Potsdam

Lõpuks ometi jõudsin niimoodi Potsdami, et probleeme ei olnud. Muidugi, Malin oli ka kaasas, nii et probleemidel oli raske tekkima. Kuna ma pole just kõige parem kirjeldaja ja paljusid asju nagu ei oskagi kirjeldada, sest see oli kohalolijatevaheline nali vms, viskan mõned pildid ja ongi kõik. Aga lühidalt: sai nalja, rääkisime, sõime, jõime, mängisime, tantsisime ja lõpuks põõnasime.


Vaade Sebastiani toast. Kena küll, aga kui need kirikukellad hommikul lööma hakkasid, ega siis eriti magada küll ei saanud. Friedersdorfis vähemalt meie kirikukellad ei löö.

Vita tuba. Toad on seal mõnusalt suured ja eriti meeldivad mulle laetalad. Kenasti väljatoodud ja kasuta milleks iganes. Kokku on neil korteris viis magamistuba, kaks vannituba, elutuba ja köök.

 

 

 

 

 


Ootasime teisi ja tegime massaaži. Või noh, mina tegin ja teised nautisid =D

 

 

 

 

 

Enne poodiminekut otsustas Sebastian mu saapaid ahistada.

 

 

 

 

 

 

 

 

 


Kokkamas. Köök on neil korralikult varustatud. Lausa kaks külmkappi ja mõnus söögilaud koos toolidega kõrgemal pinnal, kuhu viib trepp ja kust saad laeaknast välja vaadata. Mikrolaineahju neil ka pole – hehe. Aga see-eest on neil pesumasin, mille üle me võime kadestada. Aga kuivatit pole!

 

 

 

 

Sebastian ja mina. Kusagil oli grupilt ka, aga see oli vist kellegi teise digikas.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Natuke vingupingumist ka: Nõme Saksa telefonisüsteem. Vali üks 0, ei vali kaks nulli, ma ütlesin ju et neli nulli, ei kolm nulli, mis nullist sa räägid? Miks sa seda valid? Ära vali suunakoodi, vali lihtsalt number? Viska tiritamme ja tee kolm prääksuga kükki ja siis saad helistada. Ehk siis ma üritasin bussiliinile helistada ja ühe valimata jäänud nulli pärast helistasin kaks korda mingile vaesele naisele. Patrick ajas õnneks asja korda ja seletas ära, keda ja milleks ma otsin.

 

 

Reedel tööl ja laupäeval piduuu!

Eile helistas siis Sebastian ja kutsus laupäeval Potsdami nende juure peole. Lubas mulle pühapäeva hommikul hommikusööki ka teha. Aga oleme Maliniga kindlasti minemas, ei ole vaja jälle ühte õhtut Friedersdorfis istuda. Reedel peame seda nagunii tegema, sest laupäeval peame natukeses tööle minema. Aga jah, pidu pidu pidu!

Patrick sai endale ülesande, et ta peab meiega saksa keeles rääkima. Ja seda ütlesid talle nii Jana kui Friedrich. Me Maliniga andsime ka põhimõtteliselt loa, kui ta ei tee nii nagu Friedrich: kiirelt, palju sõnu ja naerab, kui vea teed. Öök. Meiega tuleb rääkida nii nagu Jana seda teeb: rahulikult, kasutades lihtsaid ja vähe sõnu ning kui vea teeme, siis ei naera nagu lollakas teismeline. Muidugi alguses tähendab see seda, et suure osa ajast oleme me vait aga kui Patrick hakkab meiega ainult saksa keeles siis äkki hakkab see ka toimima. Tänane tööpäev on nagu tavaline: mina arvutis, Malin laua all, Patrick arvutis või passib niisama ja jututeema käib Patricku uuelt tüdruksõbralt vooditeemadeni. Kena tööpäev =P

Koosolek ja Strasbourg

Päev algas kenasti. Kõigepealt ei võtnud Patrick mind peale vaid sõitis Blossini ja siis nägi, et seal mind pole ja siis sõitis tagasi. Põhjenduseks ütles ta, et ta ei näinud kedagi. Tõesti jah, ma tulen välja külmetama, kui tavalisel on tal harjumus 15minutit hiljaks jääda. Ja ega mina ka teda ei näinud, kuigi ma surusin nina peaaegu ukseklaasi vastu lömmi ja ajasin ühe vaese ämbliku ka üles. Blossinisse jõudes ei läinud asi paremaks. Patrick ütles, et meil on koosolek ja ma pean ka sinna tulema. Jäin siiski kabinetti lootma, et ma ei pea sinna minema aga siis tuli Jana ja ütles, et ma pean tulema, kuigi ma talle saksa keeles (!) selgeks tegin, et ma ei saa nagunii suurest osast jutust aru ja siis suren lihtsalt igavusse. Tema soovitus oli sõnaraamat ja märkmik tuua ja seda ma tegingi. Nüüd tuleb otsekirje minu märkmikust, mida ma koosoleku ajal vahepeal täitsin:

Näppasin Friedrichi tooli ära, ta pidi endale uue tooma. Kohe aru saada ju, et ma siin üleliigne. Kell 9.38 algab igavlemine, bläääääää. Kõik räägivad millestki üksteisejärel. Ma eeldan, et juttu on sellest, mis nad alates eelmisest koosolekust teinud on või mida nad teada tahavad. Minuni jõudes pudistan midagi saksa keeles, et kõik on okei ja tore ja super ja õnneks liigub järjekord edasi. Samal ajal uitab minu mõte mujale: kuidas AoE threati hoida, milline ülikoolis õppimine on, kas kuskil saab õppida draakonide joonistamist jne. Vahepeal mängin oma lemmikmängu: mitu sõna ma suudan ära arvata. Koosoleku liidri (ma ei mäleta selle naise nime) jutust ei saa midagi aru, ta lobiseb nii kiirelt, Janast saan kõige paremini aru. Ma saan vist mingi ülesande: vaja toad üle kontrollida, et mis on katki ja mis halvasti. Noogutan agaralt ja vastan kõigele jaatavalt. *vahepeal joonistan märkmikku lohesid ja muud jama* Piilun teiste käekellasid, et näha, mis kell on.

Mingi hetk tuleb teema inglise keele kursuse kohta. Nimelt tullakse Blossinisse keelekursust tegema ja kõigil on võimalus sinna minna.
Kirjutan poenimekirja valmis.
Tahan süüüüüüüaaaa! Kell on juba ammu 11.30 läbi.
Mingi ülesande saame mina ja Malin. Aga mis ülesanne? Koosoleku liider lobises nii kiirest, et ta üritas vist uut rekordit teha ja midagi ei saanud sellest vadinast aru.  Mingi asi 19-20 november ja blablabla.
Igaaav on. Okei, keelepraktika on tegelikult hea aga ma olen näljane ja kui ma olen näljane siis ma ärritun ja siis on Grrrrrrrrrr. Lõpuks! Kell 12 saab see piinapink läbi. Söök, siit ma tulen!!!!

See oli siis kerge lühikokkuvõte minu esimest koosolekust. Natuke siis ka Strasbourgist. Nimelt toimub mingi noortevahetus (Saksamaa, Prantsusmaa ja vist oli ka Gruusia) ja kuna projektis on paar vaba kohta, pakkus Jana ka mulle seda =) Natuke mõtlemist (60€ tuleb mul siiski ise maksta) ja siis ütlesin jah, sest a) 60€ ja seitse päeva teeb vähem kui 10€ päeva kohta b) ma tahan reisida c) ma pole kunagi varem seal käinud. Kui nüüd saan kindla loa minna, tšillin ma 29. november kuni 5. detsember Strasbourgis.

Ma kirjutaks veel pikemalt, aga Malin tuleb täna koju ja ma lubasin kokata. Ehk siis rullbiskviit on juba valmis (arenemisruumi mul veel on xD) ja kotlette hetkel praen. Nautige seni novembrikuised pilte.

Minu tavaline teisipäev

Et mu blogi väga välja ei sureks, annan ma teile natukene aimu, milline on minu tavaline päev. Päevakava on natuke teistsugune siis, kui Malin on ka siin, on reede/laupäev/pühapäev, pole internetti või ma ei viitsi midagi teha. Aga suurima heameelega esitlen: teisipäev, 9. november 2010. aastal!

07.00 äratuskell heliseb.
07.14 ajan end voodist välja ja lähen pesema.
07.19 alustan joogaga.
07.33 lähen kööki ja teen arvuti lahti. Käin läbi foorumid, uudisteportaalid jms.
07.55 hakkan putru keetma ja panen Meeleheitel Koduperenaised mängima.
08.35 on söömine lõpetatud ja lähen riideid vahetama, voodit tegema..
08.50 tagasi arvutisse.
08.55 helistab Patrick uksekella. Ta on 5 minutit varem kohal, kui tavaliselt. Õigupoolest jääb ta tavaliselt 5 minutit hiljaks lausa.
08.57 võtame raudteejaama juurest peale Ann’i, kelle ratas on katki.
09.05 jõuame Blossinisse. Kabineti jõudes arvuti lahti, netijuhe taha, laadijajuhe taha. Tiir foorumites ja uudisteportaalides.
09.14 lähen World of Warcrafti (edaspidi WoW).
09.41 Patrick üritab laua peal magada, ei õnnestu.
09.51 keegi tuleb kabineti ja annab Patrickule ülesande.
10.02 võtan oma pesukoti ja lähen pesuruumi. Vahetan seal ka spordiriided ja lähen metsa jooksma.
10.54 tagasi kontoris. Corinna seletab Patrickule, millise paberi peal tuleb kirju saata. Mina hakkan Delarani arvuti kirjutama.
11.28 sööma! Pärast söömist käin pesuruumist läbi ja tõstan riided pesumasinast kuivatisse.
11.49 tagasi kabinetis. Tegelen mitme asjaga korraga: WoW ja msn.
12.51 söön apelsini.
12.58 Benni saadab Facebookis sõnumi ja kirjutab, et kui ta õpetajale vahele jääb, siis jäetakse ta pärast tunde. Kiri lõpeb sellega, et õpetaja ligineb talle
13.13 keegi tuleb jälle Patrickuga rääkima
13.38 saame ülesande materjalikohvrid üle kontrollida, lisada uued markerid ja paberid ja ebavajalik välja võtta.
13.44 tuleb Ann ja annab ülesande paarkümmen flaierit kopeerida
14.20 murran küüne.
14.27 lõpetame töö materjalikohvritega. Ma lähen toon pesu lõpuks kuivatist ära ja Patrick hakkab kopeerimisega tegelema.
14.32 hakkan flaiereid voltima ja vaatan samal ajal Meeleheitel Koduperenaisi. Satun osa peale, mida tükk aega taga olen otsinud: The best thing that ever could have happened
14.44 tagasi WoWi.
15.25 arvuti kinni, juhtmed tagant ära, asjad kotti, ratta selga ja koju
15.42 jõuan koju. Avastan, et jätsin telefoni tööle. Uuesti mitme asjaga korraga tegelemine: WoW, msn, Facebook ja foorumid.
18.35 hakkan süüa tegema. Samal ajal surfan foorumites ja uudistesaitidel.
18.58 söön oma ube ja praekartuleid. Samal ajal vaatan Meeleheitel Koduperenaisi.
20.00 tagasi WoWi
20.21 Donka abiga leian ühe arvutimängu nime, mida Pereklubi foorumis taga otsiti. Saan auhinna.
22.03 söön kakaokreemi. Nämma.
23.00 WoWist välja, muusika mängima ja hakkan nõusid pesema.
23.05 panen draakoni radikale soojenema ja lähen pesema.
23.10 vaatan Sunrise Avenue uut muusikavideot ja avan samal ajal joogavideod homme hommikuks.
23.15 joogaaeg.
23.32 palvetan, et ma homme ilma oma äratuseta siiski enne lõunat ärkaksin. Panen arvuti kinni, võtan draakoni radika pealt ja lähen magama.

Berliin! Jälle.

Istun tööl, vaatan kuidas aknapesija meie suurt akent peseb ja kuidas just kolm inimest mulle kabineti sisse sadasid, et materjalikohvreid võtta. Janat pole näinud, Ann’i pole näinud, Friedrichut pole näinud, Patrick pole siin ja on suurepärane aeg oma Berliinis käik kirja panna. Reedene väljaskäimine jäi küll ära, sest Sebastian jäi haigeks ja vabandas hiljem ette ja taha ja lubas, et järgmine nädal kindlasti.

Berliin on tore linn, ei tee mulle kunagi takistusi sinnasaamisel (võta õppust Potsdam!). Friededsdorfist oli mul parajalt kopp ees ja lahkusingi oma külakesest 7.59 rongiga. Muidugi, ma unustasin selle ära, et nädalavahetuseti avatakse poed ju alles kella kümnest. Seega, kui ma lõpuks Zoologischer Gartenisse jõudsin oli mul suurepärane võimalus lihtsalt jalutada ja oodata, kuni poed avatakse. Leidsin ka oma draakonipoe suurema variandi, allahindlustega ja puha agaaa… seal polnud märkigi sellest, mis kell antud pood avatakse ja kui ma ka poolteist tundi hiljem sealt mööda kõndisin, ei olnud mingitki märku, et see kohe lahti tehtaks. Dämn. Kuni muud poed veel lahti ei olnud tehtud, sattusin ma poolkogemata sisse ühest uksest, mis tundus tavaline raamatupood olevat. Right… See raamatupood oli hiiglaslik! Neljakorruseline, armsa kohvikuga ja puha. Seal tekkis küll tunne, et ma pean siiski oma saksa keele õpinguid kiirendama, sest ma tahan ju ometigi neid raamatuid lugeda ka, mis mulle igal pool poodides ninna kargavad. Ostsin limonaadi, sõin muffinit ja olin valmis tagasi kesklinna liikuma. Muidugi, enne rongile minekut käisin kõikides ettejuhtuvatest poodides läbi ja otsisin mõõdunõud, jalanõusid(lõpuks ometi leidsin ka odavamate hindadega, alates 7 eurost) ning midagi lahedat, millele raha kulutada – leidsin ma jee. Raha jäi alles.

Tagasi Alexanderplatzile jõudes suundusin esimesena Galeriasse ja sain seal paraja üllatuse osaliseks: november alles algas ja juba on poodides ehitud kuused, jõuluvanakostüümidesse riietatud mõmmikud ja jõulupakkumised. Tere tore! Üritasin silmad kinni nendest mööda vingerdada (ja mööda vingerdada ka Sigatüüka lossi maketist, mist maksis ainult 69 euri…) ja jõudsin spordikorrusele, kuhu mul õigupoolest minan oli vaja, sest uskuge mind – palja põranda peal on lõpuks ebamugav joogat teha. Käisin siis Galeria ja Alexa vahet, et leida kummast ma saaksin soodsamalt joogamati, surfasin teistes poodides(pesupood, kust ma ka midagi lõpuks ei ostnud, Elbenwaldi pood, kust ma näppasin ajakirja ja kavatsen endale midagi jõuludeks tellida, loodustoodete pood, kus ma kulutasin natuke vesiste silmadega 5 euri kahe purutee peale) ja lõpuks ostsin ikkagi Galeriast 10 euro eest. Üks asi meeldis mulle selle jõuluteema juures küll, Galeria vaateaknad nimelt. Need loomad ja mänguasjad ja kujukesed liikusid ka. Vaadates tuli automaatselt naeratus näole. Tegin natuke pilte ka, nii et saate imetleda:

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Seejärel aga jäin ootama Leenega kokkusaamist. Jeee! Teine eestlane, saab eesti keelt rääkida ja korraliku eestlase kombel negatiivseid asju leida. Lõpuks me kohtusime, mõlemad panime natuke mööda: tema arvestas transpordi kiirust natuke üle ja mina nimetasin kohtumispaigaks sõõrikukohviku esise, unustades ära, et Alexanderplatzi raudteejaamas on neid lausa kolm. Lõpuks siiski saime kokku ja võtsime suuna kuskile kaugele, kesklinnast eemale, et ühes kohvikus maha istuda, elu ja foorumteatrit arutada. Nimelt ongi minu töötuba 17.-19. detsember foorumteatri tegemine ja kuna Leenel on selles valdkonnas minust umbes 100x rohkem kogemusi, siis nõustus ta mind natuke juhendama ja aitama. Ideaalplaan oleks see, et tegelikult ta ise aitaks mul seda ka läbi viia aga selleks tuleb enne boss Friendrichuga rääkida (mida ma teen kohe e-maili kirjutamise teel, kui blogipostituse lõpetan). Jalutasime läbi turu, saime juua kodutehtud õunamahla (see suur masin on mahlamasin ma eeldan), mis oli super hea, nuusutasime mõnusat turuhõngu, heitsime pilke lahedale laste mänguväljakule ja erinevatele kohvikutele ning maabusime lõpuks kohvikus Cafe de Paris. Ma arvan, et seda, mida me täpselt rääkisime, pole mõtet siia lisada, sest ma lihtsalt ei viitsi hetkel kõike ka kirja panna. 4.90 eurone sibulasupp söödud, jutud räägitud asutasime minekule. Enne seda veel tuli kõrvallauas istunud Hamburgist pärit Saksa paar meilt küsima, mis keelt me räägime. Et nad olid istunud ja mõelnud, aga välja ei mõelnud. Alguses kuulsid nad, et me ütlesime Slovenian ja olid üllatunud näoga. Seejärel aga ütles Leene uuesti ja saksa keeles, et Estnisch ning nad naeratasid ja ütlesid, et olid arvanud, et miskit Balti riikide keelest =)

Enne koduse rongi peale minekut oli vaja muidugi viimane raha ära raisata ja käisin toidupoest läbi. Ma nüüd ei tea, kas vastab tõele, et Berliinist saab odavamalt kui Friedersdorfist või ei, sest moosipurk oli ikka 89 eurosenti ja muid hindasid ma ei mäleta. Kümne euro ringis läks ja toitu sai piisaval hulgal. Ma tõesti loodan, et see nädal ma enam poodi ei pea minema, või kui lähen siis eriti palju ei osta. Aga ma avastasin ka vene poe! Tatra ja kilu ja pelmeenide ja kohupiima ja hapukurkidega. Tatart oleks tahtnud osta, aga kuna mul on veel riisi ja kartulit, siis ei hakanud. Selle asemel ostsin hoopis kohupiima ja Laima šokolaadiga kaetud sefiire. Oi kui njammid need olid! Ja lõpuks me siis läksime Alexanderplatzi raudteejaamas uuesti lahku, mina ei saanud isegi kallistada korralikult, sest ühes käes oli õlakott ja vene poest ostetud tooted ja teises käes toidupoest ostetud söök ja kuidagi veel joogamatt ka ära surutud.

Kui ma koormaeeslina lõpuks Königs Wusterhauseni jõudsin ja Friedersdorfi rongile tahtsin minna, sain meeldiva üllatuse osaliseks =) Enne kui ma jõudsin tegudeni, kuidas kummarduda alla, et vajutada rongiust avavat nuppu või kas peaksin äkki jalaga lööma või ninaga või midaiganes, sest käed olid kinni, siis juba uks avati!: Tõenäoliselt rongijuhi poolt, kes minu kompsudega jändamist nägi. Väike, aga armas tähelepanuavaldus ning sain viimaks ägisedes oma istmele vajuda.

Ahjaa, üks õppetund ka, mille ma sain Berliinis: Kui on mõte moosipurk käes olevast kilekotist õlal rippuvasse kotti panna, tuleks seda kohe teha, sest järgmisest trepist üles minnes lööd sa kilekoti vastu treppi ja moosipurk teeb “krõks”.

Neljapäev

Kõigepealt kaunistas neljapäevast päeva kena hommikune poollebotamine. Me tegime ka vist midagi, aga ma ei mäleta enam mida. Kella kahest saime igaljuhul uue grupi, kellega ronida. Seekord kahjuks siseseinal, sest ilm otsustas mäkra mängida. Grupijuht oli Robert (kes ei mäleta, siis minu Juleica grupiliider) ja seegi grupp oli Juleica oma. Paljud huvitav seda koolitust teevad? Robert natuke kurtis ka ja ütles, et peavalu on tal nendega piisavalt. Vanuse poolest peaksid nad olema kümnenda klassi õpilased ja tulevased noorteliidrid aga näpuga näitamist ja teiste üle itsitamist oli nagu poole nooremate seas. Kõik jäid siiski ellu ja mingeid vigastusi ei tekkinud. Ma hakkasin hoopis oma Juleica koolitust ja inimesi igatsema. Fun oli ju.

Õhtusöögi sõime ka Blossinis (2.50 €), sest meie tööpäev lõppes alles viiest. Enne seda käisin ma veel Janalt uurimas, kas ta saaks minuga arstile tulla aga Jana oli Jana ehk: „Ich habe keine Zeit, ich habe keine Zeit“ ning läinud ta oligi. Seega jäi sõelale Patrick. Ta peaks küll mingeid lisatunde kirja saama, sest ta aitab mind ja Malinit ikka päris palju ja tegelikult pole need tema tööülesandedki. Küll ta käib arsti juures meiega, võtab meid auto peale ja viib koju ja kui meil vaja hädakorras Friedersdorfi minna siis on nõus sõitma. Rääkimata sellest, et ta pidevalt meil tõlgina töötab ja kui me midagi ei leia, siis otsida aitab. Ise on ta tegelikult siin umbes sama kaua olnud, kui mina – tulime suht samal ajal. Hea, et meil ikka „oma sakslane“ kabinetis on.

