Natuke tööd ja kaerahelbeputru

Alguses tõotas päev tulla sama igav nagu alati, kus mitte midagi teha pole. Aga siis tuli Patrick mõttele, et võiks ronima minna. Lõunasöögilauas saime Friedrichilt ka loa ja pärastlõuna sisustatud. Nüüd võin ma ennast tänada, et spordiriideid Blossinis hoian, sest sain kohe vahetada. Ma muidugi laisk ja vahetan pükse ilusti kabinetis, Patrick pole mind veel minema saatnud. Igaljuhul alla keldrisse (mis haiseb kohutavalt) vajalikud asjad kätte ja väliseinale. See oli esimene kord kui ainult kahekesi ronisime. Tavaliselt on olemas kas grupp, keda sa pead juhendama või oled ise osa grupist. Seekord saime ise majandada. Ma vahepeal jooksin rakmeid suuremate vastu vahetama, sest avastasin, et S kuni M on liiga väike. Siis lõi lamp peas põlema ja tegin õlarihmad lihtsalt pikemaks, et karabiinide kinnituskoht üle rindade ei jookseks ja oligi S kuni M paras. Ronimine oli nagu ronimine ikka – piisavalt väsitav. Proovisime kahte viisi: esiteks niimoodi, et teine inimene turvab ja teiseks niimood, et ise turvad ennast. See teine variant oli mulle võõras aga Patrick õpetas ära. Eelis on muidugi see, et sul pole kedagi teist ronimiseks vaja aga puudus see, et niimoodi kulgeb palju aeglasemalt. Ma ise end turvates väga kõrgele ei roninud, sest paaris kohas on mul vaja iksmoodi küünitada, et järgmisest kivist haarata ja siis ei viitsi eriti ise köitega jamada. Vastutasuks seletasin Patrickule, kuidas seina peal kõndida. Ma ei saa aru, kuidas tema seda ilma teisest köiest kinnihoidmata saab teha, ma kardan ise küll kohe uperpalli käia – aga olgem ausad, seda on juhtunud ka. Poolteist tundi mässasime seal, mis oli kätele vägagi korralik trenn. Turvates ja ronides saavad korralikult mahvi. Aga eks viimased kenad ilmad tuleb ära kasutada, sest ma ei usu eriti, et keset talve sinna ronima saame ja sisesein on kordades madalam(loe: igavam). Neljapäeval on üks grupp ka nagunii, kellega ronima läheme – jälle jälgida, et inimesed endale rakmeid tagurpidi selga ei paneks ja karabiine lahti ei jätaks.

Kopeerimis/skännimisülesanne oli ka vahepeal, mille kiirelt ära tegin ja siis kodu poole. Enne muidugi oli vaja poodi minna (ma sain rahaaaa) ja siis poenimekirja järgi asju osta. Yeapt, hakkasin poenimekirja tegema, tuleb vähem kohapealseid oste. Täna libastusin ainult Kinder Suprise’i üllatusmunaga aga see oli niiiii hea. Suuremaks katsumuseks oli kaerahelveste leidmine (ei, emme, mul ei tekkinud metsikut isu kaerahelbepudru järele ja ma kavatsen selle maitse vaarikamoosiga vaigistada aga see pidi odavam olema ja ma tahan mujale raha kulutada kui toidule). Kaks või kolm tiiru tegin peale, sest minu loogika järgi pidanuks selline kraam olema seal, kus on makaronid ja jahu ning kõik teised kuivained. Lõpuks leidsin pisikese paki krõbinate ja müsli juurest… Pappkarp, nagu ma Eestis olen harjunud on siin vist tundmatu, oli pakendatud nagu jahu. Homme hommikul näen, kas ostsin õige asja või ei.

Homme lähen arsti juurde ka koos Janaga. Eelmine kord jäi vereandmine ära, sest ma avastasin et pole kindlustust. Loodan, et nad nüüd homme ukselt tagasi ei saada.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: