Berliin! Jälle.

Istun tööl, vaatan kuidas aknapesija meie suurt akent peseb ja kuidas just kolm inimest mulle kabineti sisse sadasid, et materjalikohvreid võtta. Janat pole näinud, Ann’i pole näinud, Friedrichut pole näinud, Patrick pole siin ja on suurepärane aeg oma Berliinis käik kirja panna. Reedene väljaskäimine jäi küll ära, sest Sebastian jäi haigeks ja vabandas hiljem ette ja taha ja lubas, et järgmine nädal kindlasti.

Berliin on tore linn, ei tee mulle kunagi takistusi sinnasaamisel (võta õppust Potsdam!). Friededsdorfist oli mul parajalt kopp ees ja lahkusingi oma külakesest 7.59 rongiga. Muidugi, ma unustasin selle ära, et nädalavahetuseti avatakse poed ju alles kella kümnest. Seega, kui ma lõpuks Zoologischer Gartenisse jõudsin oli mul suurepärane võimalus lihtsalt jalutada ja oodata, kuni poed avatakse. Leidsin ka oma draakonipoe suurema variandi, allahindlustega ja puha agaaa… seal polnud märkigi sellest, mis kell antud pood avatakse ja kui ma ka poolteist tundi hiljem sealt mööda kõndisin, ei olnud mingitki märku, et see kohe lahti tehtaks. Dämn. Kuni muud poed veel lahti ei olnud tehtud, sattusin ma poolkogemata sisse ühest uksest, mis tundus tavaline raamatupood olevat. Right… See raamatupood oli hiiglaslik! Neljakorruseline, armsa kohvikuga ja puha. Seal tekkis küll tunne, et ma pean siiski oma saksa keele õpinguid kiirendama, sest ma tahan ju ometigi neid raamatuid lugeda ka, mis mulle igal pool poodides ninna kargavad. Ostsin limonaadi, sõin muffinit ja olin valmis tagasi kesklinna liikuma. Muidugi, enne rongile minekut käisin kõikides ettejuhtuvatest poodides läbi ja otsisin mõõdunõud, jalanõusid(lõpuks ometi leidsin ka odavamate hindadega, alates 7 eurost) ning midagi lahedat, millele raha kulutada – leidsin ma jee. Raha jäi alles.

Tagasi Alexanderplatzile jõudes suundusin esimesena Galeriasse ja sain seal paraja üllatuse osaliseks: november alles algas ja juba on poodides ehitud kuused, jõuluvanakostüümidesse riietatud mõmmikud ja jõulupakkumised. Tere tore! Üritasin silmad kinni nendest mööda vingerdada (ja mööda vingerdada ka Sigatüüka lossi maketist, mist maksis ainult 69 euri…) ja jõudsin spordikorrusele, kuhu mul õigupoolest minan oli vaja, sest uskuge mind – palja põranda peal on lõpuks ebamugav joogat teha. Käisin siis Galeria ja Alexa vahet, et leida kummast ma saaksin soodsamalt joogamati, surfasin teistes poodides(pesupood, kust ma ka midagi lõpuks ei ostnud, Elbenwaldi pood, kust ma näppasin ajakirja ja kavatsen endale midagi jõuludeks tellida, loodustoodete pood, kus ma kulutasin natuke vesiste silmadega 5 euri kahe purutee peale) ja lõpuks ostsin ikkagi Galeriast 10 euro eest. Üks asi meeldis mulle selle jõuluteema juures küll, Galeria vaateaknad nimelt. Need loomad ja mänguasjad ja kujukesed liikusid ka. Vaadates tuli automaatselt naeratus näole. Tegin natuke pilte ka, nii et saate imetleda:

