Natuke kõigest

Nüüd tuleb postitust mitmest erinevast asjast, mida ma olen tahtnud kirjutada aga kunagi ei õnnestu teemasse sobitada.

  • Ma räägin unes. Eestis olles väidetavalt mõmisesin ja vahepeal rääkisin, aga siin kurdavad kõik, et ma lobisen. Malin, Alice ja Betina – kõik kes minuga ühes toas on olnud. Seda teen ma muidugi endiselt eesti keeles, nii et ega nad midagi aru pole saanud, millest ma jutustan aga naljakas siiski. Peaks järgi vaatama, kuidas sellest lahti saab, sest lõpuks hakkan muidu saksa või inglise keeles rääkima ja minu unenäod on vahepeal nii haiglased, et ei taha mõeldagi, mida teised kuulda võiksid.
  • Eestis olles oli mul pidev probleem oma küüntega. Murdusid, kihistusid ja heal juhul olid paar millimeetrit pikad või midagi sellist. Nüüd… kasvavad nii mis mühiseb. Muidugi, ainult hea asi, sest kui ma nüüd küüne ära murran on täpselt selline mõte “Ah, mis sellest. Nädala aja pärast on sama pikad!” ja mul pole absoluutselt kahju küüned maha lõigata, selleks et üks õhtu kitarri üritada mängida.
  • Jõusaalis on siin mingi eriliselt nõme ja vastik reegel. Üksinda ei tohi minna. -.- Mis tähendab seda, et iga kord kui ma jõusaali tahaksin minna, peaksin ma Malini endaga kaasa meelitama aga ta ei viitsi ju eriti. Järgmine nädal loodan selle peale, et uurin välja mis päeval Sebastian ehk Basti jõusaalis käib ja saan ehk temaga liituda, sest muidu jääb mul jõutrenn küll ära. Jooksmiseks leidsin hea aja, mida ma loodan, et hakkan ka kasutama. Friedersdorfis ei meeldi mulle eriti joosta, sest seal pole väga lähedal metsa ja häid metsaradu, küll on aga neid Blossinis. Ehk siis iga kord, kui ma oma riideid pesen (pesumasina ruumis on ühtlasi ka dušš) saaksin ma ka jooksma minna. Riided pesumasinasse -> jooksma -> riided kuivatisse -> kabinet, lõuna -> riided välja. Kõlab ilusana plaanina, eks näis kuidas reaalsusena toimima hakkab. Ahjaa, Siim, ma tean et sa ootad jõusaali pilte. Mul on need tehtud ja digikas ja digikas on kodus teleka ees laua peal… Õhtul lisan.