Neljapäev

Kõigepealt kaunistas neljapäevast päeva kena hommikune poollebotamine. Me tegime ka vist midagi, aga ma ei mäleta enam mida. Kella kahest saime igaljuhul uue grupi, kellega ronida. Seekord kahjuks siseseinal, sest ilm otsustas mäkra mängida. Grupijuht oli Robert (kes ei mäleta, siis minu Juleica grupiliider) ja seegi grupp oli Juleica oma. Paljud huvitav seda koolitust teevad? Robert natuke kurtis ka ja ütles, et peavalu on tal nendega piisavalt. Vanuse poolest peaksid nad olema kümnenda klassi õpilased ja tulevased noorteliidrid aga näpuga näitamist ja teiste üle itsitamist oli nagu poole nooremate seas. Kõik jäid siiski ellu ja mingeid vigastusi ei tekkinud. Ma hakkasin hoopis oma Juleica koolitust ja inimesi igatsema. Fun oli ju.

Õhtusöögi sõime ka Blossinis (2.50 €), sest meie tööpäev lõppes alles viiest. Enne seda käisin ma veel Janalt uurimas, kas ta saaks minuga arstile tulla aga Jana oli Jana ehk: „Ich habe keine Zeit, ich habe keine Zeit“ ning läinud ta oligi. Seega jäi sõelale Patrick. Ta peaks küll mingeid lisatunde kirja saama, sest ta aitab mind ja Malinit ikka päris palju ja tegelikult pole need tema tööülesandedki. Küll ta käib arsti juures meiega, võtab meid auto peale ja viib koju ja kui meil vaja hädakorras Friedersdorfi minna siis on nõus sõitma. Rääkimata sellest, et ta pidevalt meil tõlgina töötab ja kui me midagi ei leia, siis otsida aitab. Ise on ta tegelikult siin umbes sama kaua olnud, kui mina – tulime suht samal ajal. Hea, et meil ikka „oma sakslane“ kabinetis on.

Arstil käik läks metsikult kiirelt. Naljakalt kaua on igal juhul herr doktor kohal, kuni kella kuueni. Aga ma ei kurda =) Sinna jõudes läksime õe juurde, kes minu nime peale meid kulmud kergitatud vaatas aga siis ütles Patrick „Blossin“ ja kõik oli korras. Otsis välja minu paberi, lõi templi peale ja saatis kohe arsti juurde. Kuna arst oli eelmine kord teatanud, et sooviks mu rauarohtu ka näha, võtsin selle ka kaasa. Tjah, karbil ju eestikeelne tekst. Midagi ta vist igaljuhul uuris ja aru sai, ma loodan nii. Seejärel ütles ta, et kõik on korras, rauapreparaate ma enam eraldi võtma ei pea, vaid lihtsalt söögu liha ja elagu rõõmsalt edasi. Yeeee! Tänusõnad ja kabinetist välja. Ma arvan, et viis minutit ehk olime maksimum kabinetis. Ja ma ma loodan, et see jäi ka minu kõige pikemaks arsti juures viibimiseks Saksamaal. Kui nüüd rahast rääkida, siis verd andma minnes maksin 10€ ja rohkem pole midagi maksnud. Loodan, et ei pea maksma ka.