Arstil käik läks metsikult kiirelt. Naljakalt kaua on igal juhul herr doktor kohal, kuni kella kuueni. Aga ma ei kurda =) Sinna jõudes läksime õe juurde, kes minu nime peale meid kulmud kergitatud vaatas aga siis ütles Patrick „Blossin“ ja kõik oli korras. Otsis välja minu paberi, lõi templi peale ja saatis kohe arsti juurde. Kuna arst oli eelmine kord teatanud, et sooviks mu rauarohtu ka näha, võtsin selle ka kaasa. Tjah, karbil ju eestikeelne tekst. Midagi ta vist igaljuhul uuris ja aru sai, ma loodan nii. Seejärel ütles ta, et kõik on korras, rauapreparaate ma enam eraldi võtma ei pea, vaid lihtsalt söögu liha ja elagu rõõmsalt edasi. Yeeee! Tänusõnad ja kabinetist välja. Ma arvan, et viis minutit ehk olime maksimum kabinetis. Ja ma ma loodan, et see jäi ka minu kõige pikemaks arsti juures viibimiseks Saksamaal. Kui nüüd rahast rääkida, siis verd andma minnes maksin 10€ ja rohkem pole midagi maksnud. Loodan, et ei pea maksma ka.

 

Tööpäev

Täitsa lõpp, kus meil oli täna alles tööpäev! Ma tulen rahulikult üheksaks tööle, arvuti laadima, netijuhe taha ja Meeleheitel Koduperenaised käima. Ja siis tuli Friedrich ning sain päeva esimese ülesande. Heh, tavaline juba: kopeerimine. Koopiamasinale koodid peale, üks koopia registratuuri/infolauda/mis iganes, mis sind kohe sisse astudes ootab ja üks koopia ja originaal Corinnale (sekretär, tundub olevat tegelik boss, teda kardetakse). Siis jõudis Patrick kohale ja tuli jälle Friedrich. Saksa keeles andis ta meile terve portsu ülesandeid. Ma ei saa aru, Janaga saan ma saksa keeles räägitud aga Friedrichile vahin suurema osa ajast silmad suured otsa. Ei tea, milles erinevus on. Igaljuhul, ülesanded siis. Meie kabinetis on kapid riiulitega, riiulitel on mänge ja DVD-sid ja pabereid ja ümbrikke ja materjalikohvreid (need, mis näevad välja nagu metallist rahakohvrid) ja igast muid asju. Üheks ülesandeks sai kõik mängud kirja panna, kõikide DVD-de nimed kirja panna ja kõikide VHS-ide nimed kirja panna. DVD-sid hakkan ma muide millalgi kasutama, siis kui meil pole tööpäev, vaid on lebopäev. Seejärel tuli nimekirjad arvutisse trükkida ja Friedrichile saata.

Siis saime ülesande teha 70 flaierit. Häh, ka tavaline töö juba. Raskeim osa on väljanuputamine mis pidi paberi koopiamasinasse peab panema, sest otseloomulikult oleme me liiga laisad, et seda meelde jätta. Tegelikult peaksin pilti tegema teinekord, jääks kohe meelde. Flaiereid sai edukalt Meeleheitel Koduperenaiste saatel voltida õnneks. Patrick tegi samal ajal mingit uut ülesannet, mille Friedrich talle andnud oli, ehk siis mõlemil käed-jalad tööd täis. See ka tehtud! Yey! Siis pidime pallikastide silte muutma. Kastides olid juba: korvpall, sulgpall ja reketid, lauatennisereketid, jalgpall, võrkpall ja midagi veel. Aga kuna nüüd oli vaja juurde lisada kaks lendavat taldrikut, tuli sildid ka ümber teha.

Muidugi andis Patrick selle ülesande mulle, sest ta leiab endiselt, et ma trükin superkiiresti. Noh ja Malin ka. Lisaks sellele on mul nende meelest imetabane käekirjalugemisoskus. Trükkisin siis valmis, saatsin Patrickule ja tuli välja, et MS Office ja OpenOffice’i kirjasuurused ei klapi üldse ja temal ilmus see tükk maad suuremana ja kõik oli paigast ära. Väike vigadeparandus ja siis printima. Pärast printimist tuli asuda kiletama! Mul tuli kohe meelde Laulu-ja tantsupeo staabis töötamine, kui me neid pressikaarte kiletasime. Good old times. Muuhulgas kiletasime ära ka mingid muud paberid, mida Patrick tõi. Kiletatud ja lõigatud ja siis kastide juurde, et igasse lisada 2 lendavat taldrikut, vana silt maha kakkuda ja uus peale kleepida. Ja siis… oligi vist kõik. Ma arvan. Kell sai küll märkamatult 15.30 ja nii tegemisi täis tööpäeva pole ammu olnud. Friedrich nagu üritaks meie lebotamisaega tasa teha.

Ahjaa, Malin helistas ka. Ta nimelt sai teada, et me peaksime söögiraha saama 215 euri, mitte 210 euri, mis oli 2009. aastal. Tuleb Janaga rääkida ja uurida.  Homme ootab siis ees ronimine järjekordse rühmaga ja arst.

Arsti juures vol.1

Sai siis lõpuks uuesti arsti juurde mindud. Seekord kõik korras – kindlustus ja kindlustuskaart olemas. Kaasa tuli seekord Jana, kes oli tõlkija ja vahendaja rollis. Midagi keerulist polnudki, ma ei tea kas lihtsam kui välismaalasel Eestis arsti juurde minna või raskem. Marssisime rõõmsalt sisse, Jana vuristas ette, mis kes ja kust ma olen ja mina andsin paberilipaka, millel oli kirjas, mis teste vaja teha. Küll tuli välja, et eelmine kord mind n-ö sisse ei kirjutatud ja oli vaja seekord ära teha. Andsin oma sünnikuupäeva ja praeguse aadressi. Täitsa huvitav oleks teada, kas mul siis ka aadress peas oleks, kui ma koguaeg kirju Saksamaalt ei saadaks, sest näiteks Malinil pole küll meie aadress peas ja tema on ometigi siin minust tükk maad kauem elanud.

Toolile istuma ja käsi lauale. Sel ajal, kui mind sisse kirjutati uuris Jana, et millal mul see aneemia üldse avastati ja et kui rasedaks on plaanis jääda, oleks kasulik foolhapet võtta. Ei, ma ei taha rasedaks jääda, kui te seda mõtlete. Ta lihtsalt nägi mu analüüside lehel Fo-d ja siis tekkis sealt jutt. Vereandmine oli suht sama nagu Eestis, rihm ümber käe, ma pöörasin pilgu mujale ja siis nõel veeni. Õde kurtis küll, et verd ei tule aga panin käe rusikasse ja siis hakkas tulema – kaks potsikest sai kohe täis. Eestis küll pandi minu meelest marlitükk ja siis plaaster, siis pandi mingi vatisarnane pall (no ei pandud, vaid suruti) ja siis plaaster üle käe. Huvitaval kombel oli selle vatipalli pärast suht valus, natuke veider oli olla ka ja Blossini jõudes mugisin kohe banaani ära.

Neljapäeval siis peaksin uuesti arstile minema, et tulemused teada saada aga minu meelest on mul neljapäeval ronimine. Peab Patrickult uurima, kas ma saaksin ära või ei, sest ei viitsi enam eriti kaua edasi lükata kogu seda arstitemaatikat.

Täiendus: Helistasin arstile ja ütlesin, et ma pean tööl olema kella viieni ja kas ma hiljem ei saaks tulla, asi korras, võin tulla kuni kella kuueni. Lihtne jah? Seda ikka panite tähele, et helistasin. Ise helistasin ja rääkisin terve jutu saksa keeles maha, et kes ma olen ja millal ma pean tulema ja miks ma ei saa tulla ja kas saaksin äkki hiljem tulla. Ja ta mõistis! Okei, alguses mitte aga kui teist korda rääkisin, oli kõik arusaadav. Jeeeeee! Arenemismärgid. Jana oli ka tegelikult kõrval, valmis telefoni üle võtma, kui ma kohe kuidagi hakkama ei saa, aga ma sain! Ta ka vist minu üle uhke, vähemalt kiitis küll hoolega.

Natuke tööd ja kaerahelbeputru

Alguses tõotas päev tulla sama igav nagu alati, kus mitte midagi teha pole. Aga siis tuli Patrick mõttele, et võiks ronima minna. Lõunasöögilauas saime Friedrichilt ka loa ja pärastlõuna sisustatud. Nüüd võin ma ennast tänada, et spordiriideid Blossinis hoian, sest sain kohe vahetada. Ma muidugi laisk ja vahetan pükse ilusti kabinetis, Patrick pole mind veel minema saatnud. Igaljuhul alla keldrisse (mis haiseb kohutavalt) vajalikud asjad kätte ja väliseinale. See oli esimene kord kui ainult kahekesi ronisime. Tavaliselt on olemas kas grupp, keda sa pead juhendama või oled ise osa grupist. Seekord saime ise majandada. Ma vahepeal jooksin rakmeid suuremate vastu vahetama, sest avastasin, et S kuni M on liiga väike. Siis lõi lamp peas põlema ja tegin õlarihmad lihtsalt pikemaks, et karabiinide kinnituskoht üle rindade ei jookseks ja oligi S kuni M paras. Ronimine oli nagu ronimine ikka – piisavalt väsitav. Proovisime kahte viisi: esiteks niimoodi, et teine inimene turvab ja teiseks niimood, et ise turvad ennast. See teine variant oli mulle võõras aga Patrick õpetas ära. Eelis on muidugi see, et sul pole kedagi teist ronimiseks vaja aga puudus see, et niimoodi kulgeb palju aeglasemalt. Ma ise end turvates väga kõrgele ei roninud, sest paaris kohas on mul vaja iksmoodi küünitada, et järgmisest kivist haarata ja siis ei viitsi eriti ise köitega jamada. Vastutasuks seletasin Patrickule, kuidas seina peal kõndida. Ma ei saa aru, kuidas tema seda ilma teisest köiest kinnihoidmata saab teha, ma kardan ise küll kohe uperpalli käia – aga olgem ausad, seda on juhtunud ka. Poolteist tundi mässasime seal, mis oli kätele vägagi korralik trenn. Turvates ja ronides saavad korralikult mahvi. Aga eks viimased kenad ilmad tuleb ära kasutada, sest ma ei usu eriti, et keset talve sinna ronima saame ja sisesein on kordades madalam(loe: igavam). Neljapäeval on üks grupp ka nagunii, kellega ronima läheme – jälle jälgida, et inimesed endale rakmeid tagurpidi selga ei paneks ja karabiine lahti ei jätaks.

Kopeerimis/skännimisülesanne oli ka vahepeal, mille kiirelt ära tegin ja siis kodu poole. Enne muidugi oli vaja poodi minna (ma sain rahaaaa) ja siis poenimekirja järgi asju osta. Yeapt, hakkasin poenimekirja tegema, tuleb vähem kohapealseid oste. Täna libastusin ainult Kinder Suprise’i üllatusmunaga aga see oli niiiii hea. Suuremaks katsumuseks oli kaerahelveste leidmine (ei, emme, mul ei tekkinud metsikut isu kaerahelbepudru järele ja ma kavatsen selle maitse vaarikamoosiga vaigistada aga see pidi odavam olema ja ma tahan mujale raha kulutada kui toidule). Kaks või kolm tiiru tegin peale, sest minu loogika järgi pidanuks selline kraam olema seal, kus on makaronid ja jahu ning kõik teised kuivained. Lõpuks leidsin pisikese paki krõbinate ja müsli juurest… Pappkarp, nagu ma Eestis olen harjunud on siin vist tundmatu, oli pakendatud nagu jahu. Homme hommikul näen, kas ostsin õige asja või ei.

Homme lähen arsti juurde ka koos Janaga. Eelmine kord jäi vereandmine ära, sest ma avastasin et pole kindlustust. Loodan, et nad nüüd homme ukselt tagasi ei saada.

Viisakas töömees

Eelmine nädal teatas Friedrich, et reedel tullakse meie esiukse treppi remontima. Reede jõudis kätte täna… Aga töömees on viisakas. Selle asemel, et kohe lammutama hakata, helistas ta esmalt uksekella (mis pidi mulle südamerabanduse tekitama, sest kes tuleb mulle külla?) ja küsis midagi, mis tõenäoliselt oligi see, kas ta võib tööle hakata. Vähemalt seda ma arvan, sest enne ta ju ei laamendanud aga kui ma olin “Jaja, okei” öelnud, siis paari minuti pärast hakkas kolistamine pihta. Aga seda ma küll ette ei kujuta, kuidas ma uuesti tuppa saan, kui ta terve trepi korraga maha võtab.

Newer entries »