Dresden vol 2

Nii, lõpuks olen mingi portsu pilte üles laadinud, neid saate siis vaadata siit. Ja osad pildid tulevad siis siia postitusse, koos pikema selgitava jutuga. Nautige! 
Dresdenis oli ka lõbustuspark. See oli vist esimene asi, mida me nägime kui olime auto ära parkinud ja linna poole hakkasime jalutama. Pärast, kui terve seltskond koos juba oli, jalutasime lõbustuspargis ka ringi ja siis jäime selle atraktsiooni juurde seisma. Pileti hind oli 5 euri, mis pani minu mõtlema, kas ikka tahan, aga kuna osadel inimestel oli kindel suhtumine “kõik või mitte keegi”, siis otsustasin selle viis eurot endalt välja pigistada. Natuke andmeid ka: nimi – Eclipse; kõrgus – 48m; G-jõud – 4.0 G; pikkus – 21m ja kiirus 90 km/h. Kõik me ühele poole ei mahtunud, nii et mina, Alice, Anca ja Leene olime ühel pool ja Betina üksinda teisel pool. Ja siis oli start. Alguses oli leebe aga no lõpuks läks ikka päris närvekõditavaks ära. Igatepidi tegime seal neid ringe ja tiirutasime ja õõh. Kõikidel oli mingi hetk selline mõte: “Lõpetag!” Alice pomises koguaeg “Stop it, stop it!” ja mina ning Leene olime kõige valjemini röökinud. Vahepeal oli küll tunne, et nüüd ma sealt välja kukun aga vaade… see oli ilus. Pärast atraktsioonitrepil istudes, kõikidel juuksed sassis, leppisime kokku, et see oli viimane kord sellisele asjale ronida.


Ühe kiriku ette tekkis järsku mees klaveriga. Kuna meil oli kiire, siis esimese korraga kõndisime lihtsalt mööda aga hiljem naasime, et lihtsalt istuda ja nautida. Kujutage ette: päikesepaisteline ilm, istud Martin Lutheri ausaba jalamil, sinu ümber on vanad hooned, munakivisillutis ja selle kõige taustaks on imeilus klaverimäng. Ma ei teagi, kui kaua me seal lõpuks kokku olime, aga natuke väheks jäi. Ütlemata mugav oli niisama ennast päikese käes soojendada ja lasta mõtetel lennata. Esitaja müüs ka oma plaate ja niisama käisid inimesed seal ja panid taha klaveri peal olevasse karpi, seega võin järeldada, et päris miinustesse ta vist ei jää. Põhimõte oligi siis see, et mõnus ja huvitav vaheldus kitarrimängijatele, viiuldajatele, akordionimängijatele ja muudele esinejatele, kes saavad oma pilli lihtsalt selga võtta ja esinemispaika jalutada.

Vasakult: Betina, Leene ja Robert. Betinast te juba teate. See kes bookis meile 30 eurose ja nelja tärniga hotelli ja kes on viimase kuu aja jooksul 1000 euri kulutanud ja kellel on viimane kuu Saksamaal ja kes meid endale Kopenhaagenisse külla kutsus. Leenet te ka juba teate. Teine eestlane minu seminarilt, ainus eestlane keda ma hetkel tean vabatahtliku teenistust tegemas ja üldse hästi armas inimene =) Aga Robert on uus tegelane. Mul hetkel on väike mäluauk selle koha pealt, kas Leene teadis teda juba varem või leidis ta couchsurfingu kaudu – tema juures Leene igaljuhul ööbis. Kui meie, ülejäänud seltskond, temaga kohtusime oleks vale öelda, et poleks üllatunud olnud. Dresdenis oli suhteliselt tuuline ja meie olime pugenud mantlite ja soojade saabaste sisse. Tema kõndis paljajalu ning see lilla pluus oligi ainus pluus. Eem… külm pole? Igaljuhul, muidu tundus suht okei inimene olevat.


Sel ajal kui Leene, Alice ja Betina muuseumis kolasid, kolasin mina koos Ancaga niisama linna peal. Lõpetasime viimaks katolikus kirikus, sest a) see oli tasuta b) seal oli soe ja c) seal sai istuda. Väga raske on ette kujutada, et kirik pärast selliseid metsikuid purustusi, nagu see üle elas selliseks on uuesti ehitatud. Superilus oli nii seest kui väljast. Ja loomulikult oli seal hea rahulik istuda. Omadus, mis on vist kõikidel kirikutel. Mingi hetk ei viitsinud me enam niisama istuda ja ma võtsin oma märkmiku välja ning… me hakkasime Ancaga saksa keeles kirjutama. Või noh, vähemalt üritasime =D Eks need olid lihtsad laused: mina olen Dresdenis, väljas on liiga külm, mulle meeldivad vanad majad jms. Tunduvad lihtsad, aga reaalselt oli ikka pisut keeruline kirjutada küll. Väga puusse me õnneks ei pannud. Hiljem, kui meie teksti üle kontrolliti siis öeldi, et grammatiliselt lonkb mõlema jalaga aga mõttest, mida öelda tahame, saab aru küll. Ja see ongi esmatähtis. Korraks kõrvalepõige Dresdenist: ma loodan, et Benni idee, mis ta pakkus hakkab toimima. Mina räägin temaga saksa keeles ja tema minuga inglise keeles. Vähemalt mingi praktika siis oleks, kuigi see tõotab üsna naljakaks kujuneda.


Tänapäevast Dresdenit ka. Tegelikult oli seda nagunii väga väga palju, aga minu silm ja minu fotokas olid põhiliselt suunatud siiski vanadele majadele. Ega me kahjuks väga mujale ei jõudnudki. Käisime vanalinnas ringi, mingis kaubandussektoris söömas (KFC, millega ma Shanghais tutvusi tegin oli siin ka sama hea ja loomulikult pagariärikeses, mida on vist igas linnas), väikeste tänavate peal ringi jalutamas (kust ma leidsin 0.99 eurot maksva 400 grammise puuviljasalati mmmmmmm) ning oligi kõik. Järgmine kord kui Dresdeni lähen, on mul ehk võimalus end ajaloost välja murda ja tänapäevasema pilguga ringi vaadata. Muidugi, siis pean ma ikka mõne kohaliku endaga kaasa sebima ja rohkem raha korjama ja seda tegema ja toda tegema ja lihtsalt vist minema ja vaatama, mis juhtub =p


Endiselt vasakult: Betina, Alice ja Anca. Tegu on siis baariga/pubiga/kõrtsiga, kus me laupäeva õhtul kõige pikemalt peatusime. Alice tellis kokteile, Anca tellis kokteile ja mina ning Betina tellisime kakaod. Või mis kakao, pigem sulašokolaad. Mina võtsin kookosega ja Betina võttis banaaniga ja oi kui hea see oli! Kui tass oleks nii suur olnud, et ma oleks saanud selle puhtaks lakkuda, siis ma oleksin seda ka teinud. Kuum, piisavalt paks ja lihtsalt super! Ühel hetkel ütles Betina, et ta teab, kuidas jaapani keeles öelda: “Sinu jalad haisevad.” Sellest lausest tekkis meil hasart mõelda välja lauseid ja siis igas keeles (meie seltskond võimaldas prantsuse, taani, eest, saksa, rumeenia ja itaalia keelt) see kirja panna. Kõige naljakam oli hääldada. Vaheldumisi irvitasime kõhud kõveras. Küll mina selle üle, kuidas nemad eesti keele õ-d selgeks ei saa ja nemad selle üle, kuidas ma prantsuse keeles pudistan. Samal ajal jõudsime ka järeldusele, et pärast EVSi on sul peaaegu igas Euroopa riigis keegi olemas, kelle juurde minna. Mugav!

Lõpetuseks siis lihtsalt pilte ilma pikema mulata. Küsimustele vastan ikka ja alati =)

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: