Kindlustusetemaatika jätkub

Positiivne on see, et Guido on nüüd vähemalt Inglismaalt tagasi ja saab tasapisi asju korda ajada. Aga täiesti nõmenaljakas on see, et kood, millega regada on hetkel aegunud. Ja aegus see millal? 30 september… Kui ikka veab, siis ikka veab täiega. Ootan siis Guido vastust ja vaatan, mis edasi saab…

Natukene muud juttu ka, mis ma siin ikka teinud olen. Meie hirmus oktoober, mida Ann nii palju kartis (rääkis ta ju, et siis on hullult projekte) on minu meelest ikka igavam, kui september. Hea on, kui ma päeva jooksul kolm-neli tundi kokku tööd teen. Viimaste päevade tegemised siis:

  • meil oli grupp probleemseid noori, kes koolis ei tahtnud käia. Ega nad eriti ülesannetest ja mängudest siin ka ei tahtnud osa võtta, tõmbasid nina kirtsu. Aga hästi huvitav oli seda vaadata, et omavahel said nad väga ilusti läbi. Oli neil selline ülesanne, et umbes neli-viis inimest olid köiest moodustatud ringi sees ja nad pidid sellest üle saama (köis oli 150cm kõrgusel ma arvan). Abivahendiks olid neid tavalised plastõllekastid. Ja kui esimene nii kaugele jõudis, siis need kes väljas olid, tulid vastu, et ta saaks end n-ö nende käte peale kukutada. Mina olin rühma juures, kes ronimisseinal ronis. Päris huvitavaid asju tegid, lisaks tavalisele ronimisele. Seoti ka neil (muidugi need, kes tahtsid) silmad kinni või said nad ronimisseina peal sellise nurga all alla kõndida, nagu ronimissein oleks maa. Lõpp oli muidugi hea. Üks agar noormees soovis meid aidata ja tõmbas siis hoolsalt kõik köied alla – ilma, et me oleksime köie külge traati kinnitanud, mis on vajalik selleks, et järgmine kord ronimisköie üles saaks kinnitada. Egas midagi, Cristian pidi julgestuseta üles ronima (10m) ja siis köie uuesti kinnitama. Aus olles, siis ma ei tahtnud vaadatagi seda, kuidas ta seal turnib. Fantaasia hakkas tööle juba.
  • tegime Maliniga seminrihotellis voodeid. Meile näidati kenasti ette, kuidas on ikka õige voodit teha. Ja ausalt öeldes, oli see palju kiirem viis, kui see, kuidas ma siini olen voodit teinud. Halb oli aga see, et meile anti see ülesanne täpselt enne lõunasööki ja just sel hommikul ei jõudnud ma hommikust ka süüa… Seega – näljane, näljane ja näljane… Ma arvan, et kakskümmend voodit saime küll ära teha ja siis tormasime sööma. Järgmine kord läheb ehk juba kiiremini, ma loodan =)
  • kontoritöö! Ann’i jaoks sain siis papptükke värvilise pabriga üle kleepida, et tal oleks lihtsam oma karbis pabereid jaotada. Viimase projekti aruande jaoks tuli meil väikesi paberitükke igale lehele kleepida, millel olid ka lennupiletid. See meenutas mulle, et tuleks enda lennupiletitest ka koopiad teha. Muidu juhtub nii, nagu vist Siiril juhtus – aasta lõpus, kui vaja aruanne esitada, oli kõik info paberitelt kustunud. Yey!
  • Eile rääkisin mikrofoni teel eestlasega ka saksa k. No täiesti keele võttis sõlme ja aju kärssama. Mul on hetkel ju täpselt nii, et kui räägin saksa keeles siis see, mida ei oska, seda tahan inglise keeles öelda. Aga samas, eestlasega on veider inglise keeles rääkida ja nii ma siis koperdasin… Aga kuidagi peab keeleoskus edenema, kasvõi siis niimoodi, et iga teise lause ajal lehitsen sõnaraamatut.

Ja selle pika blogijutu peale pole ikka veel Guidolt vastust tulnud. Brrrrr.

Superuudised -.- iroonia

Tegelikult tahtsin ma sajast muust asjast rääkida. Näiteks sellest, kuidas me täna päev otsa tööd tegime ja kuidas ma arstiaega kinni panin aga kuna ma näen kõike hetkel mustades toonides, siis ma parem ei hakka -.- Nimelt sain ma teada, et mul pole kindlustust. Lihtsalt pole! Sellepärast, et herr Guido pole Märjamaale mingit vajalikku asja saatnud ja seega ei saanud nad mulle kindlustust teha ja ma ei teagi ja hetkel olen ma nii tige, sest kui oleks midagi juhtunud, siis peaksin ma ise oma taskust plekkima, sest keegi on endale liiga palju kohustusi võtnud ja ei ole suutnud oma tegemisi jälgida. Aitäh herr Guido.

Täna oli siis Saksamaa taasühinemise tähtpäev. Kuna ma laupäeval oma raha ja enamgi veel poodides ära raiskasin, siis suuri pidustusi tegema ei hakanud. Küll pidi Malin koos Patrickuga kella kümnest kalale minema ja kutsusid mind ka kaasa. Tjah, kella kümnest… Patrick ilmus siia kella kahest ja viitsisin ma siis jee ju enam minna. Malin küll porises, aga mina olen harjunud ikka sellega, et kui öeldakse kell kümme siis see ka on kell kümme mitte mitu tundi hiljem. Seega jäin koju ja üks hetk tuli tahtmine peale midagi teha. Esimesena lülitasin viimaks oma teleka sisse, mida ma pole siiajõudmisest saati teinud. Klõpsisin suure hulga kanaleid läbi ja lõpuks jäin MTV peal pidama, mis taustaks mängima jäi. Seejärel otsustasin midagi oma toa liigse ruumi osas ette võtta. Ei, ma ei kolinud ümber pisikesse tuppa. Ma lihtsalt tõstsin asju ümber, nii et jääks mulje, et toas on rohkem asju. Laua vahetasin Camila toas oleva lauaga ära, tugitooli vahetasin sealsega ära ja ongi palju parem. Seejärel oli vaja kaks karpi ära visata: üks kingade oma ja teine see, millega ema Eestist leiba saatis. Aga samas… nii kahju on ju ära visata ilusaid pappkarpe. Seega kingakarp muundus minu juhtmete hoidjaks ja teise karbiga võtsin hoopis midagi põnevamat ette:

  • kleeplint 2 rulli
  • ajakirjalehed nii 5-6
  • käärid ja nuga
  • puitimitatsiooniga pehmed liistud

Nii ma siis lõikasin, rebisin, kleepisin, mõõtsin ja surkisin ja lõpuks valmis minu “kosmeetikakast”. Tegelikult on see suhteliselt õrnuke ja tänu oma “jalgadele” oli ka ebastabiilne. Egas midagi, lisasin siis veel kleeplinti – kinnitasin jalad põranda külge ja tõmbasin teibiribasid seina külge. Stabiilsem on küll, kuid peale ärge palun sellele istuge! Vahepeal jõudis ka Malin koju, vaatas üllatunud näoga minu tegemisi, sest tema arvates istun ma kodus olles ainult arvutis ja mängin… Ja sedasama ütles ta ka viis minutit tagasi, kui tuli vaatama mis ma teen. “Miks sa blogi kirjutad, sa ei teinud ja nagunii mitte midagi?” Tjah….

Päeva lõpetuseks tuli mul meelde, et meil on külmkapis Camilast mahajäänud kartuleid! Miks mind need huvitasid? Sellepärast, et Berliinis kulus mul ka see raha ära, mis ma tahtsin toidupoes kulutada ja Friedersdorfi jõudes oli pood juba suletud ja pühapäeviti pole ükski pood siin lahti ja pika jutu kokkuvõtteks: või, juustupakk, kaks redist ja leib. Minu kapi sisu siis… Aga koos Camila kartulitega sain ma endale ühe hea kartulitangupudru teha! Malin tegi ka endale süüa – keetis makarone, lisas liiga vähe vett ja tulemuseks oli see, et ta kõrvetas toidu mõnuga põhja… Toss ja lõhn ja kõik muu juurdekuuluv. Hea korterikaaslasena jagasin siis temaga oma kartuliputru.

    Berliinis šoppamas

    Kuna mul oli uusi teksaseid vaja ja talvesaapaid, mida on lihtsam jalast võtta, kui tanke ning Malin lihtsalt ei viitsinud järjekordset laupäeva Friedersdorfis passida, võtsime suuna Berliini poole. Seekord aitas meil rongis pileti osta piletikontrolör, kuigi me oleksime ise ka hakkama saanud aga loomulikult oli niiviisi palju palju kiirem.

