Arsti juures vol.1

Sai siis lõpuks uuesti arsti juurde mindud. Seekord kõik korras – kindlustus ja kindlustuskaart olemas. Kaasa tuli seekord Jana, kes oli tõlkija ja vahendaja rollis. Midagi keerulist polnudki, ma ei tea kas lihtsam kui välismaalasel Eestis arsti juurde minna või raskem. Marssisime rõõmsalt sisse, Jana vuristas ette, mis kes ja kust ma olen ja mina andsin paberilipaka, millel oli kirjas, mis teste vaja teha. Küll tuli välja, et eelmine kord mind n-ö sisse ei kirjutatud ja oli vaja seekord ära teha. Andsin oma sünnikuupäeva ja praeguse aadressi. Täitsa huvitav oleks teada, kas mul siis ka aadress peas oleks, kui ma koguaeg kirju Saksamaalt ei saadaks, sest näiteks Malinil pole küll meie aadress peas ja tema on ometigi siin minust tükk maad kauem elanud.

Toolile istuma ja käsi lauale. Sel ajal, kui mind sisse kirjutati uuris Jana, et millal mul see aneemia üldse avastati ja et kui rasedaks on plaanis jääda, oleks kasulik foolhapet võtta. Ei, ma ei taha rasedaks jääda, kui te seda mõtlete. Ta lihtsalt nägi mu analüüside lehel Fo-d ja siis tekkis sealt jutt. Vereandmine oli suht sama nagu Eestis, rihm ümber käe, ma pöörasin pilgu mujale ja siis nõel veeni. Õde kurtis küll, et verd ei tule aga panin käe rusikasse ja siis hakkas tulema – kaks potsikest sai kohe täis. Eestis küll pandi minu meelest marlitükk ja siis plaaster, siis pandi mingi vatisarnane pall (no ei pandud, vaid suruti) ja siis plaaster üle käe. Huvitaval kombel oli selle vatipalli pärast suht valus, natuke veider oli olla ka ja Blossini jõudes mugisin kohe banaani ära.

Neljapäeval siis peaksin uuesti arstile minema, et tulemused teada saada aga minu meelest on mul neljapäeval ronimine. Peab Patrickult uurima, kas ma saaksin ära või ei, sest ei viitsi enam eriti kaua edasi lükata kogu seda arstitemaatikat.

Täiendus: Helistasin arstile ja ütlesin, et ma pean tööl olema kella viieni ja kas ma hiljem ei saaks tulla, asi korras, võin tulla kuni kella kuueni. Lihtne jah? Seda ikka panite tähele, et helistasin. Ise helistasin ja rääkisin terve jutu saksa keeles maha, et kes ma olen ja millal ma pean tulema ja miks ma ei saa tulla ja kas saaksin äkki hiljem tulla. Ja ta mõistis! Okei, alguses mitte aga kui teist korda rääkisin, oli kõik arusaadav. Jeeeeee! Arenemismärgid. Jana oli ka tegelikult kõrval, valmis telefoni üle võtma, kui ma kohe kuidagi hakkama ei saa, aga ma sain! Ta ka vist minu üle uhke, vähemalt kiitis küll hoolega.