Mina tean, miks prantslased paksuks ei lähe!

Miks siis? No nad peavad kasutama kõike oma keharasva selleks, et keha soojas hoida, sest radikaid nad ei oska kasutada. Paganama prantslased. Aga tegelikult tahtsin kolmapäevast rääkida.

Seekord saame jälle sõita tavalise liinibussiga, milles mina peaaegu kohe magama vajun. Ei kujuta ettegi, miks ma nii unine olen. Võib-olla on asi selles, et tuba on jääkülm või selles, et ma ei saa siin trenni teha. Igaljuhul jõuame pärast mõningast jalutamist Euuropa Nõukogu (edaspidi siis EN) maja ette. Natuke peame ootama ja siis tuleb turvainimene koos meie nimekaartidega, mille enda külge peame kinnitama. Sellele järgneb lõbus turvakontroll – ise läbi värava ja asjad läbi masina. Woofi ei tahtnud läbi masina minna ja ma siis pidin teda aitama.

Sisevaade on tegelikult ilus, sest palju on puitu ja nagu te teate, siis puit mulle meeldib. Esimene käik on peasaali, kus saab ka maha istuda ja siis hakkab giid meile saksa keeles EN ajaloost rääkima, millele üks horvaadi tüdruk tõlget teeb. Minu mõte rändab muudel radadel ja vahepeal kuulan ka. Jõudes mugavate roheliste toolidega ruumi, võime kõik maha istuda ja meiega hakkab inglise keeles rääkima üks Itaaliast pärit EN töötaja. Alguses tutvustab ta natuke ennast aga suurem osa ajast vastab küsimustele, mida küll alguses eriti ei tulnud. Kõik lihtsalt vaikisid. Natuke kahju on küll sellest, et kuigi tema jutt oli küllaltki huvitav, oli ääretult raske keskenduda ja silmad tahtsid pidevalt kinni vajuda. Ja ma polnud ainus, kes metsiku unega võitles. Ei tea, kas asi oli siis tõesti selles, et EN ajas une peale või milles. Natuke teemasid ka, mida arutati: Mis on meie arvamus Euroopa Nõukogust ja mida me sellest üldse varem teadsime, mis on EU ja EN sarnasused ja erinevused, kuidas töötab EN jne. Selle jutuajamise lõppedes tehti meile väike nännijagamine (pastakas, infovoldik EN kohta ja 2011aasta kalendermärkmik) ja siis sai sööömaaaa! Valida oli kohviku ja restorani vahel ja me läksime õnneks restoranipoole.

Jälle: eelroog, põhiroog ja magustoit. Täitsa jube, kui ma siit tagasi tulen olen ma nagu suur ümmargune pall. Brrr. Toit ise oli muidugi väga hea, et kes iganes EN’i satub, siis võite julgelt sööma minna. Kõhu saab ilusti täis. Hinnast ma muidugi midagi ei tea, sest ega ma ise siin maksma ei pidanud. Söömisele järgnes pool tundi vaba aega. Algul üritasime raamatukogu otsida, aga kui seda kuidagi ei leidnud, üritasime sissepääsu leida. Sealt leidsime ka raamatupoe, kust ma ostsin endale ühe raamatukese eestlaste kohta (jaja, inglise keeles, võtke nüüd oma kaikad välja ja andke tuld) ja veetsin ülejäänud aja seda lugedes. Kui kõik olid selle hiiglasliku maja pealt kokku korjatud, võisime lõpuks ära minna.

Kiire pilk Euroopa Kohtu hoonele ja Euroopa Parlamendile, istumine trammi ja sõit tagasi kesklinna, kus saime endale vaba aja. Yey. Avastasin, et talviti olen ma jube vastik turist, sest siis on väljas külm ja ma ei taha väga pilte teha ja ma ei taha väga väljas kõndida, aga natuke ikka võis. Jõuluturud on siin küll suured. Põhimõtteliselt sa võid kolida uude majja, tuled teed tiiru turul ja siis on sul kõik jõuluasjad olemas. Alates kuuseehetest ja lõpetades piparkookidega.