“ Selle karistusviisi hääletasid kõik täiega maha aga „Õudustejutu õhtu, kus osad juba värisevad hirmust ja teised pissivad püksi. Kas võib jätkata?“ ja sellele näitasid siis paljud rohelist kaarti!!! Muidugi, võibolla jäi mul nende seletusest midagi kahe silma vahele aga siiski… Mingi aeg pidime ise karistusi välja mõtlema, mis seejärel jaotati rohelise (lubatud), kollase (nii ja naa) ning punase (ei tohi kasutada) vahel. Minu idee oli siis natukene loominguline (pärit kaitseväest, aitäh Ajateenija): kui laps unustab maha rühmakäepaela (kui neil on rühma käepael, või teeb midagi valesti või mida iganes) siis saab ta ülesande kirjutada luuletuse/jutu/100 sõna teemal „Mina ja minu käepael“ ning seejärel see teistele ette lugeda. Minu meelest (ja Malini ja mõndade meelest veel) ikka päris okei idee. See ei ole nii keeruline, ega vastik vaid võib hoopis suht humoorikas olla aga mingi idee pärast topiti see ikka kollase alla. Ju neile ei meeldinud see ettelugemise osa.
  • Rühmamängud. Alguses saime jälle nimemänge, millest mul aasta lõpuks kopp vist juba väga väga ees ja siis koostöömängud: otsida ühte inimest Blossini maa-alalt, kes pidevalt kuskile jookseb ja peitu poeb. Kasutada sai raadiosaatjaid ja teisi inimesi. Või siis jaotati meid kahte rühma (jaotamine käis selle järgi, millisel jalal sa seisad, kui peab ühel jalal seisma. Mina seisin paremal jalal ja sattusin ainsana poiste juurde), pidime tegema mängu, mille käigus õpid Blossinit tundma ja seejärel saime neid mänge läbi mängida. Muidugi ka pimeduse mäng. Kõikidel silmad salliga kinni, käsi eesolija õlale, ja hakka köiest kinni hoides – kui sa selle leiad – astuma. Koostööd siis selles valdkonnas, et kui esimene astub trepiastmest alla, peaks ta sõna ikka tahapoole ka saatma, et viimased käkaskaela ei lendaks. Selles suhtes on meil täitsa tore grupp juhtunud aga keelebarjäär on kahjuks mõnusalt vahel. Aga ma vähemalt üritan saksa keeles rääkida, kasvõi lihtlaused ja saksa+inglise keele segapudru. Malin seevastu vastab alati, kui vähegi võimalik inglise keeles.
  • See nädal ootab meid veel ees lendava taldriku lennutamise õppimine (ärge küsige…), ronimiskursus (ehk mul õnnestub teoreetilisest osast mööda nihverdada, ei viitsi uuesti kõike seda jama kuulata), kanuuga sõitma õppimine ja kõik muu uus ja huvitav!

PS: Kui mul saksa keel paremini suus on, kavatsen Janalt uurida, kas teine kord oleks mul veel võimalik see kursus läbi teha. Just sellepärast, et siis saan äkki ka seadustest rohkem aru ja mind ei kaevata pärast esimest noorterühma kohtusse. Alumine pilt on siis meie rühma tehtud mäng. Mina joonistasin Blossini kaardi =D

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: