Teine päev Prantsusmaal

Hommikusöök alla neelatud (järjekordselt, midagi sooja polnud), nimemängud ja sõnamängud tehtud (te ei taha teada, mis sõnast „armastus“ telefonimängu raames välja tuli. Aga õnneks läbisid samasuguse jubeda muundumise ka saksa, prantsuse ja horvaadikeelsed sõnad, nii et pole hullu), pakkisime end bussile ja hakkasime sõitma. Buss oli supermugav. Isegi komme sai õgida. Eesti bussifirmadel on veel areneda. Enne minekut jõudsin ka jõusaali kohta uurida, aga Prantsusmaa boss, ei osanud midagi vastata. Ma olevat üldse esimene, kes midagi sellist pärima hakkab.

Natuke seiklesin unemaal ja siis vahtisin suu ammuli mägesid ja klõpsisin pilte. Täiesti ausalt, kunagi ma kolin mõneks ajaks kuskile, kus on mäed. Need on lihtsalt nii ilusad ja võimsad. Tahaks näha, kas mul kunagi isu ka täis saab. Hetkel kõlab Šveits või Austria väga ahvatlevat, või siis Lõuna-Saksamaa või Uus-Meremaa… Unistada võib ju. Minek oli igaljuhul Alsace-Moselle memoriaalmuuseumi. Muuseum juhatab su läbi Alsace-Moselle’i ajaloo, mis vahetas ajavahemikus 1870-1945 neli korda riigikuuluvust. Eriliselt pühendati tähelepanu ajavahemikule 1939-1945. Rohkem infi te minu käest ei saa, sest ma ei ole kindel, et mulle kõik õigesti meelde jäi ja ma ei taha valesti midagi kirjutama hakata. Seega, kel huvi, siis lugege siit(inglise keeles kahjuks). Muuseum ise oli väga huvitav. Eriti meeldis see, et ei pidanud teistega sammu pidama. Sa said oma audiogiidi, mis siis sulle kõrva lobises, olenevalt sellest kus kohas sa olid. Mingid ühe toa peal kümme korda tiirutamist ei olnud, muudkui käisid edasi. Kindlasti ei jäänud mulle kõik meelde, aga natuke targemaks sain siiski. Vahepeal kehtsid Alsace-Moselle’i elanikele neli erinevat isikutunnistust, mis anti sulle vastavalt sinu päritolule: sinu vanemad on Saksamaalt, üks sinu vanavanematest on Saksamaalt, keegi eelmainitutest pole Saksamaalt ja muu välismaalane.

Seda tahaksin ka mainida, et siin on nii mõnusalt palju lund. Ja pagana külm. Ma arvasin, et temperatuur jääb samasse kanti nagu Saksamaal, aga kus sa sellega. Siin hakkasid ikka varbad ka külmetama. Lõunat läksime mingisse restorani sööma. Kõigepealt visati meile ette salat ja pasteet, mida me vahtisime nagu lollakad: et see ongi kõik ve? Söömiskõrvaseks vestluseks rääkisin ühe Horvaatia tüdrukuga Eesti ja Horvaatia haridussüsteemist. Ta õpib pedagoogikat ja seega oli tal väga huvitav kuulata, kuidas asjad meil korraldatud on. Mingi hetk tekkis meile ka kartulipuder ja liha. Kõike ma ei jõudnudki ära süüa ja allesjäänud kartulipudrust tegin südame, mis siis ettekandja naerma ajas. Viimaks saime jäätisemagustoidu, millega kaasnes see, et kõht oli metsikult metsikult täis. Seejärel kupatati meid tagasi bussi ja teekond Obernaisse, kus meid visati bussist välja ja kästi kahe tunni pärast tagasi tulla. Super, super super kena linn! Kõik oli juba jõuludeks kaunistatud – tuled, kujukesed, kuuseoksad, pärjad, karussellid, jõuluturu putkad ehk siis täiskomplekt. Poed ei olnud otseselt suveniiripoed, vaid pigem igasugused erinevad jõuluasjad alates pajalappidest ja lõpetades jõulumarmelaadiga. Ostsin ka kaks kingitust ära ja endale ühe superägeda mütsi, mis kõik minust mööduvad inimesed muigama ajab. Nimeks sai tal Woofi ja ta on pagana popp. Kõik pärivad, kuidas ta end tunneb ja ega ta ei külmeta xD Mis te arvate? (Woofi ja minu leiate sellelt jõuluvanaga pildilt) Pika otsimise peale leidsime ka ühe kohviku, kuhu end sisse mahutasime ja üritasime üles soojeneda. Seejärel kui kaks tundi täis tiksus, kõmpisime bussi, silm looja ja tagasi Strasbourgi!

Crepsis saime viimaks internetti (mitte et ma oleks jõudnud blogi üles laadida või midagi) ja siis linna peale! Tee peal pandi mu mütsile nimeks Woofi, rääkisime niisama loba ja külmetasime kõik koos. Trammid on siis mugavad – vaiksed, puhtad ja palju ruumi. Aga bussiga on siin vastik sõita, juht teeb kõike nii järsult. Kui pidurdada vaja, siis tundub, et ta teeb seda viimasel hetkel ja kui kiirendada on vaja siis vist gaas täie laksuga põhja. Muidu öine Strasbourg oli imekena, jälle igalpool ehitud majad (jääkarud maja küljes, suured jõulukulinad, jõuluvanad jms) ning tänavad. Jõulukuusk oli ka hiiglaslik. Ma tean, et mu pildid pole just parimad, aga natuke saate aimu. Ei suuda ära oodata, mil päeval kolada saab, sest siis saab ka kirikusse minna ja teistesse poodidesse. Siin olles tekib juba suur tahtmine jõuluasju osta ja endagi kodu ära ehtida, aga üritan end tagasi hoida, sest Berliini jõuluturgu pole ma veel üldse külastanud ja sealt oleks mugavam asju Friedersdorfi tassida.

 

Sõit Strasbourgi

Esimene Prantsusmaa päev on peaaegu täistöökohaga reisipäev – kuus ja pool tundi rongis. Algas päev vägagi kenasti. Sain ilusti äratuskella peale üles, tegin jooga, sõin ja surfasin netis. Siis läks asi ägedamaks, kui üks hetk köögituli ära kustus. Noh, mõtlesin, et läks pirn läbi. Aga siis ei laadinud blogi ega Facebook ka ära, kuhu ma oma Prantsusmaast tahtsin kirjutada. Karjusin Malini ka üles ja avastasime koos, et elekter on ära läinud… Noh, mitte päris: minu toa telekas ja konku tuli, kus prügi hoiame, töötasid. Kõige vajalikumad asjad muidugi. Elektrikapis olid kõik lülitid normaalses asendis nii et meie ei tea, milles asi võib olla… Malin vaeseke peab jääma seda lahendama, sest ma tegin adjöö ja läksin rongile. Rongis aitas mind jällegi kontrolör, kes astus mulle kohe lähedale kui ma oma keebi ja suure kotiga sisse vajusin. Ma vist arenen juba, sain temaga ainult saksa keeles asjad aetud =D Berliini jõudes ja kui Janaga kohtusin siis on ka meie vestluses palju rohkem saksa keelt, kui enne. Mulle meeldib see, nii peabki olema. Natuke ka sellest, mida ma vist ühes kirjutises mainisin, et Malin oli pisut solvunud, et teda ka Prantsusmaale ei kutsutud. Nüüd sain teada selle, et tegelikult pidanuks Malin Belgiasse minema aga see projekt vajus ära ja nii peabki ta Blossinis hängima =( Ja Janal oli huvitav nägu ees, kui ma ütlesin et ta unustas meile laupäevase asja edasi öelda. Ma siis natuke silusin asja ja ütlesin, et ma pidin nagunii pesu pesema ja me koristasime oma kabinetti. Aga tjah, ma arvan (ja loodan ka) et see on viimane kord, kui ta ütlemata unustab.

 

Aga nüüd natuke minu hullult ägedast rongitripist (Ma istun praegu seda kirjutades ka rongis.Hiljem nettis saades laen üles). Võtke nüüd kaart ette ja hakake näpuga järge ajama: 10.32 hakkab rong Berliinist Wolfsburgi sõitma, sealt edasi Braunschweigi. Vahepeal läheb maapind lumisemaks ja on näha elektrituulikuid. Seejärel läheme edasi Hildesheim, Göttingen, Kassel-Wilhelmshöhe, Fulda (kui te ei ole siiani Google Mapsi kasutanud, vaid olete kõik ise üles leidnud, siis palju õnne!) ja Hanau. Tekivad mäed, mida ma igatsedes rongiaknast vaatan, ümbrus on juba täitsa mõnusalt lumine. Ja seejärel tuleb Frankfurt! FRANKFURT! Ma tean küll, et Brandenburgi liidumaal on ka üks Frankfurt, aga meie rongi läbimispunkt on see Frankfurt =) Lumesadu tugevneb, me kihutame rongis aina edasi: Mannheim ja siis meie vahetuskoht Karlsruhe. Edasistest peatustest ma ei saa kirjutada, sest tegelikult pole me kirjutamise hetkel veel Frankfurtigi läbinud.

 

Meeldiv üllatus on siin rongis see, et esiteks saime me endale kohad, millel on ka laud ehk ma ei pea läpparit süles hoidma ja teiseks on siin isegi laadimiskoht!See tähendab, et ma sain kaks filmi järjest ära vaadata. Tänud filmide eest, Donka. Üllatavalt head olid =D Ühe filmi olen hetkel otsustanud tagasiteeks jätta, aga eks näeb kas jääb, sest mul on veel pisut üle tunni sõitu ees ja siis istume ümber ja siis sõidame ja siis istume veel korra ümber ja siis oleme vist Strasbourgis =)

 

Strasbourgi jõudes on kaks ja pool filmi vaadatud, natuke arvutis mässatud ja põlev valutavad rongis istumisest. Tegu on siis Horvaatia, Saksamaa ja Prantsusmaa ühisprojektiga. Ööbime ühes spordiinternaatkoolis (loe: palju treenitud kutte =D). Minu toakaaslane on sakslanna Jana (mitte Blossini Jana). Tuba on, noh… WC uks ei käi kinni (ja mitte lukku, vaid seda pole võimalik kinni lükata), on külm ja väike. Isegi joogat ei saa teha. Homme lähen Prantsusmaa bossilt uurima, kas ma saaksin siin jõusaali vms kasutada. Esimesed tutvumised ka ära tehtud. Kahe kuti nimi kõlab kahtlaselt Eesti nimede moodi (Thomas ja Kristjan) aga ma võin kihla vedada, et kirjapilt on väga teistsugune. Anya kiidab seevastu aga esimese asjana minu juukseid 😀

 

Ja ma ei saa netti -.- Vähe pinda ei käi ju. Meile anti paroolid ja sada asja veel, aga mida ma teen nendega, kui võrku ühendamisel isegi mingit parooli kohta ette ei löö? Õhtul läksime siis ka baari, vaatasime jalka(Real Madrid sai väga haledalt pähe) ja rääkisime näiteks Venemaa viisapoliitikast. Baarist läksin üksi ära ja pöörasin loomulikult valele tänavale. Kaks pööret veel ja olingi õigel tänaval tagasi. Majja jõudes kõndis üks õpilane vastu ja küsis, kas ma elan seal. Noh, ma arvasin, et asi on selles, et mu keep jättis hirmsa mulje aga tegelikult oli asi selles, et internaadis oli varas käinud! Ma ei tea, kas ruum 19st varastati siis midagi või mis, aga otsiti selle toa elanikke taga. Panime oma ukse kinni ja vajusime magama või noh, niipea kui teki all piisavalt soojaks läks =)