Aasta EVS-i Saksamaal

Tegelikult olnuks viisakas seda samal päeval kirjutada, kui siia sain aga oih =( Jõudsin kenast 10minutilise hilinemisega 21. detsember Eestisse ja lahkun siit endiselt 4. jaanuaril. Seni on blogi puhkusel. Ilusaid jõule ja head uut aastat.

Istun KulturKaufHaus ??? raamatuosakonnas tugitoolis ja ootan Janat. Hommikul korjas ta mind koos kotiga peale ja siis tulime töölt otse Berliini. Kuni tal oli vaja arsti juurde minna, saatis ta minu siia raamatu, filmi ja muusikapoodi, kuhu ta ise hiljem järgi tuli. Hetkel ongi nii, et tema otsib endale mingit cd-d ja ma istun ning haigutan. Uniiii on. Ei kujuta ettegi, kuidas homme kell neli üles saan. Magaks sisse äkki? XD Päris pull oleks kell kaheksa üles tõusta ja nentida, et nohjah, lennuk läheb ilma minuta. Muidugi, ma loodan ikka et läheb, et homme hommikul lumetormi ei tuleks ja et AirBaltic mu lendu ära ei jätaks.

Ma loodan ka seda, et Malin sai lennukile, sest väga nõme oleks homme lennujaama minnes teda ka kohata. Tema pagas on ära kaotatud, nii et kui ta veel ühe öö Tegelis peaks passima, oleks seda juba nagu liiga palju.

Aga nüüd natukene siis ka kohustuslikku aastale tagasivaatamist (ma tean, et veel ei ole vana-aasta õhtu aga mul on igav). Ja kuna ma juba olen vabatahtlik, siis vaatlen seda valdkonda. Mida ma tahtsin saavutada seoses oma vabatahtliku teenistusega ja palju mul hetkeks sellest saavutatud on.
1.Ma tahtsin teha EVS-i minimaalselt 9 ja maksimaalselt 12 kuud mõnes saksakeelses riigis – see punkt on nüüd probleemideta täidetud. Saksamaal alates juulist ja kuni juulini.
2.Reisida ringi selles riigis, kuhu ma satun. Nohjah, lõunasse pole ma veel jõudnud aga siiski: Berliin, Dresden, Weimar, Väikese Nõia mägi ning kõrvalpõiked Amsterdami ja Strasbourgi.
3.Jõuludeks saksa keel suhtlustasemele. Noh… no siin oleneb juba see, mida täpsemalt suhtlustaseme all mõelda. Tööülesannetest saan aru, poodides olen hakkama saanud, lihtlauseid oskan moodustada. Selles suhtes on nagu see punkt täidetud. Aga samas… mul on väike sõnavara, ma ei suuda niisama mulli rääkida ja no tegelikult pole mu saksa keel nii hea, kui ma lootsin. Oma osa on muidugi selles, et pole sakslastest sõpru, kellega ainult saksa keeles lobiseda (Marius ja Patrick üritavad saksa keeles rääkida meiega, aga kui meie inglise keeles küsime midagi siis tuleb vastus ka automaatselt inglise keeles) ja Malini vastumeelses saksa keele rääkimise suhtes (aru saab ta normaalselt) teeb võimatuks ainult saksa keelse kabinetiõhkkonna korraldamise. Seega… ma olen nati endas pettunud või olen ma enda vastu liiga karm ja on selline tase pea viie kuuga normaalne? Ei tea. Aga ärge paluge mul Eestis olles midagi saksa keeles rääkida. Miks? Noh… sest ma tahan eesti keeles rääkida?
4.Tutvuda teiste vabatahtlikega. No see ala on küll kaetud: Malin, Alice, Sebastian, Lolita, Vita, Krysztof, Enes, Betina umm, palju veel vaja on?
5.Uued elamused ja oskused. Ma oskan voodeid teha, ma oskan seinal ronida ja teisi juhendada, ma oskan koopiamasinat kasutada, ma olen õppinud tegema rohkem süüa kui praekartulid ja pannkoogid ning ma oskan teha nägu, et ma töötan täiega, kui ma tegelikult samal ajal Minesweeperit mängin.
6.Kulutada tööst vaba aeg kirjutamisele. Khm jah… =D Okei, ma kirjutan ka aga enamjaolt tegelen ma tööst vabal ajal kas WoWi mängimisega, filmide vaatamisega, trenniga või väljaskäimisega.
7.Õppida Berliini hästi tundma. Khm jah… =D Olen laisk olnud, pole viitsinud end iga jumala nädalavahetus Berliini vedada aga ma üritan end muuta. Ma pean endale kuskilt mingise väikese Berliini teatmiku muretsema, sest internetist ma lihtsalt ei suuda nii hästi otsida või tuleb sealt liiga palju infi. Ja kindlasti tuleb mul Berliini tasuta tuur (seesama, mis Amsterdamis tegin) ka ära teha.

Rohkem hetkel pähe ei löö. Võite ju veel pakkuda, mis võiksid minu eesmärgid olla =) Postituse teen nüüd Jana korterist. Ma oleksin pakkunud, et see on mingi tudengite korter või midagi sellist. Pilti nagu viisakusest ei teinud, aga mõnusalt äge on küll. Selline parajalt hipilik ja asjad igalpool laiali, aga ometigi sobivad nagu rusikas silmaauku. Igaljuhul, tegime koos süüa (tofu-seene suppi, salatit ja teed), lobisesime niisama ja vaatasime koos pilte. Võiks öelda, et Jana on 100% erinevam siin, kui ta on tööl. Ja mulle meeldib see =P Ning ta korterikaaslane on ka äge. Naerda sai küll! Ja tofu hakkas ka nüüd meeldima. Eelmine ja esimene kogemus oli lihtsalt jube. Olen õnnelik, et Jana siiatulekut pakkus ja ma vastu võtsin. Eniwei, hoidkem pöialt, et ma homme kodus olen.

Uudised! Uudised! Uudised! Malini lend Oslosse jäeti ära. Tema järgmine variant on minna kella ühese lennuga aga enne tuleb tal oma pagas üles leida, millele ta juba check-in’i ära on teinud. Ma vahin hoolega Tegeli lennugraafikut. Algul rõõmustasin täiega, et jesss! Riiga pole ühtegi lendu veel ära jäetud. Siis vaatasin, et kellaajad on pisut metsas. Ehk siis: lend, mis pidanuks 8.05 Riiga minema istub endiselt lennujaamas ja käib alles pardaleminek(kell on 10:50!). Malin informeeris mind, et Tegelis oli lumetorm ja lennujaam oli 2h suletud. Oh, how nice is that. Kui homme hommikul ka nii on…  Noh, oma Tallinna lennust jään igaljuhul maha. Et siis emme ja Kati, kes lennujaama vastu tulevad, võtke kohe julgelt magamiskott ja termosetäis kohvi kaasa.

Muuhulgas on asjad mul pakitud, nimekiri üle kontrollitud ja suur kott Jana auto pagasnikusse pandud. Olen valmis koju tulema!

Malin saatis sõnumi: “fuck fuck fuck fuck fuck fuck fuck fuck fuck fuck fuck fuck fuck fuck fuck fuck!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!” Aimasin juba ette, mida see tähendab aga läksin igaksjuhuks Tegeli kodukale vaatama. Ja ongi: tema 17:40 lend Amsterdami (ta lendab Amsterdami kaudu Norra) on tühistatud =S Täiesti jube. Ma ei saa temaga ühendust ka, et uurida mis ta siis teeb, sest mul on raha otsas. Ma nii kardan, et minu lennuga läheb samamoodi. Brrr.

Positiivne: Kui Jana sai teada minu plaanist esmaspäeva õhtul lennujaama minna ja seal öö otse filme passida, pakkus ta mulle kohta oma diivanil. Ehk siis ma saan esmaspäeva õhtul temaga Berliini, magan tema diivani peal ja siis sõidan hommikul viie paiku Tegelisse ja mul on vaid ca 3 tundi lennuni oodata. Ehk siis loodetavasti ei ole ma rampväsinud, kui lõpuks Tallinna jõuan.

Negatiivne: Kuna meil oli Blossinis vahepeal suht inimtühi nädal, võeti pesumasin seinast välja, et vesi ära ei külmuks ja sada häda veel. Meile öeldi? Eiiiiii -.- Ehk siis mul on kotitäis musta pesu, mida ma ei saa hetkel pesta. Mul on mitu eri võimalust. A) ma pesen riided kodus, seega neile tuleb kuivades mingi imelik lõhn juurde B) ma ei pese oma riideid, ehk siis ma tulen koju räpaste riietega ja raiskan Eesti vett C) ma pesen riided esmaspäeval, mis tähendab seda, et ma pean kõik oma asjad Blossini tarima ja siin koti pakkima. Ükski variant pole just eriti meelitav.

Positiivne: Mu märkmik on Amsterdami lennujaamast turvaliselt eestlaste kätte toimetatud ja ma ise peaksin selle siis Eestis kätte saama. Super! Aitäh Mati!!! Ja positiivne on ka see, et eile oli mensas snäkkide automaat mingil põhjusel lahti. Ma avastasin selle siis, kui olin 80 sendi eest šokolaadi ostnud. Aga okei… võtsin ühe kommi ka siis. Nüüd Marius ja Patrick nöögivad, et ma automaadi uuesti lahti muugiksin.

Reedest pühapäevani on Blossinis järjekordne suur üritus, see kus ma siis foorumteatrit pidin läbi viima. Õnneks ei registreerinud piisavalt inimesi ja see jäi ära. Mitte, et ma nii väga vastumeelselt seda teinud oleksin aga pagan kui hirmus see oleks! Minu rõõmuks jäi see ära siis ja me täidame koos Patricku ja Maliniga lihtsalt osalejate vaba aega. Ja kaunistame diskoruumi ja teeme kõike, mida meil kästakse – nagu tavaliselt. Aga muidugi, kui me Blossini läheme tuleb asju pakkida. Ja jõle tore on ju pakkida, sest mul üks kott. Ja nüüd ongi mul toas kaks hunnikut – asjad, mis ma Blossini võtan ja asjad, mis ma koju võtan. Blossini koti pakin juba jumala suvalt, tiirutan toas ringi ja viskan kõik sisse, mida ma arvan, et vaja läheb. Aga kui ma pühapäeval tagasi tulen… oijah… asjad lahti pakkida, asjad uuesti pakkida ja seekord korralikult. Sada tiiru korterile peale teha, et midagi maha ei jääks(näiteks Eesti SIM-kaart), seejärel loota, et ma midagi olulist Blossini kabinetti ei jätnud(näiteks pass ja pileti väljatrükk). Seejärel korter enam-vähem ära koristada. Kas külmkapi peaks seinast välja võtma? Aga telekad? Aga kas radikad tuleks sisse jätta või mitte?

Ja esmaspäeva õhtul lähen ma 21.59 rongiga Berliini poole lennujaama oma lendu ootama. Ettevalmistused on juba tehtud – ligi üheksa tundi filme on mul olemas, et siis kella kuueni (mil algab check-in) aega veeta. Ja et ma magama ei jääks, kavatsen lennujaama poodides kolada ja midagi osta. Ning ma loodan ka seda, et mul õnnestub  nett endale seal saada, sest siis ma saaksin öö otsa mängida ja siis ei tuleks uni ehk ka nii kergelt. Selles suhtes on Tallinna lennujaam superluks – seal on tasuta wifi!

Ideaalis maandun ma siis 12.55 (oli vist) Tallinna lennujaamas. Kui ma ei avalda kohe teisipäeval ülemäärast vaimustust kõikidega kohtuda, siis andke andeks sest kogu plaani järgi olen ma alates esmaspäeva hommikust saati üleval olnud ja tahaks koju jõuda, voodisse (mitte et mul voodi oleks =D) pugeda ja rahulikult norisedes magada. Ja just in case, et keegi ei solvuks siis jõuluvanana ma ei tule =D Kingituseks on see, et mind näha ja kallistada saate.

Ja nüüd hoidkem kõik pöialt, et minu lennuk lendab ja ma elusalt ja tervelt kohale jõuan. Tagasiminek… ah see pole nii oluline xD

Esmaspäeval peksti meid kenasti varakult üles sest kell 6.35 oli minek raudteejaama. Natuke enne minekut luges Vita minuteid, et keegi rongist maha ei jääks. Muidugi see ei aidanud ja Krysztof (ma ei tea, kas ma kirjutan ta nime õigesti, seda on jube kirjutada) oli sunnitud meile järgmise rongiga järgi tulema. Igaljuhul, pooljooksime Charlottenhofi, sõitsime rongiga Potsdam Hbf’i ja sealt bussiga, Brandenburgi Sportjugend keskusse, kus töötavad ka Guido, Sebastian ja Alice. Kuidagi nukker koht oli see. Metsade vahel ja linna ääres küll aga nii kõle ja üldse mitte selline nagu Blossin. Seal kohtusin veel mõne inimesega Blossinist (kelle nimesid ma ei mäleta) ja siis pakiti meid kõiki bussi. Bussis õnnestus mul vaheldumisi magada ja aknast välja vaadata, et jälle magama jääda. Kui Magdeburgi jõudsime, tehti kohustuslik peatus – aeti bussist välja ja pakuti hommikusööki: võileib ning bratwurst. 20 minutit pausi möödas, tagasi bussi ja gaas põhja. Ma vajusin jälle magama, et ärgata meie järgmises peatuskohas: väikelinn nimega Wernigerode.

Seal oli meie ainsaks plaaniks kiirelt jõuluturule minna. Linn ise oli nagu ikka, ilus ja armas. Seda ümbritsesid ka mäed ja mäe otsas nägin isegi ühte kena lossi, millest mul õnnestus üks jube kehva kvaliteediga pilt teha. Leidsin ka ühe superägeda šokolaadipoe, kust ostsin ühe šokolaadi ja ühe pulgakommi, samal ajal tükk aega leti ees seistes ja veel ühte šokolaadi jõllitades (magusafänn, teate küll ju). Siiski otsustasin, et ei raiska sellele raha. Pärast grupipildi tegemist jäi aga see üks armas šokolaadike mind piinama ja enne bussiminekut kablutasin ma kiirelt poodi tagasi ja ostsin ka teise šokolaadi ära. Müüja avaldas seepeale arvamust, et äkki ma tulen veel kolmaski kord. Bussi ma siiski viimasena ei jõudnud, vaid oli ka teisi hilinejaid. Järgmisena löödi meie seltskond kaheks – kes läheb linna peale ekskursioonile ja kes läheb õlletehassesse ekskursioonile. Mina sattusin kuidagi poolkogemata õlletehasesse. Sinna sõites sai jälle natuke mägesid vaadatud ja ilastatud (ma p e a n jaanuaris lõunasse minema. Olen juba lennukipileteid ka piilunud).

Ja noh, tehas ise siis. Õlletehas oli Hasseröderi õllekas. Mitte et ma sellest õlust üldse midagi kunagi kuulnud oleksin, aga minna võib ju ikka. Giidiks oli meil lühike, natuke tüsedapoolne ja võimsate vuntsidega mees, kelle huumorimeel meil küll tabamata jäi ning itsitasime pigem vast selliste asjade peale, mida ta ei mõelnud naljana. Väikese laua taga istumise ja sissejuhatuse lõpetuseks saime endale selga oranžid neoonvestid ja kõrvaklapid, et giidi juttu kuulata. Esimesena põikasime siis ruumi, kus oli võimalus vaadata õlut erinevates valmismisastmetes. Lõhn oli muideks jube! Mitte lihtsalt nina kirtsutama panev, vaid selline et tahaksid endale hapnikuballooni. Sebastianiga olime ühel nõul – kes seda jubedust küll juua tahaks. Muidu vaadata oli küll huvitav. Esimene masin segas mingit paksu leivataigna moodi massi, järgmise masina sisu oli juba tsipakene vedelam, järgmise oma meenutas veel rohkem õlle jne jne, kuni jõudsime viimase tasemini, kus õlu juba mõnuga vahutas.

Seejärel saime näha otse tehasesse. Algul näidati meile telekast, kuidas mis toimub ja seejärel võeti akendelt rulood eest ära, et otse tootmissaali vaadata. Kummaliselt rahustav oli vaadata seda, kuidas masinad rutiinselt õllepudeleid kasti panevad ja kuidas ka viie minuti möödumisel mitte midagi ei muutunud. Muidugi, väljas oli ka õllekaste lademetes. Mine aga ja võta xD Kuigi reaalselt see vist nii lihtne pole. Seejärel saime õlle degusteerida (väka!) ja kõrvale erinevate katetega võileibu teha. Heal juhul pool oma klaasist jõin ära ja muidu mugisin leibu, sest tõesti. See õlu oli jube! Brrr.

Siis jälle uuesti bussi, korjasime linna peal ekskursioonil olnud ka peale ja sõit kuhu? Noh, kes mäletab mis mäele Väike Nõid saada tahtis? =D Brocken ehk ka Blocksberg.  Algul ma muidugi ei teadnud, et sinna läheme, see jõudis alles hiljem kohale, et koha nimi on kuidagi tuttav. Ja mäele sõitsime rongiga. Need kes ütlevad, et Edeleraudtee rongid on vanad, siis tulge sõitke selle rongiga ja ma olen kindel, et teie arvamus muutub. Aga selle igivana rongiga polnudki ebamugav sõita. Ainsad veidrad hetked olid siis, kui rong liikumist alustas. See käis sellise jõnksatusega, et need kes kuskilt parasjagu kinni ei hoidnud, võisid lihtsalt uperkuuti lennata. Muidu meenutas see täiega Polaarekspressi (kes siis seda armast jõulufilmi näinud on). Just sellepoolest, et vagunist-vagunisse liikumine ei käinud mitte meeldivalt soojas ruumis vaid pidid välja lumetuisu kätte ronima, suitsetajate vahelt läbi pressima, jääkülmast metallist kinni võtma ja siis logiseval jalgealusel tee järgmise ukseni leidma. Eksootika missugune. Tegime natuke rongipidu ka. Panime aga muusika mängima ja hakkasime tantsima. Kahjuks meil väga inimesi kaasa ei õnnestunud vedada. Ainsad lõbutsejad olid siis Sebastian, Nurshen, Vita ja mina. Aga fun oli ikkagi. Pärast umbes tunniajast sõitu jõudsime siis Brockenhotel’i peatusesse.

Mul jäi vist jälle mingi osa kirjast lugemata (tuleb meelde on-arrival seminar, kui rätikut kaasa ei võtnud) kus oli nagunii kirjas, et võtke talveriided kaasa. Sest siis oleksin ma kasa võtnud oma näomaski, oma veekindlad püksid, oma veekindla jope ja jalga pannud tanksaapad. Miks? Noh, vaadake pilti mis ma järgmisel päeval tegin. Nähtavust? Vähe. Lund? Palju. Väga palju. Tuul? Piisavalt. Aga huvitav oli. Rühkisime üles hotelli ja majutasime end kas kuuekohalistesse või kahekohalistesse tubadesse ja tagasi alla(ainult haiged, nagu Alice võisid sisse jääda). Seal saime kõik endale tõrvikud.

Ma ei tea, mis sellise tulerongkäigu mõte oli, aga suht huvitav oli. Pime (ainult tõrvikud valgustavad), tuul (tõrvik kustub ära vahepeal, pead kelleltki tuld laenama) ja lumiiiiiii(nii taevast tulev kui ka maas olev). Iga hetk võisid tegelikult lihtsalt läbi lume vajuda (lund pidavat 2 meetrit olema, kõõks) ja uskuge mind, teksadega polnud see just kõige mugavam. Samal ajal tuli mul jälgida seda, et tuules lehviv keep tõrvikutelt lendavaid sädemeid ei püüaks, kuigi vahaga sain ma piisavalt. Järgmine päev rongis avastasin -.- Kui lõpuks mingise imeliku ringiga raudteele jõudsime, olid osade tõrvikud juba otsad andnud või olid need lume sisse torgatud ning algas järgmine etapp: lumesõdaa! Või siis lumeshullamine või siis lumme pikalilükkamine või siis lume sihitult loopimine või siis… ja pärast kõike sõnu, mis algavad „lume“’ga läksime viimaks sisse sooja ja hõõgveini jooma. Mmmmm.

Õhtusöök oli nagu õhtusöök ikka, korralik rootsi laud, söö mida tahad ja palju tahad ja telli joogiks mida ja kui palju tahad. Ma olen endiselt igav ja piirdusin mahladega, nii mitmedki kasutasid baari veini või õllekeldrina. Ja siis algas meie osa! Esimeseks tuli viktoriin, kus kolmel võistkonnal oli vaja nelja vastusevariandi seast õige valida. Küsimuste valdkonnad ulatusid Läti sportlaste viimastest olümpiasaavutustest Prantsusmaa tavalise jõulumagustoiduni. Mina saatsin mingi küsimuse selle kohta, mis on tavaline jõulutoit Eesti jõululaual aga andke andeks, ma ei mäleta enam ise ka, mida ma peale hapukapsa ja verivorsti sinna kirjutasin xD Teiseks mänguks olime teinud muusikamängu. Sebastian oli kokku kirjutanud plaadi erinevate lauludega Euroopast. Kui võistkond tundis laulu/riigi/esitaja ära, tuli oma numbrit näidata ja kas 1 või 2 punkti sisse kasseerida. Eestist oli Sebastian valinud Urban Symphony – Rändajad. Kahju, et ma ise sel hetkel väga lauludega tegeleda ei saanud, kui see otsimine käis =( Ma oleksin küll Everybody soovitanud. Ära muide keegi ei arvanudki. Riigiks pakuti Ungarit, Islandit ja vist midagi veel aga mitte armast Eestit. Islandiga on veel üks kana kitkuda. Iga kord kui mult küsitakse, kust ma tulen, pean ma inimsele peaaegu näkku sülitama, kui ma rõhutan EsTland, sest muidu tuleb jälle küsimus: „Kui kaugel sa Reykjavikist eladki?“ Selle küsimuse au kuulub Bertale Hispaaniast, aga ega see meie süü pole, et sakslased otsustasid Eestile ja Islandile peaaegu samasuguse nime anda. Inglise keelt rääkivate inimestega on lihtsam, neile saab Estonia öelda ja siis on selge, et ma ei tule vulkaanimaalt.

Õhtuprogrammi lõpetuseks laulsime Püha Ööd ja oligi kõik. Saime vägeva aplausi, meid tänati ning piduuu! Ehk siis hakkasime jälle tantsima =) Algne plaan oli küll toas pidu teha aga meie toas oli haige Alice ja poiste toas oli mingi vanem mees ja see kena superidee jäi ära. Ma ei teagi, mis kellani teised tantisid, sest ma väsisin ka üks hetk ära ja siis tuli mul kirjutamisvaim peale, ning ma kebisin koos Alice’ga üles tuppa.

Järgmine päev ootas jällegi ees alla raudteejaama minek. Siis tegin ma ka need pildid, mida näha võite. Vägev nähtavus, ma tean. Kõigepealt hirmutati meid üldse sellega, et meie rong pole kohale tulnud ja me peame tund aega passima. Mina tüüpilise eestlasena uurisin siis, kas ma WiFi parooli saaksin. Mulle vastati et neil pole WiFit, et järgmine aasta tuleb. Mhm, kindlasti pole. See WiFi, mida ma näen on ju teie naabri oma kuskil iglus. Oleks siis võinud vastata, et ainult töötajatele kasutamiseks. Aga õnneks ei pidanud me kaua ootama, sest tuli välja, et kõik oli nali ja rong on tulemas. Riidesse, kotid selga, nägu nii kinni katta kui võimalik ja tagasi armsa rongi poole =) Ja ma pole vist veel piisavalt kiitnud, kui pagana ilus kõik oli. Savi see külm ja nägu torkib lumi, nii kena oli vaadata, kuidas kõik puud olid lumised ja kuidas kõik, isegi majad meenutasid pigem lumeonni. Mulle meeldib lumi, ausalt =) Rongist maha, bussi, silm looja ja Potsdami. Vahepeal pakuti jälle vorste süüa. Siin sain lõpuks ometi ka normaalset sinepit, millega juhtuski nii nagu ma ennustasin. Ma panin seda nii mõnusalt peale, et esimese ampsu järel käisid vist silmad ka pahupidi ära. Seega pühkisin suurema osa sinepist maha ja sõin edasi, hea oli.

Potsdamis saime uue mõnusa üllatuse – bussi tuleb 40 minutit oodata, sest eelmine buss lahkus umbes samal hetkel, kui me maja ees seisma jäime. See 40 minutit oleks suva, Guido oli tegelikult lausa mulle auto organiseerinud, et ma saaksin 15.47 rongiga Berliini või isegi varasemaga, aga huvitav kes oli oma uued kingad ja juukseharja ja pluusi vabatahtlike korterisse jätnud? Yeap, mina. Seega ma passisin tooli peal ja mõtlesin süngeid mõtteid sellest, kuidas ma alles kell kaheksa või üheksa koduuksest sisse vajun. Ja kui Malin vingub, et ma oma arvuti igale poole kaasa võtan, siis ta peaks vaid olema ja aru saama, et kui mul on halb tuju millegi pärast, siis ma saan oma arvutis midagi kasulikku teha (näiteks blogi kirjutada), mitte ei ela seda teiste peal välja. Nii et vot.

Bussis oli ka suhteliselt huvitav. Mee olime seal kuuekesi (Krysztof, Betina, Sebastian, Vita, mina ja Enes) ja meil oli neli keelt käibel: saksa, poola, vene ja inglise. Saksa keelt me alguses ei kasutanud ja seega said meie lähedal istuvad saksa noored võimaluse arutada, et kes me oleme ja kust me tuleme ja miks me vahepeal nii veidrat keelt räägime ning mis üldse toimub (Betina raporteeris, tema kuulas nende vestlust pealt vahepeal kuigi kõike ta vist meile edasi ei öelnud ja kõike ta ei kuulnud kah). Aga siis.. Noh siis… Krysztof (pagan noh, ma hakkan tema nime lihtsalt Kris kirjutama) küsis Betinalt midagi saksa keeles ja Betina vastas saksa keeles. Ja siis olid need toredad lobisejad midagi sellist öelnud: „Pagan, see (Betina) saab saksa keelest aru.“ Betina teatas siis rahulikult, et me kõik oskame saksa keelt. Vaikus. Ja siis naermine nende poolt. Ma ei teagi, kas järgmine peatus oli tõesti nende või ei aga püsti nad igal juhul hüppasid ja ukse juurde seisma läksid, meie neile rõõmsalt kõik koos „Tschüs!“ öeldes. Õppetund: kui sa ei tea, mis keeli sinuga samas bussis reisivad inimesed oskavad, siis pole kena neid taga rääkida =) Tuju tegi igaljuhul lõbusaks küll.

Ja kella kaheksaks ma ka koju ei jõudnud. Tormasime Potsdam Hbf’is Charlottenhofi viivale rongile ja siis oli mul veel tore pool tundi aega et korterisse minna, asjad haarata, e-maili tšekkida (kahjuks kolme kommentaari oma viimasele postitusele ma ei jõudnud lugeda), kõikidele kalli-kalli teha, häid jõule soovida ning tagasi raudteejaama minna. Ja nüüd, Friedersdorfi rongis lõpetan ma oma postituse, kell on 19.00

Betinal (Taani) lõpeb oma vabatahtliku projekt ja korralikuks ärasaatmiseks tuleb ikka kõik kokku ajada ja istumine korraldada. Kingituseks organiseeris Alice(Prantsusmaa) CD-plaadi lauludega teiste vabatahtlike riikidest ja kaaneks siis pildid meist. Need, kes Potsdami õigel ajal jõudsid, need said autogrammid ka kirjutada. Malin läks juba hommikul minema, sest tal oli vaja Berliinis šopata aga mina jäin koju lebotama. Ja hea on, et jäin, sest siis sain ma enne Potsdami rongile minekut Haupbahnhofis aega veeta ja läksin kingapoodi, kust ma leidsin vaid 29.95€ eest OMA kingad! No nii kenad. Kui midagi muuta, siis nina võiks ümar olla mitte terav. Aga muidu on kõrge ja peenike konts ja lõpp-mugavad. Õhtul välja minnes panin need kohe jalga ja hommikul(okei, pühapäeva pärastlõunal) tagasi Vita/Sebastiani jms korteri jõudes polnudki ma nagu kolme jalaga lombakas eesel.

Selle aja peale, kui me lõpuks korterist liikuma hakkasime (Betina pidas oma lahkumispidu Berliinis ühes pubis, kus kõik kokteilid vaid 3.50) olime natuke juba pidutsemist alustanud. Ma lipsisin vaheldumisi meelikööri ja vett, Malin ja Nurshen jõid viina + Sprite’i. Muidugi, suurema osa võttis sellest Malin, kes juba enne õhtu algust oli kuulutanud, et ta kavatseb end täis juua, sest ta pole seda kordagi siiani teinud. Ma kronoloogiliselt ei hakka kirja panema, mis juhtus seega kõik tuleb lihtsalt:

• Malin teeb purjus olles väga kergelt tutvusi. Alustuseks kõikidega, keda näeb “proosit” ja seejärel lihtsalt jutt, et uurida kust keegi tuleb ja niisama mulli ajada. Vahelduseks kõlbab ka maniakaalne naermine hästi. Ja üldiselt oli see väga naljakas. Meie seltskond polnud ainus, kes naeru käes kõõksus.
• Ühes metroos tegi ta kõikidele selgeks, et Norra pole mõtet minna, sest see on nii kuradi kallis ja Rootsi ja Taani olevat ka kuradi kallid, et minge ükskõik kuhu ainult mitte Norra. Seejärel otsis ta oma pudelit, mille ta minu kätte oli varem andnud ja mida ma talle varem ei andnud kui lõpuks Betina juures olime.
• Malin tegi lähemat tutvust buldogiga, kellele ta lihtsalt peale lendas, pea käte vahele haaras ja “ossa mu nunnu kutsukene” tegi. Koera omanikud (välimuse järgi vaesed inimsed) olid liiga rabatud, et midagi teha ja vist koer ka. Mina ja Sebastian tirisime ta sealt eemale, mis polnud just kõige lihtsam ülesanne.
• Pubis vajus ta õnneks laua peale magama, nii et seal oli päris lebo istuda. Hiljem kui ta üles ärkas seisnes tema tegevus nii Enesi nibude näppimises kui ka välja minemine ja mingitelt suvalistelt inimestelt saadud suvalise pulbri ninnatõmbamine. Ma loodan, et see oli vaid nuusktubakas.
• Klubisse jõudes maksime sissepääsu ära ja siis lendas Malin ümber, sest ta toetus enda meelest seinale, aga tegelikult oli see vaid ajakirjade hoidik. Saime hoiatuse, et üks probleem veel ja meid visatakse välja. Malin käitus seejärel korralikult, kui mitte arvestada coca-colat mis tal käte vahelt maha kukkus, kui ta magama jäi.
• Kuidagi kaotas ta oma t-särgi ära. Ma ei tea kus, ma ei tea millal ja ma ei tea kuidas, hommikuks oli see lihtsalt kadunud. Kaotas ta ka väga mitmeid mälupilte õhtust ja seejärel naeris koos meiega, kui talle meelde tuletasime.
• Kui keegi nüüd arvab, et minust on väga nõme niimoodi purjus inimese tegevusi kirja panna, siis Malin andis loa. Kasvõi sellepärast, et ta oleks bussisõidu lõpetuseks, kui me hommikul Lolita juurde läksime, mind peaaegu täis oksendanud.

Pubi/kõrts oli mingi Mehhiko oma, mis oli metsikult rahvast täis, nii et meil oli tükk tegemist, et istuma saada. Kahju oli sellest, et seal oli siiski natuke igav. Kõik rääkisid oma jutte või tegid ma ei tea mida, aga jah, igav oli suht(ma pole ainus, kes seda arvab. Sebastian ja Vita ja Nurshen tundsid sama). Mingit ühistegevust ei toimunud. Jookidest nii palju, et võtsin uuesti B52, mis oli Meie Pubi omast vist 10x kangem, sest mul oli tunne nagu mul lööks ka kõrvust tuld välja. Seejärel võtsin mittealkoholiga Mango Kissi, mis oli tunduvalt parem. Sinna võiks teinekordki minna, sest kokteiliklaas on tegelikult jube suur ja koht iseenesest mõnus.

Sebastianil ja Malinil oli juba varem plaan klubisse minna ja kuna mul oli suht surmigav, kutsus Sebastian mind ka kaaasa. Ja siis liitus veel meiega Vita, kes nendega eelmine kord ka seal käis. Lõpuks saimegi kõrtsist minema ja kuigi me veel peatuses kaalusime ja mõtlesime, kas suudame ikka kella neljani pidu panna (muretsesime Malini pärast), otsustasime mineku kasuks. Meie peokohaks sai siis geiklubi nimega Die Busche . Need, kes veel ei tea, siis ma pole kunagi varem klubis käinud. Muidugi, kontserdil jms olen aga lihtsalt end üles löönud, et mingisse ruumi paarisaja teise inimesega tantsima minna… nope. Seega, sain oma esimesed klubiristsed Berliinis ja pagana huvitav oli! Klubis oli mehi, naisi, mehi kes olid naised ja naised kes nägid välja nagu mehed. Ega eriti aru küll ei saanud, kes on gei ja kes on hetero (kui just kaks samasoolist ei suudelnud, siis võis küll päris kindlalt pakkuda) ja mind see eriti ei huvita ka. Inimene on inimene. Iseenesest oli seal pagana lõbus. Stripipostid, istumiskohad, paar suurt nahkdiivanit ja mõnus tantsupõrand. Üksinda küll tantsida ei saanud, sest kui isegi Malin, Sebastian ja Vita ümber ära kadusid, siis tuli ikka keegi sinuga tantsima või sattusid kuskile ringi. Väga üllatav oli ka see, et nägin ühte ratastooliga poissi pidu nautimas. Ma ei ole Eesti klubides käinud, aga ma ei tea kas seal ka talle sama ilusti teed antaks või teda enda hulka pidutsema võetaks. Tahaks loota, et see on nii. Tantsimisest siis veel… päris kaikaga ei pidanud mehi eemale ajama =D Mõnele tuli küll aga valjult EI karjuda (mitte, et ma nii suures hädas oleks olnud, aga muidu ei kuulnud lihtsalt) või kätele laks anda, aga üldiselt olid kõik viisakad ja mingit jubedat pealetükkimist ei olnud. Naistega sama lugu, keegi vägisi seal küll käperdama ei tükkinud =D  Kella kolmeks olime me siiski juba piisavalt väsinud ja istusime Maliniga metallpostideni (need olid vabas kasutuses) viivale trepile. Seal sai lihtsalt inimesi vaadata ja oodata, kuni kell piisavalt palju on, et on mõtet raudteejaama liikuda. Huvitav asi, mida märkasime oli see, et mida hilisemaks kell läks, seda rohkem tekkis mehi ja seda vanemaks muutusid inimesed. Lisaks ka see, et paljud tüdrukud olid tõesti nagu poisid. Mitte ainult riietus, aga ka käitumine, oleks ja isegi hääl. 4:20 viimaks jõudsime siis sinnamaale. Üldmulje klubist oli superhea! Kindlasti plaanin veel minna, kui mitte sinna klubisse siis mingisse teise – neid siin ju jagub.

Alexanderplatzil kohtusime Nursheni, Lolita ja Enesiga, kes olid oma klubitiiru teinud ja kella viiese rongiga sai viimaks Potsdami poole asuda.  Rongis kirjutasin natuke Ajateenijale kirja edasi, kuni viimaks uni mu vallutas. Ei mäletagi, kes meid kõiki Potsdami raudteejaama jõudes üles ajas. Seal oli ka veel oma pool tundi passimist, enne kui tuli buss, mis meid Lolita ja Betina korterisse viiks. Vita jms korterisse me seekord ei mahtunud =( Aga jah, niimoodi kell pool seitse magama minnes sai minu laupäevane peoõhtu mõnusa lõpu. Teinekordki!

Järjekordne neljapäev ja järjekordne tiimikoosolek, mis endiselt on saksa keeles. Seega on see suurepärane koht oma blogi mustandi kirjutamiseks.

• Esmaspäeval tööle jõudes kaebasime Janale, et meil on vaja suitsuandureid. Elektriku sõnul olevat see vedamine olnud, et tekkinud lühisest sädet ei tulnud ja midagi ei süüdanud. Aga samas, kaua siis veab? Rääkisime Janaga, et meil on vaja suitsuandureid, sest kui me magame ja meil midagi pööningul põlema läheb siis ega me ei pruugi ju üles ärgata. Samas rääkisime ka seda, et Eestis on üldse suitsuandur kasulik ja Malini kodus on isegi graažis andur olemas. Mõne tunni pärast siis tuldigi küsima, et kas meil on oma toa uksed lahti (see käis saksa keeles ja ma olin väga juhe, nii et vesteldi põhiliselt Patrickuga). Aga jah, koju jõudsime siis nägime, et andur on ilusti olemas minu toas, Malini toas, köögis ja koridoris. Üllatavalt kiire tegutsemine.
• Kuna meie korter pole just kõige rohkem jõuludeks kaunistatud, võtsime kätte ja ostsime poest kunstlume. Esimest korda minu elus =D Ja siis katsime kõik klaasist pinnad sellega ära. Hetkel on vaba kaks akent ja dušikabiin. Ma küll ei tea, kuidas selle jama jõulude lõppedes maha saab, aga samas võivad ju ka suvel lumememmed akna peal hängida,
• Kui jutt juba lumememmedele läks, siis üks päev Blossinis olles hakkas meil natuke igav ja väljas on ju niiiii ilus lumi (kuigi Friedrich ütles, et tavaliselt on detsembris soojakraadid ja vihmasadu). Loomulikult läksime lumememmesid tegema. Alustasime kolme pisikese lumememmega aknalaual ja lõpetasime ühe suuremaga. Silmadeks ja nööpideks sai ta endale pudelikorgid ja suu joonistasime ketšupiga. Suud vist söödi ka lindude poolt hiljem, sest nii sügavaks me küll seda ei vajutanud nagu see järgmine päev oli. Muidugi memmed ehitasime niimoodi, et receptionist on neid kohe kenasti näha. Aga keegi pole veel lõhkuma läinud. Üks pisike lumememm on ise ära vajunud aga ülejäänud kolm naudivad külma ilma.
• Esimest korda õnnestus meil ka sinine prügikott õigel päeval välja viia. Sinisesse siis käib papp ja paber ja neid kotte on meil vist juba viist tükki, sest Ieva ja Seval ei viinud ühtegi korda vist välja ja meie alati unustasime või siis panime valel päeval. Aga nüüd läks õigel päeval =D Kõigi muude jäätmete prügikonteinerit ei viitsinud me õhtul Berliinis tulles tagasi viia ja hommikul ka ei jõudnud, sest Patrick juba ootas. Õhtul tulime siis ja enne poodiminekut pidime südamerabanduse saama: kus on meie prügikonteiner? Õnneks oli naabrinaine lahke olnud ja selle ise ära viinud õigesse kohta.
• Miks ma siis Berliinis käisin? Carly oli noortevahetuseprojektiga Berliinis =D Neil oli siis inimesi Eestist, Türgist, Prantsusmaalt, Itaaliast ja Saksamaalt. Üldiselt tundus jutu järgi ka tore olevat, isegi toredam kui minu Prantsusmaa =P Lõpuks kui hotellini jõudsime (mina pole varem seal linnaosas käinud, Malin on varem olnud aga ega ta ei mäletanud kuidas sinna saada =D), tuli välja, et Carly tuli meile peatusesse vastu. Aga noh, lõpp hea kõik hea ja lõpuks saime siiski kokku. Tagasi linna keskele Alexanderplatzile. Näitasin Elbenwalde poodi (noh see koht kust Potteri ja WoWi ja Videviku kraami saab osta) ja draakonipoodi ning käisime ka jõuluturu läbi. Muidugi sai ka niisama juttu aetud, mida Malini pahameeleks tegime enamjaolt eesti keeles. Aga ma hoiatasin teda, et niimoodi võib minna =P Tore oli jälle keskit Eestist näha, parem oleks, et ma kedagi kevadeajal ka näen =D
• Friedersdorfi poes on ka meil tavaliselt lõbus. Me räägime suhteliselt pidevalt ja naerame veel rohkem ja siis teeme ajuvabasid oste. Viimane kord oli parim pirn see, et ostsime suure koti kartuleid ja siis kartulipüreepulbrit. Kassas alles panime tähele, et sellise topeltostu tegime. Ja vaene müüja (üks noormees, kes juba mitu korda sel ajal tööl on olnud kui me poodi satume), kes pidi siis oma naermist tagasi hoidma. Kui eelmine kord see tal õnnestus, siis seekord eriti mitte. Ja kui ta mu Chupa-Chupsi pulgakommi (millele eelnes minupoolne: UUU! Malin, pulgakomm! Ma tahan!) kassast läbi lasi, siis ta enam ei suutnud narmist tagasi hoida. Muidugi ka meie ilkumised ja üksteise üle nalja heitmised võivad ka päris huvitavad kuulata olla. Ootan juba järgmist korda, kui poodi läheme ja müüja(te) tööpäeva lõbusamaks teeme.
• Kabinetti tõstsime ka natuke ümber. Malin ja Patrick tahtsid, et uks koguaeg lahti oleks aga mina, kes pidi seljaga ukse poole istuma, panin kogu aeg ukse tagasi kinni. Oli jälle siis vaidlus ja ninakirtsutamine ning ütlesin, et okei võite ukse siis lahti teha, kui mina seal istun, ja näitasin näpuga akna poole. Nojah, mis muud üle jäi neil siis. Vahetasime ära minu laua ja kaks pisemat lauda ning sain otse akna alla istuma, nii et istun ka näoga ukse poole. Muidugi, kui Jana sisse tuli siis tal pidi hing kinni jääma, et mida me teeme, et enne tuleb ikka luba küsida. Me vahime lolli näoga otsa, et esiteks see on meie kontor ja teiseks ega me tapeeti ei vaheta, lihtsalt paar lauda vahetavad asukohad. Vangutas ta ikka pead ja tõi siis Friedrichu ka vaatama, mida me mööbeldama. Palju saksakeelset loba, natuke vingumist, et Ene ei taha seljaga ukse poole istuda ja siis öeldi meile, et kui ise vastutame herr Lehmanni ees (see peaks siis Kõige Suurem Boss olema, pole kordagi teda vist näinudki), siis võime edasi tõsta. Võtsime vastutuse enda peale, tõstsime asjad ringi ja oleme täiesti kindlad, et kui Jana poleks peale sattununud, siis ega ta tähele küll ei paneks. Sissetulijal on muidugi ilusam vaade ka nüüd, sest esimesena maandub pilk puhtal ja korralikul laual, mitte minu sassis asjadel. Ja mul on ka lihtsam. Kui nüüd keegi uksest sisse sajab, ei pea ma enam mittetööasju alla panema, et teeselda et kuulan Patrickule antavat ülesannet, vaid saan tõsise näoga edasi msnis istuda.

Pühapäev algas kenasti. Tuba oli jääkülm nagu ikka, vannitoa uks jäi ka endiselt irvakale ja asjad olid ikka toa peal laiali. Okei, kõik kiirelt kuidagi kotti, hommikusöök alla neelata, vaadata, et netti ei ole ja siis taksot ootama. Tjah, Prantsusmaa taksod… Kui sa tellid eelmisel päeval takso, et saa sa kindel olla, et sa selle ka saad. Kõige kindlam olevat takso tellida 10 minutit enne seda, kui sul vaja läheb. Siis pidi saamiskindlus umbes 100% olema. Esimesed kaks taksot tulid kenasti üksteise järel ja inimesed said minema. Seejärel tegime taksofirmasse kõne ja kolmas takso jõudis ka kohale. Viimased kolm (mina, Steffi ja Jana, kelle rong läheb kõige hiljem) jäid neljandat taksot ootama. Pärast järjekordset kõnet taksofirmasse otsustas ka viimane auto peaaegu pool tundi hiljem kohale veereda. Vabandused? Hinnast alla saamine? Unistage edasi.

Jõudsime siis raudteejaama ja teate, kui hea üllatus! Ring hilineb kakskümmend viis minutit, siis kolmkümmend, siis kakskümmend viis ja jälle kolmkümmend. Ja nii ma istungi kuskil kohvikus ja loodan, et mingi hetk rong siiski läheb.

Niisiis, rong hilines kokku pool tundi. Yey! Jana tuli hilisema rongiga ja seega sain koos Steffiga seigelda. Rongis kohtusime mehega (kelle nime ma ei küsinud), kes läks tagasi Frankfurti, et koju Kanadasse lennata ja ta oli just olnud tööreisil Pariisis. Tema sünnimaa on Kongo, ta räägib prantsuse, inglise ja hispaania keelt. Tema naiseisa on Kongost ja tema naiseema Poolast ja ta naine räägib hispaania, inglise ja tõenöoliselt ka saksa keelt, sest ta kolis Kanadasse Saksamaalt. Multikultuursus missugune! Kõige rohkem tuli meil juttu erinevast immigratsioonipoliitikast ja sellest, mis võimalusi on üldse immigrantidel. Tema läks Kanadasse, õppis ülikoolis ja sai kohe töö linnaasutuses. Nüüd töötab ta ühe suure panga jaoks, mille töö hõlmab endas ka reise USA-sse, Lõuna-Ameerikasse ja Euroopasse. Tema naine on ülikoolis doktorikraadiga professor. Mehe sõnul olid naise vanemad väga üllatunud ja ütlesid, et Saksamaal oleks säärane tõus väga raske. Ehk siis: „Kuna Kanadas on kõik immigrandid, ei ole seal nii palju diskrimineerimist.“

Karlsruhe raudteejaama jõudsime pool tundi õigest ajast hiljem aga minu rong Göttingeni oli õigeaegselt jõudnud ja õigeagselt lahkunud. Tõsiselt, nagu lumi tuleks see aasta esimest korda elus maha… Steffi ajas asju mehega platvormil, kes andis meile hüvituseks kaarte 4€ eest (mille ma hiljem muffiniteks vahetasin) ja ütles, mis rong meie järgmine võimalus on. Seejärel rändasime teeninduspunkti, kus mulle anti uus pilet, reserveeriti koht ja löödi tempel, et ma võin suvalise rongiga Berliini sõita. Ehk siis põhimõtteliselt ma võiksin Mannenheimis maha kobida, paar tundi linna peal jalutada ja järgmisele rongile istuda. Ja ma võiksin seda igas peatuses teha.

Steffi oli eile 12€ maksnud, et pilet vahetada ja et ta saaks just selle rongiga otse Hamburgi sõita, ilma paaritunnise passimiseta Strasbourgis. Nüüd pidi ta pileti tagasi vahetama, tegi kurja sakslast ja taotles raha ka tagasi. Muidugi, nüüd sai ta kaks tundi Karlsruhe’s istuda ja 4€ eest teed juua ja võileiba süüa =) Mehel rongist, kes pidi Frankfurti jõudma vedas, sest tal oli automaatne ümbersuunamine ja ta sai kahe minutiga uuele rongile. Mina pidin umbes 45 minutit ootama, et minna rongile, millega muide ka Jana tuli. Ehk siis, mina väljusin Strasbourgist kõvasti varem aga lõpetasime ikka samal rongil ja samal ajal Berliinis.

Rongi jõudes sättisin juba oma asjad paika ära ja nägin siis Janat. Tema istekohani minnes pakkus abivalmis mees USAst (kes päriselt on pärit Saksamaalt ja oli siin oma õel külas) oma kohta, sest ta läheb nagunii järgmises peatuses maha, et oma lennule jõuda. Kolistasin siis oma kotid ja riided ja Woofi Jana juurde. Abivalmis mees aitas mu suure ja raske kohvri üles vinnata, andis mulle vaba istekoha ja siis hakkasime lobisema. Kust mina olen ja kust tema on ja siis rääkisime Ameerika ringreisist. Ta ütles, et varem kui 21 pole seda mõtet teha, sest siis sa maksad juba näiteks autorendi eest palju rohkem ja siis ei saa sa kõiki alkohole juua. Üldse oleks parem lennata lennukiga sihtkohtadesse ja siis kohapealt auto rentida ja ringi kärutada. Alustada soovitas ta idast, sest lääne poole minnes läheb kõik kenamaks ja siis ei valda sind metsik pettumus. Tema ise tegi sellise ringreisi aastal 1989 (ausalt, ta ei tundunud nii vana!). Aga jah, siis jõudis tema peatus, ütlesime „Nägemiseni!“ soovisime üksteisele edu ja läinud ta oligi.

Ja nüüd on mul ees vähem kui viietunnine sõit Berliini, et siis loodetavasti mitte Königs Wusterhauseni ja seejärel Friedersdorfi lennust maha jääda, et siis lõpuks peale seitsest oma armsast koduuksest sisse astuda =) Ajatäiteks panen kirja oma nädalase Prantsusmaa reisi plussid ja miinused. Korraliku vinguva eestlasena alustan miinustest

-prantslased ei tea, et iga aasta tuleb talv/külm/lumi(paar tundi hiljem selgub, et sakslastele on see ka uudiseks)
– nad lülitavad ööseks radikad välja, et hommikul saaksid kringliks külmuda
– mingil ajuvabal põhjusel teevad trammi ja bussijuhid (või kes iganes) laupäeva õhtul streigi
– taksojuhid hilinevad 20 minutit ja peavad seda normaalseks. Ja kui nende jakk on tagumisel istmel keskmisel kohal, on see koht hõivatud ja autosse mahub ainult kolm inimest
– ma ei saanud kõigest alati aru, kuigi eks see ole ka minu enda vähese saksa keele oskuse viga
– mul oli peaaegu 24/7 uni ja väsimus ja tüdimus. Võib-olla on probleem selles, et ma olen mõtetega juba Eestis, ehk mul on täiesti kama mis siin kohapeal toimub
– trenni ei saanud teha, kere kasvab ja mõistus väheneb ja kõik on jube
– väga raske oli rühmaga suhelda, kui saoled ainus mittehorvaat ja kui isegi üks räägib midagi inglise keeles, siis teine vastab ikka horvaadikeeles ja kogu jutt läheb horvaadikeelseks
– tuba, eriti toa WC

Okei, plusse on ka

+ odav. Siiani olen ma ise maksnud ainult selle nänni eest, mis ma ostsin. Ehk siis hetkel on läinud umbes-täpselt 100 euri. Nädal aega Prantsusmaal pole ju tegelikult paha selle eest.
+ väga huvitav muusem, kus me käisime
+ uued tutvused
+ Woofi ja inimesed, keda ta naeratama pani ja kes mind siis naeratama panid
+ ma sain endale Kinder Suprise’ist Shreki draakoni!
+ Obernai ja Strasbourg on superilusad linnad ja ma olen õnnelik, et ma just jõuluajal siia sattusin
+ nägin mägesid üle saja saja aasta. Jaja, ega me Eestis ka just mägede keskel ei ela aga see ei tähenda, et ma igat hetke kui ma mägesid näen, vähem armastaksin

+huvitavad inimesed, kellega rongis selle lühikese aja lobiseda sain.

Nii… ongi vist kõik. Kui midagi meelde tuleb, siis lisan veel aga seni kavatsen vaadata Angelina Jolie’d filmis „Beyond Borders“. Selle järel vaatan Robin Hoodi ning lõpuks, lõpuks olengi armas Berliinis. Kebisin Spandaus maha, et ma ikka oma RE’le jõuaksin ja jee ju Friedersdrofi rong ootas. Ehk siis istun KW raudteejaama poes ja terroriseerin inimesi oma muusikaga. Äratus Saksamaa ja Prantsusmaa, TALV JÕUDIS KOHALE! Viiskümmend minutit veel oodata, sest üks rong ei suutnud kümme minutit oodata ja sadakümme rongifirmat ei oska ja ei suuda aru saada, et talv tuli. Nähtavasti ei vaata nad ka ilmateadet ja ei oska sõiduplaane ümber teha või hilinenud rongile bussi organiseerida. Grrrrrrrr. KRT.

Kõik kaldus tekst on kirjutatud siis, kui ma olin ääretult tige sest ma olen alatest kella 10.20st oma tagumikku laiaks istunud ja pole süüa saanud ja olen väsinud ja tahan koju saada. Tegelikult pole asi nii hull.

Viimaks istun siis rongi ja hakkan jälle Robin Hoodi vaatama. Rong ei välju, ei välju. Juhtun pilgu kõrvale heitma ja täpselt samasugune rong väljub parajasti. Kurat süda käis kõhust läbi! Kas midagi on muudetud ja kas ma istun vales rongis ja kas ma pean jälle tund aega ootama? Küsisin kohe üle ja õnneks öeldi ikka, et see läheb Friedersdorfi. Muidugi, seekord oldi viisakad ja oodati Berliinist tulnud RE ära -.- Ja selle rongi hilinemist oli heal juhul kaks, kui sedagi minutit vähem, kui minu omal. Aga ei, ei võidud minu rongi oodata. Mkm… -.-

Hea on kodus olla ja Maliniga rääkida. Yey! Friedersdorf!