Väsinud

Kõigepealt natukene soigumist ja virinat, mille ma hommikuses tusatujus kirja panin:
Eelviimane päev, thank god! Ma ei jõua siin olla enam. Tore on küll, aga mul ei ole lihtsalt energiat ja ma olen kogu aeg nii unine (kuigi ma lähen magama varem ja tõusen hiljem kui Friedersdorfis). Alles päeva teiseks pooleks omandan ma enam-vähem normaalse inimese oleku ja suudan toimuvale kaasa mõelda ja ei näe välja nagu mossitav plika. Ma ise pakun, et põhjus on selles, et ma ei saa trenni teha ja kui ma ei saa trenni teha, olen ma lõpuks alati tigedik kuubis. Võimalik, et asi on ka selles, et söök on teistsugune või milles iganes aga mulle ei meeldi pidevalt kinnisilmi kõndida. Järgmine kord pakin mati kaasa ja okupeerin suvalise seminariruumi. Grrh.

Nii, tagasi tavalisele rajale. Mitu inimest on mu blogiaadressi küsinud. Ma siis vastan alati, et ma võin anda aga see on eesti keeles. Ja selle peale tehakse suured silmad. Ma ei saa aru nüüd, kas tõesti eeldatakse et ma kirjutan oma blogi inglise või saksa keeles? Ei, ei ja veel kord ei. Pealegi, kui ma kirjutaksin seda inglise keeles siis ma ei saaks salaja siinseid kiruda, lootes et nad nagunii aru ei saa. Siiani olen igaljuhul kõikidele seda öelnud, et kui lugeda tahavad, siis võivad eesti keele ära õppida.

Kui ma täna lõpuks taipama midagi hakkasin ja igat „ülesäratusmängu“ enam mõtteis mõrvata ei tahtnud, sain teada ka ülesande. Meid jaotati gruppidesse ja saime teemad: inimõigused (minu rühmal), arhitektuur ja ajalugu ja elu Strasbourgis. Kaardid kätte, piletid rahakoti vahele ja minek linna poole. Tegime siis küsitlust (jah, ka sel ajal ma enamvähem magasin ja lihtsalt kõndisin teistel sabas), mille viis põhiliselt läbi Audrey, sest tema räägib ainsana prantsuse keelt. Küsimusteks olid: Kas on õiglane mustlased (või siis romid) Prantsusmaalt lihtsalt välja visata? Kuidas suhtud immigrantidesse? Kas arvad, et Prantsusmaal on probleem diskrimineerimisega? Vastuseid oli seinast seina. Oli pooldajaid ja oli vastaseid, oli diskrimineerimisohvreid ja oli neid, kelle meelest Prantsusmaa on täiesti priima riik. Küsitlesime kokku kümmet inimest, noored ja vanad, mustanahalised ja heledanahalised, korralikult riides ja tänaval maas istuvad. Vastuseid täpsemalt ma teile ära ei viitsi (ja ka ei oskaks väga täpselt) tuua. Natuke oli imestamist ka. Käisime ühte näitust vaatamas, millel oli täna turg ümber tehtud. Ja selleks, et jõuda näitusepiltideni, tuli autode vahelt läbi turnida, millele müügiputkade omanikud üpris tigedalt vaatasin. Ahjaa, ja raamatupoest leidsin eesti-inglise ja eesti-prantsuse sõnaraamatu =D Vahepeal tegi üks jaapanlaste paarike minust (või pigem Woofist) pilti. Hmm… huvitav mida see aasialaste pildistamissoov küll meenutab?

Tagasi Crepsi jõudes saime süüa ja siis natuke lebotada, enne kui oma presentatsiooni alustasime. Ka seal ma suure osa oma ajast kulutasin lihtsalt ärkvel püsimisele nii et jah… Pole ime, et ma tüdinud ja pahane olen, kui ma 24/7 haigutan. Nüüd ootab meid õhtusöök ja vist mingi kontsert Strasbourgis. Ma ei teagi, kas minna või mitte. Patt oleks muidugi võimalust kasutamata jätta aga millegipärast arvan ma, et ka keset kontserti norisedes magamajäämine oleks paras patustamine.

Neljapäev

Hommik algab language animationiga, millest ma peaaeg ilma jään, sest kavas seda märgitud ei ole ja ma istun üleval netis. Ega siis kui Prantsusmaa boss üles kohvi tuleb võtma, ei maini ta ka mulle. Hea oli, et ma ise tuppa läksin ja Horvaatia tüdrukuid nägin. Saame ülesande midagi kirjutada ja siis rääkida memoriaalist (vist). Tõlge käib saksa-horvaadi keel ja ma lasen suurema osa ajast kõigel endast mööda libiseda. Natuke naljakas on tegelikult see, et kõik osalejad oskavad inglise keelt aga sellegipoolest räägitakse niipidi, kuigi see võtab ju rohkem aega. Lõpuks naaseme siiski plaani juurde ja kell 11 liigume linna poole, et väike kõrvalepõige Saksamaale teha.

Läheme nimelt Kehli linna ülikooli. Kõigepealt sööme lõunat ja siis teeb üks õpilane meile ekskursiooni. Ise ta on Stuttgartist pärit aga inglise keel on tal jumala korralik ja erilist aktsenti nagu ei tabagi. Kõige suurem üllatus on see, et Saksamaal on igal liidumaal kool, milles õppijale makstakse. Kehl on oma liidumaal selline kool ja iga õpilane saab 1000€ kuus. Suurem osa õpilastest ongi just seepärast selle kooli kasuks otsustanud. Lisaks pidavat 90% lõpetajatest ka töö olemas olema, mis annab õpilastele veelgi enam kindlust. Kokku on koolis tuhande õpilase ringi, kellest 600 õpivad Kehlis ja umbes 400 on õpilasvahetustel või praktikatel vms. Edasi läheme istuma ümarlaua taha, kus saab teed juua ja kus meile näidatakse PowerPoint showd koolist. Mina õpin draakoneid joonistama sel ajal.

Natukene Kehlis šhoppamist (sokid ja arvutiekraanipuhastuslapid, 20% soodsamad) ja siis tagasi bussile, et jälle Strasbourgi sõita. Rohkem vahet kahe linna vahel ei näe, kui see mis keeles sildid on. Isegi piiri ületades ei saa mingil moel aru, millal nüüd täpselt Prantsusmaalt Saksamaale jõuab ja vastupidi. Strabourgis läheme Petite France’i jõuluturule. Joon mingit jõulujooki, mille nime ma ei tea, aga mis oli mingil moel seotud õllega ja maitsesin eri sinepeid (näiteks veinisinep ja õllesinep). Sinepid on muidugi siin sellised, et teelusikate kaupa võid puhtalt süüa. Ma pean vaatama, et Eestis olles niimoodi harjumusest ei söö, sest ma ei kujuta ettegi mis tunne see võib olla. Paarist poest veel läbi läinud (mantlipood, kus riided olid omapärased ja värvilised ja kallid, ehtepood ja supermarket, kus nägin ära isekasutatavad kassad) ja sai trammi-bussidega tagasi Crepsi sõidetud. Piljardit, natuke arvutit, pea pestud ja magama. Väga kena ja normaalne neljapäev.