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Seejärel aga jäin ootama Leenega kokkusaamist. Jeee! Teine eestlane, saab eesti keelt rääkida ja korraliku eestlase kombel negatiivseid asju leida. Lõpuks me kohtusime, mõlemad panime natuke mööda: tema arvestas transpordi kiirust natuke üle ja mina nimetasin kohtumispaigaks sõõrikukohviku esise, unustades ära, et Alexanderplatzi raudteejaamas on neid lausa kolm. Lõpuks siiski saime kokku ja võtsime suuna kuskile kaugele, kesklinnast eemale, et ühes kohvikus maha istuda, elu ja foorumteatrit arutada. Nimelt ongi minu töötuba 17.-19. detsember foorumteatri tegemine ja kuna Leenel on selles valdkonnas minust umbes 100x rohkem kogemusi, siis nõustus ta mind natuke juhendama ja aitama. Ideaalplaan oleks see, et tegelikult ta ise aitaks mul seda ka läbi viia aga selleks tuleb enne boss Friendrichuga rääkida (mida ma teen kohe e-maili kirjutamise teel, kui blogipostituse lõpetan). Jalutasime läbi turu, saime juua kodutehtud õunamahla (see suur masin on mahlamasin ma eeldan), mis oli super hea, nuusutasime mõnusat turuhõngu, heitsime pilke lahedale laste mänguväljakule ja erinevatele kohvikutele ning maabusime lõpuks kohvikus Cafe de Paris. Ma arvan, et seda, mida me täpselt rääkisime, pole mõtet siia lisada, sest ma lihtsalt ei viitsi hetkel kõike ka kirja panna. 4.90 eurone sibulasupp söödud, jutud räägitud asutasime minekule. Enne seda veel tuli kõrvallauas istunud Hamburgist pärit Saksa paar meilt küsima, mis keelt me räägime. Et nad olid istunud ja mõelnud, aga välja ei mõelnud. Alguses kuulsid nad, et me ütlesime Slovenian ja olid üllatunud näoga. Seejärel aga ütles Leene uuesti ja saksa keeles, et Estnisch ning nad naeratasid ja ütlesid, et olid arvanud, et miskit Balti riikide keelest =)

Enne koduse rongi peale minekut oli vaja muidugi viimane raha ära raisata ja käisin toidupoest läbi. Ma nüüd ei tea, kas vastab tõele, et Berliinist saab odavamalt kui Friedersdorfist või ei, sest moosipurk oli ikka 89 eurosenti ja muid hindasid ma ei mäleta. Kümne euro ringis läks ja toitu sai piisaval hulgal. Ma tõesti loodan, et see nädal ma enam poodi ei pea minema, või kui lähen siis eriti palju ei osta. Aga ma avastasin ka vene poe! Tatra ja kilu ja pelmeenide ja kohupiima ja hapukurkidega. Tatart oleks tahtnud osta, aga kuna mul on veel riisi ja kartulit, siis ei hakanud. Selle asemel ostsin hoopis kohupiima ja Laima šokolaadiga kaetud sefiire. Oi kui njammid need olid! Ja lõpuks me siis läksime Alexanderplatzi raudteejaamas uuesti lahku, mina ei saanud isegi kallistada korralikult, sest ühes käes oli õlakott ja vene poest ostetud tooted ja teises käes toidupoest ostetud söök ja kuidagi veel joogamatt ka ära surutud.

Kui ma koormaeeslina lõpuks Königs Wusterhauseni jõudsin ja Friedersdorfi rongile tahtsin minna, sain meeldiva üllatuse osaliseks =) Enne kui ma jõudsin tegudeni, kuidas kummarduda alla, et vajutada rongiust avavat nuppu või kas peaksin äkki jalaga lööma või ninaga või midaiganes, sest käed olid kinni, siis juba uks avati!: Tõenäoliselt rongijuhi poolt, kes minu kompsudega jändamist nägi. Väike, aga armas tähelepanuavaldus ning sain viimaks ägisedes oma istmele vajuda.

Ahjaa, üks õppetund ka, mille ma sain Berliinis: Kui on mõte moosipurk käes olevast kilekotist õlal rippuvasse kotti panna, tuleks seda kohe teha, sest järgmisest trepist üles minnes lööd sa kilekoti vastu treppi ja moosipurk teeb “krõks”.