Kojusõit!

Pühapäev algas kenasti. Tuba oli jääkülm nagu ikka, vannitoa uks jäi ka endiselt irvakale ja asjad olid ikka toa peal laiali. Okei, kõik kiirelt kuidagi kotti, hommikusöök alla neelata, vaadata, et netti ei ole ja siis taksot ootama. Tjah, Prantsusmaa taksod… Kui sa tellid eelmisel päeval takso, et saa sa kindel olla, et sa selle ka saad. Kõige kindlam olevat takso tellida 10 minutit enne seda, kui sul vaja läheb. Siis pidi saamiskindlus umbes 100% olema. Esimesed kaks taksot tulid kenasti üksteise järel ja inimesed said minema. Seejärel tegime taksofirmasse kõne ja kolmas takso jõudis ka kohale. Viimased kolm (mina, Steffi ja Jana, kelle rong läheb kõige hiljem) jäid neljandat taksot ootama. Pärast järjekordset kõnet taksofirmasse otsustas ka viimane auto peaaegu pool tundi hiljem kohale veereda. Vabandused? Hinnast alla saamine? Unistage edasi.

Jõudsime siis raudteejaama ja teate, kui hea üllatus! Ring hilineb kakskümmend viis minutit, siis kolmkümmend, siis kakskümmend viis ja jälle kolmkümmend. Ja nii ma istungi kuskil kohvikus ja loodan, et mingi hetk rong siiski läheb.

Niisiis, rong hilines kokku pool tundi. Yey! Jana tuli hilisema rongiga ja seega sain koos Steffiga seigelda. Rongis kohtusime mehega (kelle nime ma ei küsinud), kes läks tagasi Frankfurti, et koju Kanadasse lennata ja ta oli just olnud tööreisil Pariisis. Tema sünnimaa on Kongo, ta räägib prantsuse, inglise ja hispaania keelt. Tema naiseisa on Kongost ja tema naiseema Poolast ja ta naine räägib hispaania, inglise ja tõenöoliselt ka saksa keelt, sest ta kolis Kanadasse Saksamaalt. Multikultuursus missugune! Kõige rohkem tuli meil juttu erinevast immigratsioonipoliitikast ja sellest, mis võimalusi on üldse immigrantidel. Tema läks Kanadasse, õppis ülikoolis ja sai kohe töö linnaasutuses. Nüüd töötab ta ühe suure panga jaoks, mille töö hõlmab endas ka reise USA-sse, Lõuna-Ameerikasse ja Euroopasse. Tema naine on ülikoolis doktorikraadiga professor. Mehe sõnul olid naise vanemad väga üllatunud ja ütlesid, et Saksamaal oleks säärane tõus väga raske. Ehk siis: „Kuna Kanadas on kõik immigrandid, ei ole seal nii palju diskrimineerimist.“

Karlsruhe raudteejaama jõudsime pool tundi õigest ajast hiljem aga minu rong Göttingeni oli õigeaegselt jõudnud ja õigeagselt lahkunud. Tõsiselt, nagu lumi tuleks see aasta esimest korda elus maha… Steffi ajas asju mehega platvormil, kes andis meile hüvituseks kaarte 4€ eest (mille ma hiljem muffiniteks vahetasin) ja ütles, mis rong meie järgmine võimalus on. Seejärel rändasime teeninduspunkti, kus mulle anti uus pilet, reserveeriti koht ja löödi tempel, et ma võin suvalise rongiga Berliini sõita. Ehk siis põhimõtteliselt ma võiksin Mannenheimis maha kobida, paar tundi linna peal jalutada ja järgmisele rongile istuda. Ja ma võiksin seda igas peatuses teha.

Steffi oli eile 12€ maksnud, et pilet vahetada ja et ta saaks just selle rongiga otse Hamburgi sõita, ilma paaritunnise passimiseta Strasbourgis. Nüüd pidi ta pileti tagasi vahetama, tegi kurja sakslast ja taotles raha ka tagasi. Muidugi, nüüd sai ta kaks tundi Karlsruhe’s istuda ja 4€ eest teed juua ja võileiba süüa =) Mehel rongist, kes pidi Frankfurti jõudma vedas, sest tal oli automaatne ümbersuunamine ja ta sai kahe minutiga uuele rongile. Mina pidin umbes 45 minutit ootama, et minna rongile, millega muide ka Jana tuli. Ehk siis, mina väljusin Strasbourgist kõvasti varem aga lõpetasime ikka samal rongil ja samal ajal Berliinis.

Rongi jõudes sättisin juba oma asjad paika ära ja nägin siis Janat. Tema istekohani minnes pakkus abivalmis mees USAst (kes päriselt on pärit Saksamaalt ja oli siin oma õel külas) oma kohta, sest ta läheb nagunii järgmises peatuses maha, et oma lennule jõuda. Kolistasin siis oma kotid ja riided ja Woofi Jana juurde. Abivalmis mees aitas mu suure ja raske kohvri üles vinnata, andis mulle vaba istekoha ja siis hakkasime lobisema. Kust mina olen ja kust tema on ja siis rääkisime Ameerika ringreisist. Ta ütles, et varem kui 21 pole seda mõtet teha, sest siis sa maksad juba näiteks autorendi eest palju rohkem ja siis ei saa sa kõiki alkohole juua. Üldse oleks parem lennata lennukiga sihtkohtadesse ja siis kohapealt auto rentida ja ringi kärutada. Alustada soovitas ta idast, sest lääne poole minnes läheb kõik kenamaks ja siis ei valda sind metsik pettumus. Tema ise tegi sellise ringreisi aastal 1989 (ausalt, ta ei tundunud nii vana!). Aga jah, siis jõudis tema peatus, ütlesime „Nägemiseni!“ soovisime üksteisele edu ja läinud ta oligi.

Ja nüüd on mul ees vähem kui viietunnine sõit Berliini, et siis loodetavasti mitte Königs Wusterhauseni ja seejärel Friedersdorfi lennust maha jääda, et siis lõpuks peale seitsest oma armsast koduuksest sisse astuda =) Ajatäiteks panen kirja oma nädalase Prantsusmaa reisi plussid ja miinused. Korraliku vinguva eestlasena alustan miinustest

-prantslased ei tea, et iga aasta tuleb talv/külm/lumi(paar tundi hiljem selgub, et sakslastele on see ka uudiseks)
– nad lülitavad ööseks radikad välja, et hommikul saaksid kringliks külmuda
– mingil ajuvabal põhjusel teevad trammi ja bussijuhid (või kes iganes) laupäeva õhtul streigi
– taksojuhid hilinevad 20 minutit ja peavad seda normaalseks. Ja kui nende jakk on tagumisel istmel keskmisel kohal, on see koht hõivatud ja autosse mahub ainult kolm inimest
– ma ei saanud kõigest alati aru, kuigi eks see ole ka minu enda vähese saksa keele oskuse viga
– mul oli peaaegu 24/7 uni ja väsimus ja tüdimus. Võib-olla on probleem selles, et ma olen mõtetega juba Eestis, ehk mul on täiesti kama mis siin kohapeal toimub
– trenni ei saanud teha, kere kasvab ja mõistus väheneb ja kõik on jube
– väga raske oli rühmaga suhelda, kui saoled ainus mittehorvaat ja kui isegi üks räägib midagi inglise keeles, siis teine vastab ikka horvaadikeeles ja kogu jutt läheb horvaadikeelseks
– tuba, eriti toa WC

Okei, plusse on ka

+ odav. Siiani olen ma ise maksnud ainult selle nänni eest, mis ma ostsin. Ehk siis hetkel on läinud umbes-täpselt 100 euri. Nädal aega Prantsusmaal pole ju tegelikult paha selle eest.
+ väga huvitav muusem, kus me käisime
+ uued tutvused
+ Woofi ja inimesed, keda ta naeratama pani ja kes mind siis naeratama panid
+ ma sain endale Kinder Suprise’ist Shreki draakoni!
+ Obernai ja Strasbourg on superilusad linnad ja ma olen õnnelik, et ma just jõuluajal siia sattusin
+ nägin mägesid üle saja saja aasta. Jaja, ega me Eestis ka just mägede keskel ei ela aga see ei tähenda, et ma igat hetke kui ma mägesid näen, vähem armastaksin

+huvitavad inimesed, kellega rongis selle lühikese aja lobiseda sain.

