Kaneelirullid

Eile tööl olles, kui 200 voldikut volditud said ja 87 inimese aadressid ja telefonid programmi toksitud, oli mul piisavalt aega foorumites surfata ja avastada, et kõikidele on kaneelirullide küpsetamise hoog peale tulnud. Pärast kümnendat postitust sel teemal tekkis mul ka kaneelirullide isu. Netist leidsin retsepti, Patricku abiga tõlkisin mõned vajalikud asjad saksa keelde ja peaaegu olingi valmis. Isegi poes ei pidanud eriti kaua ekslema, vaid leidsin kõik kiirelt üles. Ainus mis ostmata jäi oli või, aga no kas ma oskasin arvata, et mul seda topeltkogus läheb vaja? Köögis asju kapi peale tõstes seisin muidugi igivana probleemi ees – meil pole ühtegi normaalset mõõtenõud ja nii tubli ma ka pole, et suudan silma järgi 1 detsiliitri koguse ära arvata. Siinkohal tuli Sympsu appi. Ta nõustus oma kööki minema ja mõõta ära palju detsiliitreid mahub ühte tavalisse kohvikruusi – pisut üle kahe. See saigi mingi mõõtevahendiks siis =) Järgmine kord Berliini minnes ja kui mul raha on, plaaanin küll ka selle mõõteriista osta, sest nagu näha, siis mina ei või umbkaudu kasutada eriti.

Pärm ilusti vees ära lahustatud, või sulatatud ja siis oleks vaja toesoe piim võile lisada. Iga tark inimene kontrolliks enne järgi, kas kapi peal tükk aega seisnud piim on ikka toesoe või mitte. Noh, mina pole tark ja lisasin rahumeeli piima kuumale võile… Kes ei tea, sellise tegevuse tulemuseks on piima sees hulpivad võitükid millest mina ei saanud lahti ei kuumutamisega ega metsiku segamisega. Mis seal ikka. Telefonikõne parasjagu poes olevale Malinile, et ta uue võipaki tooks ja minu esimene katsetus leidis tee wc-potti. Msnis sai paari inimese tuju heaks tehtud oma kokkamisäpardusega ja natuke lohutavaid sõnu ka. Kui uus võipakk käes, alustasin otsast. Hea vähemalt, et ma enne uue paki piima olin ostnud. Seekord kuumutasin piima enne ja iga natukese aja tagant küsisin Malinilt, kas ma nüüd võin lisada. Jumal tänatud, et mõni meist kokata oskab (ma hetkel sellele ei mõtle, et ta makaronid mõnuga põhja kõrvetas =D). Kui kõik kokku oli valatud ja nähtud, et ükski asi tükki ei lähe, tuli veel huvitavam osa: jahu lisamine. Ma olin ostnud kilogrammise jahupakki ja sellest pidi ära minema retsepti järgi 600 grammi ja pisut peale. Lisasin selle 600 grammi ära ja kutsusin jälle Malini, et tema heakskiit ka saada. Malin tuleb, vaatab, segab ja: „Mis sa teed suppi või?“ Ehk ma suutsin siis mingi hetk vedelainetega päris parajalt puusse panna ja liiga palju lisada. Kasutasime ära terve selle kilogrammise paki ja natukene veel lisaks ka. Muidugi natuke jahu läks minu peale, kui Malin mind loopis ja natuke vastutasuks Malini peale. Ma sain pidevalt Malinilt ka noomida, sest mul on harjumus ju tainast näppude küljest süüa ja siis ta saatis mu iga kord käsi pesema, enne kui ma automaatselt uuesti taina kallale lähen. Ma olen vist sellest kohast küll täitsa laps alles, aga no hea oli.

Viimaks saime siis kerkima panna. See oli ka jälle Malini leiutis, kuidas kergitada: kraanikauss kuuma vett täis, rest peale, taignakauss kilekotti ja see kõik resti peale. Kerkis küll ja kuidas veel. Üle ääre ei tulnud aga selline mulje jäi küll, et terve armee saab nüüd kaneelikukleid jõhverdada. Hoolimata enam kui kilost jahust taigna sees, oli kõik siiski natuke liiga vedel veel ja nii nagu retseptis (rulli siledaks, kata täidisega, rulli kokku, lõika viilud) meie küll teha ei saanud). Selle asemel tegime iga rullikese eraldi ja siis oli ka pigem potsik kui kena kaneelirull. Muidugi selle käigus sain ma taigna söömise eest vastu näppe, tegin end veel rohkem jahusemaks, pidin 10 korda lusikat pesema, millega ma täidist noolisin ja õppisin kuidas kaneelirulle normaalselt teha. Suure osa aja olin ma lihtsalt naerukrampides, ma ei tea isegi miks ja ajasin lõpuks Malini ka naerust kõõksuma. Viimane saavutus on küll suur, sest tal sai snus otsa ja ta on kolm päeva juba ilma olnud. Kui ta varem ütles, et ta muutub metsikult tigedaks ja pahuraks siis ma küll seda täheldanud veel pole. Aga tema rõõmuks saadab ema talle Norrast snusi. Hehe, tema esimene pakk =D Ja mitu pakki ma juba saanud olen?

Mitumitumitu tundi alustamisest hiljem saime viimaks ka oma kaneelisaiad ahjust välja ning – üllatavalt head ja söödavad olid! Yey! Minu esimesed kaneelirullid =p Tõime Patrickule ka neid töö juurde, ning tema ka sõi ja ütles, et täitsa okeid. Mis ma siis järgmisena võiksin teha?

Ahjaa, ma lähen laupäeval jäähokit vaatama. Tean ma sellest mängust miskit? Olen ma varem jäähokit näinud? Maksan ma pileti eest? Ei, ei ja ei. Potsdamist saadeti meil ja öeldi, et tasuta piletid kes tahavad need karjugu. Noh ja nii me need siis saimegi. Muidugi, Berliini sõit tähendab seda, et ma see nädal poodi enam ei tohi minna ja pean toituma kodusolevast aga eks ma üritan üle elada. Natuke miinusesse satun küll vist ja rahavarud on otsas. Pagana Dresdenis käik. Aga okei, ma nüüd teen tööd (loe: tõlgin, joonistan draakone ja mõtlen kas minna uurima, kas saaksime rullitama minna sisesaali) edasi.

PS: uuendus, me hakkame kolmekesi 8aastasele Prantsusmaa poisile lapsehoidjaks. Ann’ilt saadud ülesanne.