Kaherattalisega sõitmas

Eile kontoris istudes hakkas Malin jälle valjuhäälselt sellest unistama, et võiks Patricku krossikaga sõitma minna. Ta on varem Norras sõitnud ja motokross on üks ta lemmikasju. Kuna ilm oli ilus ja tööd ei olnud, siis ei olnud tal eriti veenmist vaja, et Patrick nõusse saada. Ühtegi bossi tööl ei olnud ja kella kahest läksime sujuvalt Blossinist minema. Selleks, et Patricku juurde sõita (ma ausõna ei mäleta, kus ta elab) sõitsime ka kiirteel, millest Malin iga kord pilti teeb. Tõesti huvitav on kiirelt sõita, kuigi 177 km/h on minu jaoks juba pisut kiiiiiiire.

Patricku juures uudistasime Maliniga esimest korda ehedat sakslase kodu. Midagi erilist polnud, kui vaid see, et pea igas toas olid neil kalad. Kodu nagu kodu ikka. Seejärel läksime motikat kuurist tooma. Kaks kuud pole keegi sellega sõitnud ja enne kui kuskile üldse liikuma hakkasime, üritas Patrick seda käivitada. Algul ainult purises ja turtsus, aga pärast mõninast jamamist sai asja korda. Ja siis algas tore umbes pooleteistekilomeetripikkune matk platsi suunas, motikas käekõrval. Sinna minnes midagi huvitavat ei toimunud, asi algas alles siis kui kohal olime. Esimesena läks ratta selga loomulikult omanik Patrick. Eino vaadates tundus küll, et kõik on väga kerge ja lihtne =D Rallis ta natukene mööda rada ja ilmselgelt nautis uuesti ratta seljas olemist.

Seejärel oli Malini kord. Oi ta oli õnnes ngu väike laps kommipoes =D Ratas oli talle vist küll natuke suur aga tema sõnul oli Norras veel suurem olnud. Kui ta ratta selga istus, pidavat vend tal masinat püsti hoidma, sest tema jalad ei ulatunud enam maha. No Malin sai ka igaljuhul superkenasti hakkama. Patrickuga koos siis kurtsid oma tulitavate tagumike üle, kui üle roobaste sõitsid. Korra õnnestus tal ratas välja ka suretada. Muidugi põhimõtteliselt kuskil kaugel nurgas, kus sul on vaja ümber pöörata ja siis tagasi tulla. Meie panime Patrickuga seda alles siis tähele, kui järsku vaikus oli. Siis saime irvitada, et huvitav kas ta ikka ise käima saab. Aga sai ja tuli tagasi =)

Viimaks oli siis minu kord.  Pikka juttu vist pole mõtet maha panna. Esimene kord seletati mulle, kus mis asub – kus on pidur ja sidur ja gaas ja muud vajalikud asjapulgad (kes ei tea, siis ma pole kunagi varem motikaga sõitnud. Isegi mitte kaasreisijana). Ja siis pidin ma ise selle käima saama. Tjah… Ma ei julge või ei suuda seda nii tugevalt vajutada, et mootor käima läheks =D Igaljuhul selle triki tegid minu eest ära Malin ja Patrick. Minu asi oli gaasi hoida “Ei, Ene mitte nii palju,” oli pidev fraas. Kokku sain siis kolm korda sõita:
1. Välja ei sureta, kõik läks kenasti. Rahulikult põrisedes sõitsin ühe väikese tiiru. Ühestki august ja rööpast läbi ei sõitnud ja masina peatasin välja suretades. Ma oleksin muud moodi ka peatanud hea meelega, aga mul läks meelest ära kus pidur asub. “Kuidas ma peatan seda asja????” sain igatahes röökida paar korda. Käsipidurit ma teadsin kus on, samas kohas kus tavalisel rattal aga see mõjub esirattale ja ma tõesti ei tahtnud üle esimese ratta käia, nii et seda ma ei julgenud puutudagi. Malin seletab mulle, et tegelikult oleks kasulik sõidu ajal käiku ka vahetada ja et “see on täpselt nagu autoga sõitmine!”
2. Kõigepealt suretan mitu korda masina välja, naeran natuke ja siis saan alles liikuma. Nüüd üritan meeles hoida seda, et tuleb käiku vahetada ja seda, kus asub pidur. Hoog on natuke suurem kui esimesel korral ja sõidan ka mõnedest roobastest üle, nii et hüplen istme peal (ja tõenäoliselt sel ajal hüplen liiga taha, mis natuke hiljem kätte maksab) aga jään püsti. Malin hüppab mul tee peal eest ära, ma ei saa aru miks, sest reaalselt ma jäin nende juurde jõudes peaaegu seisma. Endal mõte täiega töötas, et kuidas käik nüüd alla vahetada ja kus see pidur oligi. Ja siis see juhtus. Gaasi hoidsin ma peal ja sidurit hoidsin all ja siis lasin selle natuke järsku lahti ja tulemus oli (Malini kirjeldus): “Sa tulid, peaaegu seisid ja siis viuuuuhtiii!” Ehk esiratas üles, paar meetrit edasi ja külg maha. Käbelt püsti ja juurdejooksnud Patrickule: “Kas ratas on ikka korras?” Tavaline küsimus vist =D Endal midagi küll ei tundnud. Kiiver oli korralikult peas, maapind pehme ja ratas tegelikult kerge (vähemalt kergem kui hobune, kellega ma ka ikka piisavalt külje maha pannud). Malin ütles hiljem, et ta kartis, et ma hakkan nutma ja siis on jama. Ja mina… no ma tõusin püsti, vaatasime ratta üle ja siis lihtsalt naersin täiega. Ühel reiel on kriimustus ja tekib pisike sinikas, aga muidu elus ja terve.
3. Suretasin välja ja siis sõitsin väga aeglaselt ja väga rahulikult ühe pisikese ringi. Ei tahtnud enam uuesti käna panna.

Aga muidu oli väga tore ja ma loodan, et saame nii mõnigi kord veel sõitma minna =) Õhtu lõppes muidu McDonaldis, kus meiega liitus ka Patricku sõber. Seal tegime niisama pulli (ma tellisin lasteeine ja sain sellega ühe nunnu hobuse kaasa, millega siis mängisime xD) ja siis lõpuks viis Patrick meid kenasti koju. Meie Maliniga naersime suure osa teest nagu segased. Ärge küsige, ma ei tea miks.

Ja kui te imestate, miks mu postitus nii kiire ja lühike on, siis ma pean kahe minuti pärast tööle minema =)

 

2 kommentaari

  1. Joonas said,

    november 15, 2011 kell 12:26

    Kas seda saab osta

    • Shamio said,

      november 15, 2011 kell 18:37

      Patrick müüs küll seda, aga Saksamaal siiski.


Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: