Terrorismioht

Malin rääkis just Skype’i kaudu oma vanematega ja ütles, et nad oma juba päris mures selle üle, mis terrorismioht/hirm hetkel Saksamaal on. Norra televisioonis olevat selle kohta juba eriuudised jms, ehk siis asi oleks nagu metsikult tõsine. Samal ajal oli Malin ka pisut pahane selle üle, et meie mentor ehk Jana pole meile sellest kõigest rääkinud. Muidugi me ise teame ka seda juba (näha on ka nende patrullide pealt, keda lennujaama ja raudteejaama lisatud on) aga mõnes mõttes oleks siiski ju ka tore ja armas, et meie organisatsioon loeks meile sõnad peale. Malini ema igaljuhul palus Malinil järgmisel nädalavahetusel toimuvale suurele tattoo-üritusele mitte minna ja üldse hoiduda eemale suurtest asjadest hetkel.  Malin siis muidugi jätkas teemat, et kuigi patrulle on palju, on reisijaid ka palju ja äkki on juba kõik asjad paigaldatud, et mingi suur rünnak korraldada. Tjah, väga julgustav inimesele, kes peab esmaspäeval Berliin Hbf-ist (pearaudteejaam siis) Prantsusmaa poole sõitma. Vaatasime Maliniga ka esimest korda saksakeelseid uudiseid. Sellest saime kahe peale aru, et paluti mitte karta ja paanikat külvataug.

Tjamh. Praegu on küll tunne, et tahaks rahulikult ilusti Eestis olla. Loetagu inimesed Eesti miinusi nii palju ette, kui tahavad, aga vähemalt pole meil sama suurt terroriohtu/hirmu nagu mõnes suurriigis.

Esmaspäev

Hea blogipealkiri, ma tean. Aga tegelikult on tõesti masendav lihtsalt esmaspäevane tunne. Taevas on hall, vihma sajab, tööülesandeid pole, WoWi mänguaeg on otsas ehk ma ei saa mängida ka ja kõige lõpuks saatis Tegel kirja, et nad ei leidnud mu märkmikku =( No kus paganama kohas see siis peitub? Halloooo! Märkmik kullake, tule palun koju. Eks passin siis juutuubis edasi ja kirjutan ja loen uudiseid ja ootan ma ei tea ka mida. Ahjaa, pilt on Amsterdamist =) Kunagine linnavärav.