Õhtust siis

Otsustasin siiski kontserdile minna(esines Lyre Le Temps), sest ega mul midagi kaotada pole. Avastasin ka ägeda seaduspärasuse – värske õhu käes olles, mul und pole aga kohe kui astun majja/trammi/bussi, tuleb Unemati oma liivakotiga kohale. Öelge nüüd, et ta külma ei karda.

Niisiis, jõudsime kohale, turva naeris Woofi üle ja läksimegi sisse. Koht ise on lahe ja huvitav. Jookide ostmine käis nii, et ostad talongi ja talongiga lähed teise kassa juurde ja ostad siis joogi. Väga mõistlik, onja. Kui lõpuks end sisse mahutame, on aega natukene ka saali uudistada. Tundub suht pisike. Nii kaks või kolm Rock Cafe’d aga lagi on äge. Lampe on sinna jumala segamini topitud ja jääb mulje, nagu oleks tähistaevas. Vahepeal naersid teised minu unisust, et ma võin olla 19aastane aga hing on nagu 79aastasel. Ja siis nad soovitasid lõbutsema hakata lihtsalt. Nad vist ei tea seda, et kui mul pole tuju (eriti kui uju äraolemine=uni), siis see peotuju niisama kohale ei ilmu. Lõpuks ilmusid kaks kutti lavale, kes prantsuse keeles räppima hakkasid. Rahvas oli jumala tuim, tuimem kui eestlased. Maksimum mis tehti oli küljelt küljele õõtsumine, kõigil jõhkralt tõsised näod ees. Isegi siis kui üks CD rahva sekka visati (meie rühmast sai keegi selle) ei liigutatud end. Elavneti vaid lugude lõpus, kui plaksutada oli vaja.

Üks hetk siis kadusid nad lavalt ära ja tuled läksid põlema. Ma juba täiega õnnes, et saigi juba läbi?! Anya rahustab mu maha, et see oli alles soojendusbänd. Great… Oli täpselt selline tunne, et miks kuradi pärast ma otsustasin tulla. Leidsin endas siiski piisavalt mõttejõudu, et peabänd ka ära kuulata. Aeg venis ja venis… Tegime pilte ja lollitasime ja siis hakkas rahvast tulvama. Ossa juudas, kuidas neid sisse tuli ja viimaks oli päris küünarnukitunne. Ja siis… tuli peaesineja ka kohale. Karjumine, juubeldamine ja endisest surnud rahvamassist polnud midagi alles. Ja…. umbes viie minutiga (ja smsiga, mis soovitas mulle mitte end piinata ja magama minna kui tahan =)) sain aru, et ma ei suuda seda bändi kaks tundi kuulata ja teeselda, et see mulle meeldib. Seega, tsaupakaa teistele, Woofi pähe ja hotelli poole. Ja nüüd istun oma toas ning magamineku asemel kirjutan blogi… Sest nagu ma ütlesin, Unemati ei julgenud külmas välja tulla, et mind uniseks ajada aga ma juba tunnen, kuidas ta „toasoojuses“ (kammoon, mul on soojad sokid jalas, et varbad ära ei külmuks!) mulle ligi hiilib… Mmmhmm… Head ööööd.. Zzzzzzzzzzzzzz

PS: Selle sain ka teada, miks meil elekter samal päeval ära läks, kui ma Prantsusmaale suundusin. Eks vaadake pilti meie katusealusest =)