Amsterdami minek

Haupbahnhofist läksin sildi järgi sinna, kuhu pidi tulema Tegeli lennujaama buss. Kuna ma olin endas nii kindel, siis ei vaadanud ma isegi seda, mis peatused sellele peatusele järgnevad. Minu õnneks tuli sinna üks naine, neiu, tüdruk (ma ei oska vanust määratleda, midagi 20+) ja küsis minult, kas sealt ikka läheb Tegeli buss. Siis tekkis kahtluseuss ja läksime koos raudteejaama, et sealt kindel tee otsida. Ja muidugi tuligi välja, et see mis viib Tegeli lennujaama on kuskil üle platsi, aga meie seisime seal, kuhu tuleb buss siis, kui lennujaamast tuleb. Tjah, läksime siis õigesse peatusesse seisma. Ja nii muuseas lobisesime ka selle sakslannaga edasi. Tema uuris, kust ma tulen ja mis ma Saksamaal teen ning, kas ma soovitaksin Eestisse reisima tulla. Muidugi jõudsime ka jõulutemaatika juurde. Ta ladus ette mitme Berliini jõuluturu nimed, kuhu ta mul minna soovitas, sest need on lihtsalt niiiii ilusad(ta on ka jõulufänn). Veel soovitas ta mul ka KaDeWe’s ära käia, sest kuigi see on metsikult kallis koht, pidi see jõulude ajal nii ilus olema. Amsterdami kohta ütles ta ka, et see on väga ilus koht ja soovitas kindlasti Anne Franki majamuuseumis käia. Minu üllatuseks ta lennujaama ei läinudki, vaid kasutas bussi jõusaali saamiseks. Aga jõulude ajal pidi ta minema Pariisi sõbranna juurde, kes on seal au-pair. Suhteliselt meeldiv üllatus oli kedagi nii toredat kohata, sest lisaks sellele, et ta aitas mul õigesse peatusesse jõuda, sain palju infi, mida veel Berliinis teha ja lihtsalt bussi tulekuni aega parajaks lobiseda. Ta oli vist tüüpilise sakslase erand: superhea inglise keele oskusega ja küllaltki avatud. Kahju ainult, et nimi küsimata jäi. Lennujaamas veedan ka mõnusalt aega. Tegeli lennujaam on ringikujuline, nii et põhimõtteliselt saab seal lõputult jalutada. Viimaks, kui check-in’ini asi jõuab, jätab süda kaks lööki vahele. Suurelt seisab sildil kirjas: lubatud üks käsipagas, maksimum 5kg. Mõttest lendab läbi, et kui läppar kaalub vist 2kg, siis kas ülejäänud asjad mahuvad 5kg sisse ära. Piletilt vaatasin ka kohe üle, et kas seal on kirjas, et maksimum viis kilo (ma ei tea, miks ma sellele enne ei mõelnud) ja loomulikult on seal olemas. Surusin siis kotti kokku, tõstsin osad asjad üksteise peale, et kott nii lai ei paistaks ja lootsin parimat. Õnneks ka läks nii =) Lisaraha (1ülekilo=10euri) maksma ei pidanud ja lubati kenasti läbi. Teine hetk, kui kõhus tühi auk tekib, on siis kui oli vaja asjad lahti pakkida ja ise sellest turvaväravast läbi ronida. No ma tean ju, et mul pole midagi keelatut aga siiski, kui värav piiksub ja see pagana sau iga millimeetri peal – okei, ma pisut liialdan – mu kehal piiksuma hakkab, no ma ei tea. Riidest lahti ei kästud võtta, aga käega libistati põhimõtteliselt pealaest jalatallani üle. Turvaväravast tahtsin üldse oma keebi ja jakiga läbi jalutada. Olen varem lennujaama turvakontrolle läbinud küll (viis korda lausa!) aga siiski, selline asi meelde ei jäänud. Ja nüüd istun Amsterdami Berliini Tegeli lennujaama ootesaalis ja… ootan. Tegelikult lähen kohe filmi vaatama, sest millegipärast see tasuta WiFi, mind netti küll ei ühenda.

PS: Avaldan selle juba Amsterdami hotellis olles =)