Aasta EVS-i Saksamaal

See pole esimene kord, kui meil palutakse laupäeval tööle tulla, et paar tundi voodeid teha. Niipalju kui võimalik, me Maliniga seda ka teeme. Seepärast polnud ka tänane päev erand, kui me hommikul enne üheksat rataste selga istusime ja Blossini poole väntasime. Küll oli aga erand see, et kokkulepitud ajal 09.30 ei olnud seminarihotelli bosse seal, kus tavaliselt kohtume. Lõpuks leidsime nad Blossini pealt üles ja… saime teada, et tegelikult nad ei vaja meie abi ja nad olid Janale öelnud. Kas Jana ütles  seda meile eile õhtul, kui me enne minekut tema kabinetis käisime? Kas ta helistas? Kas ta saatis sms-i või meili? Ei, ei ja EIIIIII! Eriti tore oli Maliniga Blossinis passida ja oodata, kuni koju saame minna. Ma olin oma pesu kaasa võtnud, et see enne Prantsusmaad ära pesta, nii et ei saanud ära ka minna. Sõime siis Patricku komme (minu advendikalender sai eile juba tühjaks… ups), koristasime kabinetti ja kirusime Janat. Vahepeal tunneme küll puudust teistsugusest mentorist. Sellisest näiteks, kes ei unusta meile asju ütlemas ja kes aitab rohkem ja on üldse rohkem olemas. Kahju on ka sellest, Ann läheb veebruaris Blossinist ära ja siis on tõesti jama lugu, sest kui midagi juhtub ja Janat kontoris pole(või on kontoris aga ripub telefoni otsas) siis ei tea üldse, kelle poole pöörduda.

Koju jõudes jätkus koristamislaine. Nüüd ehk saab ahjus küpsetada ilma, et ilge põlemishais üles lööks. Kohe katsetan ära ka, sest proovin juustupulki teha. Aga vaba päeva kavatseme me ikka sisse kasseerida, selle “tööpäeva” eest.

Siin tuleb talv ikka ühe pauguga. Eile oli veel maa roheline, lehed küljes ja õige pisut härmatist maa peal. Kella ühe ajal öösel aknast välja vaadates ka midagi polnud. Aga täna, kui ma ärkasin, siis oli kabooom! Lumi maas, puudel, katustel ja aina juurde tulemas. Niiiiiii ilus on. Täitsa jõulutunne tekib juba. Panime eile oma ainsad jõulutuled ka üles (wc aknale) ja saime Blossinist advendikalendrid. Hästi tark tegu oli nii vara kätte jagada. Nüüd ma muudkui nillin seda ja tahaks lahti teha ning kõik nahka pista. Aga muidu ma olen oma näomaski üle väga õnnelik, lumi ei lenda ninna ja äo hoiab soojas. Peab prillid ka sebima, siis on täiskomplekt =P

Prantsusmaa piletid sain ka kätte ja esmaspäeval on minek =) Prantsusmaale minekuga seoses võtsin raha ka siin esimest korda välja. Malin ütles, et temal läheb teenustasuna maha 10% väljavõetavast summast. Minul peaks minema 16.- + 2,5% aga ma pole veel kontolt järgi kontrollinud. Positiivne üllatus oli see, et pangaautomaadis sai valida inglise keele (Friedersdorfis!!!) aga samas oli ta aeglane mis aeglane. Kaarti sõi ja sülitas tükk aega, kõiki toiminguid tegi rahulikult. Huvitav oli ka see, et sa saad ise valida, mis kupüürides sa tahad summat.

Eile oli ka jälle see “tore” tiimi koosolek. Meile Maliniga ei öeldud midagi ja niisis venisime ilusti kella kümneks alles Blossini. Aga ega see meid ei päästnud. Jana tuli ikka, võttis natist kinni ja vedas koosolekule. Okei, mitte päris nii aga mul oli vaevu aega endale märkmik ja pastakas kaasa krabada. Midagi tarka ma aru ei saanud ja suurema osa ajast haigutasime Maliniga võidu. Räägiti ka jõulupeost, kus mina ja Malin ka võime osaleda aga ma olen juba end Potsdami ära lubanud, nii et kahjuks Blossini omale ei jõua. Keegi ei rääkinud ju mulle, et Blossinis eraldi on. Ma arvasin, et koos Potsdamiga, nagu muud asjadki =( Malin see-eest jääb siia lõbutsema. Lõbutsemisest rääkides… Mul saab lõbus olema endale lõunat teha. Nimelt üks nädal on mensa (ehk söökla) kinni, sest Blossin on gruppidest tühi. Aga meie peame ikka kohale tulema… Tundub, et siis tuleb nuudlinädal, sest ma ei viitsi liha ja salatit ja muud kraami siia vedada. Ma igatsen mensa toite jube ette ära.

Tööd on ka täna. Malin peab vastuvõttu minema ja seal aitama (ma saan seda pärast Strasbourgi teha). Mina pean ühed pildid netti laadima ja siis videosid DVD-dele kõrvetama. Mõnna jap =)

Nii, nüüd sellest ülesandest, et ma pean pildid netti laadima… Panen mälupulga arvutisse ja WOW! Sellel on viirus. Great, onja… -.- Käis küll kerge “kõõks” läbi, kui hoiatuse ette lõi aga hea, et lõi. Näitab, et viirusetõrje töötab vähemalt. Natuke paanikaosakonda, arvutialal targemate inimestega konsulteerimist ja siis vuta-vuta Jana juurde. Et kas ma kustutan viiruse ja ühes sellega on oht, et ka 124 pilti lähevad või ei vii seda mälupulka enam oma pisikese arvuti lähedussegi. Jana lubas armulikult viiruse ära tappa. Ja pildid jäid ka õnneks alles… Nüüd tuleb küll arvuti üle skännida aga loodetavasti mingit lisaasja ma endale ei saanud.

Amsterdami Schipoli lennujaamast tuli siis vastus, et mu märkmik on seal =) Tähendab, et see reisis veel tagasi Amsterdami. Ju siis talle hakkas seal meeldima =P Väga äge on loomulikult see, et ma peaksin ise sellele järgi minema või kellegi saatma. Ma uurisin ka seda, et ehk saavad posti teel saata. Aga kui ei saa… Kas kellelgi on tuttavaid Amsterdamis? On vaja lennujaama järgi minna, 5€ maksta ja siis mulle saata. Postikulud ja selle 5€ tasun loomulikult mina tagasi =) Nii, kuna ma nüüd lugesin kirja lõpuni, siis ma tean, et postiga on ka võimalik saata =D Pean avalduse lihtsalt ära täitma. Jepikajeeee!

Kui on soov teha kaerahelbeküpsiseid ja vaadata, mis juhtub, kui lisada ka šokolaadi, siis ma ei soovita lisada Daimi tükkidega šokolaadi. Karamell Daimi seest sulab, küpsised maitsevad kohutavalt ja lõhnast jääb mulje, et keegi on üritanud kööki maha põletada. Teise õppetunnina tuleks järgi vaadata, kas juust pole hallitama läinud. Ja seda enne, kui juustupulkade tegemiseks muu vajalik materjal kokku on segatud. Seega, õppetunnid köögist on käes ja oleme koos Maliniga valmis järgmine kord (loe: saan detsembrikuu raha ja võin poodi laiama minna) uuesti katsetama. Seni toitun makaronidest hakklihaga või hakklihast makaronidega. Ainult nädalake veel.

Üleval on siis meie Jenga mängu filmimine. Onju me olime targad kaamera paigutamise osas 😀

Tööl saime ka lõpuks ühe mõnusalt pika ülesande. Kui eelmine nädal käskis Ann mul videotöötlusprogrammi arvuti laadida, siis see nädal saime videokaamera ka kätte. Ülesandeks midagi filmida. Suht kiirelt tuli meil mõte, et filmime vabatahtliku elu Blossinis. Geniaalne, või mis? Plaan on filmida töölesaabumist (tehtud), töö tegemist, vaba aja veetmist (alustatud), teha intervjuu Blossini töötajatega ja filmida ka meie Friedersdorfi kodu (millalgi jaanuaris). Malin saab suurema osa ajast staari mängida, sest kui mina üksinda kaamera ette satun, lööb mul välja allergiline reaktsioon – kontrollimatu naermine. Samas mulle meeldib kaamerat ka hoida. Ma saan siis see olla, kes keelab, käseb, poob ja laseb. Ja see ka, kes tõmbab kõik arvutisse ja kustutab ja lõikab ja muud teemat, kui oma osa filmimises teinud staar lebotab. Kui ma alguses programmiga läbi ei saanud (aitäh lingi eest Youtube’i, kus oli õpetus olemas) siis nüüd vähemalt tean kus mis asub ja saan piisavalt nuputada ja näppida. Ärge sellest nüüd mingit meistriteost oodake. Eks niisama õpilasfilmi moodi tuleb tõenäoliselt. Kindlasti mingi hetk, kui on ühest minutist pikemad jupid, viskan ehk ka miskit siia üles. Praegu on meil vaja tegelikult ka laule taustaks leida ja need siis külge kleepida ja siis on elu täitsa tore.

Vasakul pilt minu tõlketööst =)

• Malin vaatab kulmu kortsutades seda, et ma WoWi mängin. Nagu oleks suur vahe, kas ma istun arvutis ning kolan Youtube’s ja Facebookis ja vaatan filme(nagu tema teeb) või istun arvutis ja mängin mingit arvutimängu. Ta väidab, et minuga ei saa siis suhelda. Ta vist pole tähele pannud, et ma suhtun täpselt sama tõrjuvalt siis, kui ta keset filmivaatamist maast ja ilmast lobisema tuleb kui siis, kui ma raidin (tapan suuri koletisi koos teistega). Aga kui ma niisama mängus kolan, ei saada ma teda kunagi kuu peale. Tõestuseks on vist ka meie ühised kokkamiskatsetused =D Ma lihtsalt pole nii hea pealiskaudse jutu lobiseja 24/7. Mulle piisab sellest, et oleme kontoris ju nagunii terve päeva koos. Koju tulles tahaks alustuseks „oma aega“ nautida. Aitäh.
• Istume kontoris Maliniga. Parasjagu on minu arvutitund (loe: internetijuhe on minu arvutis) ja tuleb Patrick: „Mul on internetti vaja!!!!!!!! Ma pean tööd tegema.“
  Mina: „Kui kaua?“
  Patrick: „No ikka suht kaua, vaata kui palju mul neid pabereid on, ma pean kõik sisse trükkima.“
  Mina ohkan ja annan oma pool tundi tagasi saadud juhtme.
  Seejärel natuke igavleme, filmime ja seejärel lõikame ja hakkame edasi igavlema. Patrick läheb ka kabinetist korra välja ja ma kasutan aega neti näppamiseks. Seejärel annan Malinile, sest tegelikult on tema kord. Patrick tuleb tagasi kabineti, istub arvuti taha ja… teeb tööd rahulikult edasi. Et siis… Kellel töötegemiseks interneti oli vaja?

Malin rääkis just Skype’i kaudu oma vanematega ja ütles, et nad oma juba päris mures selle üle, mis terrorismioht/hirm hetkel Saksamaal on. Norra televisioonis olevat selle kohta juba eriuudised jms, ehk siis asi oleks nagu metsikult tõsine. Samal ajal oli Malin ka pisut pahane selle üle, et meie mentor ehk Jana pole meile sellest kõigest rääkinud. Muidugi me ise teame ka seda juba (näha on ka nende patrullide pealt, keda lennujaama ja raudteejaama lisatud on) aga mõnes mõttes oleks siiski ju ka tore ja armas, et meie organisatsioon loeks meile sõnad peale. Malini ema igaljuhul palus Malinil järgmisel nädalavahetusel toimuvale suurele tattoo-üritusele mitte minna ja üldse hoiduda eemale suurtest asjadest hetkel.  Malin siis muidugi jätkas teemat, et kuigi patrulle on palju, on reisijaid ka palju ja äkki on juba kõik asjad paigaldatud, et mingi suur rünnak korraldada. Tjah, väga julgustav inimesele, kes peab esmaspäeval Berliin Hbf-ist (pearaudteejaam siis) Prantsusmaa poole sõitma. Vaatasime Maliniga ka esimest korda saksakeelseid uudiseid. Sellest saime kahe peale aru, et paluti mitte karta ja paanikat külvataug.

Tjamh. Praegu on küll tunne, et tahaks rahulikult ilusti Eestis olla. Loetagu inimesed Eesti miinusi nii palju ette, kui tahavad, aga vähemalt pole meil sama suurt terroriohtu/hirmu nagu mõnes suurriigis.

Hea blogipealkiri, ma tean. Aga tegelikult on tõesti masendav lihtsalt esmaspäevane tunne. Taevas on hall, vihma sajab, tööülesandeid pole, WoWi mänguaeg on otsas ehk ma ei saa mängida ka ja kõige lõpuks saatis Tegel kirja, et nad ei leidnud mu märkmikku =( No kus paganama kohas see siis peitub? Halloooo! Märkmik kullake, tule palun koju. Eks passin siis juutuubis edasi ja kirjutan ja loen uudiseid ja ootan ma ei tea ka mida. Ahjaa, pilt on Amsterdamist =) Kunagine linnavärav.

Oma märkmiku kohta pole ma siiani teateid saanud =( Ohjah. Kurb olla, aga siit tuleb Minu Amsterdam:

Läks remonti aastal 2003 ja pidi valmis saama aastal 2997. Noh, aasta 2007 on ikka päris mugavalt veninud, sest nagu näha, siis 2010 on ka veel kõik kaetud. Küll aga olevat nüüd juba võimalik seal seees ringi käia. Üldse oli selliseid remondis olevaid hoooneid päris palju näha. Ei tea, kus see masu seal peitub, aga ehitustöid oli minu silma järgi suht palju. Alates raudteejaamast ja lõpetades väiksemate majadega.  Ja need majad, mis ei olnud remondis, need olid juba korras ja imeilusad. Aga okei, ega ma eriti kaugemale sellest linnakeskusest ei jõudnud ka =D Esimene ilme oli vähemalt kena.

Kirik, mis asub täpselt punase kvartali kõrval, või noh sees =D Nagu meie giid seletas, siis algul oli see suur võimas kirik olnud pisikene puukirik.  Aga nagu Ryan(giid) seletas, siis mida tahavad tükk aega merel olnud katoliiklastest meremehed, kui nad lõpuks Amsterdami sadamas randuvad? Ühte asja ma ei mäleta, aga teine oli igaljuhul seks. Ja noh, enne tagasi merele minekut oli vaja patud andeks saada. Läksid siis kirikusse, istusid sinna puukarpi ja loetlesid ette, mida sa tegid (ma vannun, Ryan rääkis seda nii naljakalt, et me naersime suure osa ajast) ja siis preester ütles, palju sa peaksid maksma, et andeks saada. Noh ja niimoodi tasapisi see kõik siis läkski. Kirik sai raha, kasvas ja kasvas ja kedagi ei häirinud, et punaste laternate tänav kiriku kõrval oli. Noh, peaaegu kedagi. Osasid häirib see vist siiani. Õhtul jalutades esines sillal ja mõndade uste eest orkester, kes siis meie arvamuse järgi üritasid inimesi “ära päästa”. Ma ei tea, kui õige see arvamus on, sest ega ma hollandi keelest ju suur ei mõika. Ryan rääkis ka lõpetuseks, et tema armastab Amsterdami just selle pärast, et kõik on siin nii tolerantsed ja sinust tehakse arvamus alles pärast sinu tundmaõppimist, mitte enne. Praeguseks ongi ta siin elanud 18kuud ja ütles,et ei plaani kuskile minna.
Väike kujukene eelmisel pildil oleva kiriku kõrval. Modellid on teadmata ja Ryan ei osanud ka autorit öelda. Seda, mida rind ja käsi sümboliseerivad, saavad vist kõik pihta. Mitte millegi külge kinnitatud tabalukk pidi tähendama seda, et punaste laternate tänavatel töötavad tüdrukud on vabad minna ja tulema. Muidugi, ei tea kui väga see nende kohta käib, kes pole just vabatahtlikult siia toodud, kuid ehk on siiski nii, et suurem osa tüdrukuid teeb seda tööd omal soovil.

Vasakpoolsel pildil on maailma kitsaim maja. Elanik oli ka ise pikem, kui tema maja laius. Põhjus on muidugi klassikaline. Linnale tuli maksta selle eest, kui palju sinu maja tänavaruumi võttis. Võib arvata, et omanik eriti palju maksma ei pidanud. Parempoolsel pildil saab näha seda, kui imetlusväärselt sirged kõik majad on. Vajumise tõttu on mõni maja ettepoole viltu, mõni tahapoole või siis paremale või vasakule. Kahjuks küll unustasin küsida, kas mõni hoone siin juba ümber ka on vajunud. Pisa tornile paistab igaljuhul siit konkurente tasapisi juurde tekkivat. Lisaks viltustele majadele olevat Amsterdamis ka ühed jubedaimad trepid – ääretult järsud. Sellega olen ma ka nõus, sest hiljem Anne Franki majas käies oli küll tunne, et kohe kohe lendan ma selg ees alla.

Jeee, juust! Oma Free Touri käigus jõudsime ka juustupoeni, kuhu Ryan sisse hüppas ja meile karbitäie juustu tõi. Noh, degusteerimiseks või nii. Paganama hea juust oli! Oleks hea meelega ostnud, kui minu eelarve polnuks piiratud ja ma ei oleks kartnud, et ma seda lennukis käsipagasisse ei saa võtta. Muidug, kõik olid selle kallal nagu raisakotkad looma kallal ja kui Ryan selle karbi koos juustujäänustega tagasi poodi viis, saime me selle lõplikult endale ja võisime ka viimased ära jõhverdada. Kunagi peaks vist küll mingi juustukoolituse tegema. Ryan lubas ka seda, et järgmine kord, kui me Free Tourile tuleme, on ta teinud ka leppe kõrvalasuva šokolaadipoega ja me saame ka šokolaadi tasuta proovida. See oleks veel 100x parem. Amsterdami kuulus šokolaad jäigi mul proovimata, kui mitte arvestada hotellitoas ärasöödud šokolaade.

Üks väga paljudest kohvipoodidest(loe: koht, kust saad nt kanepikooke ja kanepit osta). Praegu enam neile kohtadele litsentse juurde ei anta, sest soovitakse tarbimist suurema kontrolli alla saada. Ehk, kui kaotad, siis oled ilma ka. Ja kaotada olevat seda päris lihtne: kanepikohvikus ei tohi alkoholi müüa, sees ei tohtivat ka tavalist tubakat suitsetada ja peal oli kindel piir, palju võib ühes poekeses kanepit olla. Arvu ma enam muidugi ei mäleta. Ahjaa, vanusepiirang ka loomulikult: alla 18aastased pole lubatud. Ma näen vist endiselt väga noor välja, sest kaks korda pidin oma uuest kotist (pilti näete hiljem) rahakoti välja otsime ja IDkaarti näitama, et tõestama, ma ei ole alaealine ja võin sisse tulla. Hehe. Mõnus egolaks. Aga jah, ei proovinud ma seal kanepikooki ega suitsu ega küspsit ega kohvi või mida iganes, millele kanepit sisse oldi topitud. Ja need, kes ütlevad et mis Amsterdamis käimine see ilma kanepit proovimata on, siis ma ei tea… Minu jaoks oli normaalne Amsterdamis käimine. Ei tõmmanud nagu eriti =)

Kes need siis on? Nendega kohtusin ma Free Touril olles. Tüdrukud on pärit Uus-Meremaalt ja teevad seljakotitrippi üle maailma. Poiss on pärit Alaskalt ja teeb Euroopa trippi. Suhteliselt tore oli koos nendega ringi jalutada ja lobiseda. Sain näiteks teada, et Nicki sõbrad arvasid, et ta on hull, et üksi Euroopasse läheb. Ja üldse, ta olevat oma sõprade hulgas ainuke, kes pole veel peret loonud. Ahjaa, ta on 23aastane =D Normaalne, või mis. Uus-meremaalased lubasid, et kui ma nende kanti satun, siis on öömaja olemas. Alaskale oleks ka nüüd veel toredam minna, paha asi on aga see, et Nicki nimi on mul märkmikus, mis jäi lennukisse. Damnit.

Kanaleid on Amsterdamis palju (daaa, kes seda siis ei teaks) aga sellest hoolimata nägin ma linnukesi, vaid ühel kanalil. Vasakul pool pidil on näha punaste tulede peegeldust veel, ehk siis pole vist vaja pikalt mõelda, kus see luikede ja partidega kanal oli. Põhjus, miks nad seal olid on ehk see, et seal vist paadikesed ei sõitnud. Vist on see põhjus… Muud põhjust küll nagu ei leia. Lisaks lindudele oli Amsterdamis vist teine komme ka – kassid baarides. Ja huvitaval kombel olid mõlemad kassid keda ma nägin, keskmisest natuke pontsakamad ja must-valge värviga. Ryani sõnul pidi kassi olemasolek positiivne märk olema – see tähendab seda, et rotte köögis pole xD Positiivne mõtlemine ju. Muidugi, kassidel olid ka oma kohad olemas, kus nad istuvad. Täieõiguslikud söögikohaliimed =)

Et miks ma siis üldse Amsterdami läksin? Et isa näha  =) Oli küll tore üle niiii pika aja kedagi nii kallist näha. Ehk siis Amsterdam läks täiega asja ette ära! =)  Šokolaadimedaleid sain ka. Need, mida Saksamaal šokolaadimedalite nime all müüakse on cräpid, mis cräpid. Väkad. Mingi väntsked ja venivad karamellisegud. Kalevi omad on õiged asjad. Sulasid lausa suus. Väga mõnus päev ja õhtu oli Amsterdamis. Ohjah, mõnna oli.

Endale ostsin täpselt ühe asja. Kõige tüüpilisema turistikoti: suur, kirev ja “Amsterdam” igale poole kirjutatud. Ise olen küll rahul, kuigi Malin mind (jälle) lollakaks pidas. Esiteks ma unustasin oma koti Friedersdorfi ja mul oli midagi vaja ja teiseks mul oli vaja õlakotti, mis a) mahutaks mu digika ja telefoni samal ajal b) millel ei esine ohtu, et märgid kohe küljest kukuvad ja c) mis ei ole korsett tissidega. Eesmärk täidetud ja uus lilla kott kenasti toanurgas.

Rattad, rattad, rattad ja veel kord rattad. Kui sa kuuled rattakella, siis hüppa tee pealt eest, sest Nemad juba ei peatud. Nad sõidavad ja kui sa ette jääd, on see sinu enda probleem. Ratta varastamise eest saad kriminaalsüüdistuse. Sama juhtub ka siis, kui jääd vahele katselt ratast varastada. Kui sa ise rattaga sõidad ja selle kuskile jätad, pane lukuga silla või posti külge kinni. Tudengitel on siin mäng, et kui leiad lukustamata ratta, viskad selle kanalisse ja sulle tehakse jook välja. Ma ei usu eriti, et keegi tahaks oma ratast Amsterdami kanalitesse otsima minna. Teine asi, mis vahepeal siin juhtub on see, et mõni auto leiab end kanalist. Kanalite ääres saab parkida, aga alati pole seal piiret ees ja siis võibki niimoodi juhtuda, et tagurdad viltu või liiga palju ja käib “sulpsti”. Selle eest saad ka süüdistuse kanali reostamise eest. Ehk siis nagu Ryan ütles, et Amsterdam on ka imelik linn: “Sa võid seksida pimedas avalikus pargis, kui see on lasteasutusest vähemalt 100m kaugusel, prostituudiga. Sinul ja temal võib olla taskus kuni 30g kanepit ja mingit seadust pole rikutud. Aga kui sa tagurdad kogemata auto kanalisse, on see kanali reostamine ja väga väga paha.”

Üks tänav Amsterdamis. Päeval, pärastlõunal ja päris õhtul. Jõulutunne hakkab juba tekkima. Aga jah, niimoodi lõpebki minu Amsterdami blogi. Muidugi, vastan lisaküsimustele ka, kui peaks olema. Ja kui te imestate, et ma alles nüüd selle üles panen siis reedel ma ei viitsinud ja nutsin oma märkmikku taga, laupäeval ma alustasin ja pühapäeval ärkasin ma alles kell 16.00… Upsi.

Ma tahtsin oma Amsterdami käigust kirjutada, tegin lennukis istudes selleks märkmikusse märkmeid. Ja nüüd… Tundub, et see märkmik otsustas edasi lennata ja jäi lennukisse. Transaviasse on järelpäring tehtud ja nad soovitasid Tegelisse pöörduda. ='( Kui seda pole kuskil, siis… siis… on veel kurvem kui hetkel.

Haupbahnhofist läksin sildi järgi sinna, kuhu pidi tulema Tegeli lennujaama buss. Kuna ma olin endas nii kindel, siis ei vaadanud ma isegi seda, mis peatused sellele peatusele järgnevad. Minu õnneks tuli sinna üks naine, neiu, tüdruk (ma ei oska vanust määratleda, midagi 20+) ja küsis minult, kas sealt ikka läheb Tegeli buss. Siis tekkis kahtluseuss ja läksime koos raudteejaama, et sealt kindel tee otsida. Ja muidugi tuligi välja, et see mis viib Tegeli lennujaama on kuskil üle platsi, aga meie seisime seal, kuhu tuleb buss siis, kui lennujaamast tuleb. Tjah, läksime siis õigesse peatusesse seisma. Ja nii muuseas lobisesime ka selle sakslannaga edasi. Tema uuris, kust ma tulen ja mis ma Saksamaal teen ning, kas ma soovitaksin Eestisse reisima tulla. Muidugi jõudsime ka jõulutemaatika juurde. Ta ladus ette mitme Berliini jõuluturu nimed, kuhu ta mul minna soovitas, sest need on lihtsalt niiiii ilusad(ta on ka jõulufänn). Veel soovitas ta mul ka KaDeWe’s ära käia, sest kuigi see on metsikult kallis koht, pidi see jõulude ajal nii ilus olema. Amsterdami kohta ütles ta ka, et see on väga ilus koht ja soovitas kindlasti Anne Franki majamuuseumis käia. Minu üllatuseks ta lennujaama ei läinudki, vaid kasutas bussi jõusaali saamiseks. Aga jõulude ajal pidi ta minema Pariisi sõbranna juurde, kes on seal au-pair. Suhteliselt meeldiv üllatus oli kedagi nii toredat kohata, sest lisaks sellele, et ta aitas mul õigesse peatusesse jõuda, sain palju infi, mida veel Berliinis teha ja lihtsalt bussi tulekuni aega parajaks lobiseda. Ta oli vist tüüpilise sakslase erand: superhea inglise keele oskusega ja küllaltki avatud. Kahju ainult, et nimi küsimata jäi. Lennujaamas veedan ka mõnusalt aega. Tegeli lennujaam on ringikujuline, nii et põhimõtteliselt saab seal lõputult jalutada. Viimaks, kui check-in’ini asi jõuab, jätab süda kaks lööki vahele. Suurelt seisab sildil kirjas: lubatud üks käsipagas, maksimum 5kg. Mõttest lendab läbi, et kui läppar kaalub vist 2kg, siis kas ülejäänud asjad mahuvad 5kg sisse ära. Piletilt vaatasin ka kohe üle, et kas seal on kirjas, et maksimum viis kilo (ma ei tea, miks ma sellele enne ei mõelnud) ja loomulikult on seal olemas. Surusin siis kotti kokku, tõstsin osad asjad üksteise peale, et kott nii lai ei paistaks ja lootsin parimat. Õnneks ka läks nii =) Lisaraha (1ülekilo=10euri) maksma ei pidanud ja lubati kenasti läbi. Teine hetk, kui kõhus tühi auk tekib, on siis kui oli vaja asjad lahti pakkida ja ise sellest turvaväravast läbi ronida. No ma tean ju, et mul pole midagi keelatut aga siiski, kui värav piiksub ja see pagana sau iga millimeetri peal – okei, ma pisut liialdan – mu kehal piiksuma hakkab, no ma ei tea. Riidest lahti ei kästud võtta, aga käega libistati põhimõtteliselt pealaest jalatallani üle. Turvaväravast tahtsin üldse oma keebi ja jakiga läbi jalutada. Olen varem lennujaama turvakontrolle läbinud küll (viis korda lausa!) aga siiski, selline asi meelde ei jäänud. Ja nüüd istun Amsterdami Berliini Tegeli lennujaama ootesaalis ja… ootan. Tegelikult lähen kohe filmi vaatama, sest millegipärast see tasuta WiFi, mind netti küll ei ühenda.

PS: Avaldan selle juba Amsterdami hotellis olles =)

Täna venitasime end kella üheteistkümneks tööle. Aga oli põhjust ka, sest me peame siin umbes kella kümneni passima ja siis ratastega koju. Olgu tänatud need ronimisgrupid, kes otsustavad poole öö ajal tulla. Tööd saime ka. Kopeerida 154 leheküljeline raamat. Yey, iga leht eraldi =) Ja siis A3 lahti lõigata A4 ja nüüd kavatseme veel selle kilekaante vahele ka panna. Päris lõbus tuleb.

Homme lendan siis Amsterdami ja reedel tulen tagasi. Ei suuda ära oodata =)

Vahepeal andis veel herr Friedrcih meile ülesande teha ära GLSist saadetud keeletest. Noh, 63 küsimust ma tegin vupsti 11minutiga ära. Jaja, ma tean et ma pean kontrollima aga mida lõpupoole läks, seda enam meenutas saksa keel hiina keelt. Tasemeks määrati mul igatahes A2 ja 18 õiget vastust xD Malin kustutas esimene kord lõpetades oma vastused ära ja teinekord tegi katse-eksituse meetodit: ta sai 19 punkti.