    Meie põhisuunaks sai endiselt Alexa (mäletate küll, see Viru keskuse suuursuuursuuuurem variant), kus me ka järgnevad neli tundi veetsime. Meie teekond algas sellega, et käisime läbi kõik esimesel korrusel asuvad poed. Ja esimene suur avastus oli Elbenwaldi pood, mis nüüdsest on täiesti ametlikult minu uus lemmikpood. Miks?  No kujutage ette:

    • Kelmikaart – maagiline kaart Harry Potterist, kui keegi ei tea. Selle kaardi abil said näha iga lossis viibiva inimese asukohta. Muidugi, see kaart reaalselt nii ei tööta.
    • Võlukepid – Dumbledore, Lucius Malfoy, Hermione Granger ehk siis kõikide tuntumate tegelaste omad. Kahjuks küll Hagridi roosat vihmavarju ei näinud.
    • Luud. Täpselt LUUD! Keegi tahab endale luuda? Ma võin teile saata. Ja mitte tavalise, vaid poleeritud käepideme ja jalatugedega. Täpselt selline, et te saaksite suurepäraselt lendluudpalli mängida.
    • Kas ma juba mainisin, et võlukepid? Vähemalt kümme erinevat.
    • World of Warcrafti nänn. No kui ma ratsutasin ostsin ma ju igast asju, millel olid hobused peal. Miks ei tohiks ma siis osta “For the Horde” kruusi ja miks siis selle peale viltu vaadatakse? Muidugi oli ka seal muud WoWi nänniasju, aga kuna need, kes WoWi mängivad tõenäoliselt mu blogi ei loe, siis teistele ei hakka ma hiina keelt rääkima.
    • Videviku nänn igal kujul. Kaelakeed, käevõrud, voodipesu, kalendrid, sõrmus jne jne. Mitte et ma ise metsikult suuuur fänn oleksin aga nüüd ma tean, kust ma mõnele inimesele jõulukingi saan.
    • Müüja oli ka tore. Uuris kohe kust me tuleme, kus me elame, mis me Saksamaal teeme jne. Ma jõudsin muidugi lubada, et ta hakkab mind päris tihti seal poes nägema. Noh, nii tihti kui mul on aega Berliini tulla. Ja kui ma imestasin, miks ma varem pole seda poodi näinud,  siis oli see seetõttu, et pood avati alles paar nädalat tagasi.

    Seega, esimene asi, mis ma ostsin oli täiesti plaanimata ost. Seejärel oli surfamine igas poes, kus ma teksaseid nägin… Täitsa lõpp, ma jälestan teksade ostmist. Pane riide, võta lahti, otsi sobivaid. Ma kujutan ette, et me käisime vähemalt kakskümmend poodi läbi. Ja ma ei taha teada, kui palju ma pükse proovisin. Hinnad olid ka ägedad, sugugi mitte odavam kui Eestis. Allahinnatud kaupa oli ka loomulikult, aga ei olnud ju mulle sobivaid – kas vale värv, suurus, lõige, pikkus jne jne. Pärast seda kui me olime terve Alexa läbi konnanud, sushit söönud, draakoniga peegli ostnud, suundusime tagasi esimesse poodi (NewYorker), kus me käisime ja ma ostsin esimese paari teksaseid, mis ma jalga olin proovinud. Super ju?! Ma võinuks koheselt need ära osta ja pidev riidest lahti võtmine ja riidesse toppimine oleks ära jäänud.

    Samal ajal kui teksaseid proovisime, käisime ka jalanõude poodides. Seal oli Malin suureks abiks, kui ma jälle mõne kingariiuli juurde pidama jäin. “Ene, sul on saapaid vaja. Mäletad, saapaid?!” Kinapoodides oli seega lihtsam käia, sest ma heitsin pilgu üle ja kui ei meeldinud, sai kohe välja astuda. Ja siis see juhtus… Mulle tulid meelde need suurepärased talvesaapad mida ma olin näinud Haupbahnhofis, kui ma Weimarist tulin. Seejärel mõtlesingi ainult neile ja kõik muud saapad olid out. Neid ma muidugi kahjuks Alexast ei leidnud ja ainus, mis üle jäi oli minna sinna hiiglaslikku raudteejaama. Õnneks olid need olemas ja õige pea olin ma jällegi paraja rahaportsu võrra vaesem. Lisaks öeldi mulle et pean ostma veel veekindla laki, millega saapad üle pihustada. Noh, ostsingi ja koju jõudes lasin siis kõik enda ja Malini jalanõud üle. 

    Aga enne, kui me sinna jõudsime, käisime veel laadal. Täitsa lõpp! Oleksin ma enne teadnud, et seal laat on, oleksin ma veel ja veel raha võtnud… Sest nüüd pidin ma Malinilt raha laenama, et osta too imearmas sinine draakon. Sa võid ta ahju pista, siis ta muutub soojaks ja saad nt külmadele jalgadele panna. Ja lisaks lõhnab ta nagu piparmünt =) Nimeks sai ta Malin ja pildil siis näete Malinit ja Malinit. 

    Ning oligi vist kõik… Üks päev Berliinis, rahakott tühi ja piisavalt uusi asju ostetud.

    PS: Ma proovisin ära ka sellise asja nagu šokolaadi kastetud maasikad. Njammmmi! 

    Newer entries »