Nii… ongi vist kõik. Kui midagi meelde tuleb, siis lisan veel aga seni kavatsen vaadata Angelina Jolie’d filmis „Beyond Borders“. Selle järel vaatan Robin Hoodi ning lõpuks, lõpuks olengi armas Berliinis. Kebisin Spandaus maha, et ma ikka oma RE’le jõuaksin ja jee ju Friedersdrofi rong ootas. Ehk siis istun KW raudteejaama poes ja terroriseerin inimesi oma muusikaga. Äratus Saksamaa ja Prantsusmaa, TALV JÕUDIS KOHALE! Viiskümmend minutit veel oodata, sest üks rong ei suutnud kümme minutit oodata ja sadakümme rongifirmat ei oska ja ei suuda aru saada, et talv tuli. Nähtavasti ei vaata nad ka ilmateadet ja ei oska sõiduplaane ümber teha või hilinenud rongile bussi organiseerida. Grrrrrrrr. KRT.

Kõik kaldus tekst on kirjutatud siis, kui ma olin ääretult tige sest ma olen alatest kella 10.20st oma tagumikku laiaks istunud ja pole süüa saanud ja olen väsinud ja tahan koju saada. Tegelikult pole asi nii hull.

Viimaks istun siis rongi ja hakkan jälle Robin Hoodi vaatama. Rong ei välju, ei välju. Juhtun pilgu kõrvale heitma ja täpselt samasugune rong väljub parajasti. Kurat süda käis kõhust läbi! Kas midagi on muudetud ja kas ma istun vales rongis ja kas ma pean jälle tund aega ootama? Küsisin kohe üle ja õnneks öeldi ikka, et see läheb Friedersdorfi. Muidugi, seekord oldi viisakad ja oodati Berliinist tulnud RE ära -.- Ja selle rongi hilinemist oli heal juhul kaks, kui sedagi minutit vähem, kui minu omal. Aga ei, ei võidud minu rongi oodata. Mkm… -.-

Hea on kodus olla ja Maliniga rääkida. Yey! Friedersdorf!

 

Viimane päev Prantsusmaa pinnal

Laupäevase hommikusöögi sõime oma klassiruumis. Hommikusöök koosnes: mandariin, jõuluvana šokolaad, pall šokolaad, Kinder Suprise, croissant ja šokolaadisaiake. Joogiks sai kuuma piima, kohvi või teed. Metsikult tervislik, ma tean! Põnevaim osa hommikusöögi juures oli oma Kinder Suprise’i avamine. Öelge nüüd, et need on ainult lastele mõeldud. Me olime rohkem kui elevil, kui paberit ümber ära rebisime. Anya ja mina olime esimesed ja kohe kui oma munad lahti olime saanud, vaatasime teise oma: „Aga sul on ägedam!“ Ja läksidki meie munad vahetusse. Mina sain tema Fiona (Shrek 4) ja tema minu mingise imeliku vurri. Aga siis sai Tomislav draakoni (ka Shrek 4) ja minu inglisilmade peale sain selle endale! Seejärel oli vaatamine, kes mida saab. Kokku tuli üllatusmunadest välja neli Fionat, üks Shrek, üks draakon, kaks pipargoogimehikest(ka Shrek), üks paha tegelane Shrekist, kaks vurrisarnast asja ja üks dinosaurus. Kolm muna jäid kahjuks avamata =(

Lõbusam osa möödas, tuli kokkuvõtete tegemine. Saime mitusetu küsimust (mis meeldis, mis mitte, mida kaasa võtad jne) millele tuli siis vastata. Ma tegin vastamise umbes 5 minutiga ära ja samal ajal kui teised veel pool tundi vastasid, sain mina joonistada. Natuke veel suures ringis lobisemist ja arutamist ning lõuna! Mitte et kõht eriti tühjaks oleks läinud. Seejärel saime veel vaba aega nautida, enne kui viimast korda Strasbourgi peale kolama läksime. Kaks tüdrukut suutsid muidugi oma kaardid tuppa jätta ja ukse kinni tõmmata (sa ei saa ilma kaardita tuppa) ja siis ajasid bosse taga, kes aitaksid ukse lahti saada. Tõenäoliselt mingi koristaja aitas neid, sest nagu kõik teavad, siis nemad on alati kõigekõigemad ja saime välja minna. Mind oli piletitest ilma jäetud aga Audrey andis mulle enda lisa kaks piletit, nii et ma ei pidanud siiski ise raha maksma.

Trammide peal me ka natuke hüppasime, et millisega ikka minna ja tulemuseks oli see, et üks hetk läksid trammiuksed julmalt kinni ja kui ülejäänud seltskond oli väljas, siis kaks tükki sõitsid minema. Loomulik kadu. Okei, tegelikult liitus loomulik kadu meiega järgmises peatuses, kus nad õnneks targa peaga maha olid läinud. Rääkisime, kuhu minna võiks ja siis ma nägin ühte poodi, kuhu tahtsin juba enne minna. „Okei, ma lähen,“ ütlesin siis teistele ja hüppasin püsti. Teised jõudsid ainult „Mis? Mida?“ öelda ja läinud ma olingi. Sain siis lihtsalt poodides kolada, omas tempos. Leidsin ilusat kõrge kontsaga kingad, mis olid ka odavad aga millel pidevalt üks king kas suureks või üks king väikseks jäi. Seejärel sattusin kogematta sekspoodi ja seejärel kogemata pandimajja ja seejärel ehtepoodi. Kui tavaliselt ma vastan müüja „Kas ma saan aidata“ küsimusele kohe ei, siis seekord otsustasin „Jah“ öelda ja uurisin, kas neil midagi draakoniga on. Ja oligi! Pisikesed kõrvarõngad =) Mul üks kõrvaauk juba pikemat aega tühi olnud, kui smiley otsustas pirtsutama hakata ja mu kõrva roheliseks värvis. Nüüd sain sinna viimaks asenduse.

Paari tunni pärast jõudsin lõpuks ringidega keskväljakule ning istusin ühte kohviku maha, et end kakaoga üles soojendada ja vaadata, kuidas prantslased kohvikus käituvad. Selle asemel, et kellegi kandik viie meetri kaugusele ära viia, hakkavad nad pisikesel ruudukujulisel laual puslet mängima, et enda kandik ka sinna ära mahutada ja ootavad, kuni lõpuks keegi teenindaja tuleb ja kandiku ära viib. Muidugi, ega enda oma ka hiljem ära ei viida =) Ja mina ka ei viinud enda oma ära, aga see oli seetõttu, et kui teenindaja neid puslesid juba lahti harutas, haaras ta minu oma ka kaasa. Algul üritati mulle üldse kolme kakaod pakkuda. Siis vaatasin lolli näoga otsa, et ma tahan ainult ühte ju. Õnneks loeti see teenindaja veaks ja üleliigsed kaks kakaod (ja kahjuks ka kaks kommi) võeti ära.

Siin sai ka jälle tänavamüüjaid näha. Kui nahavärv ja visadus välja arvata, olid siinsed täpselt samasugused nagu Shanghais. Isegi müüdav kaup tundus täpselt sama olevat! Õnneks polnud Strasbourgi müüjad küll nii pealetükkivad ja nemad ei jälitanud sind järgmised kolmsada meetrit, kui suvatsesid ühe pilgu heita ja nemad ei jooksnud sulle lihtsalt ette. Hinnavõrdlust ma teha küll ei oska, sest ka siin ei raatsinud ma oma aega sellele kulutada, et hinda uurida ja siis selgeks teha, et ma ikkagi ei taha osta. Seitse viisteist ja kolm tiiru ümber kuusepuu hiljem kohtusin ka ülejäänud seltskonnaga ja Prantsusmaa bossi(ma pole siiani õppinud tema nime hääldama ja veel vähem kirjutama) juhatusel läksime oma restorani otsima.

Kohale jõudes oli see natuke mmmm üllatav. Võrreldes meie eelmise korra lõunasöögi kohaga. Ma mõtlen, et kõik oli puhas ja korralik aga lusikat andis sama edukalt väänata, nagu aastaid tagasi koolisööklas. Mingi hetk tuli välja, et tegu on Maroko söögikohaga. Lühidalt ehk… supp oli minu meelest tavaline köögivilja-hapukapsa supp ja lõpetuseks saadud tee maitses samamoodi nagu Pärnus mamma juures. Kuskus koos lihaga (minu maitse jaoks jube terav) oli ainus uus maitseelamus. Üks tüdruk (ei ma ei mäleta ka kõigi osalejate nimesid)jättis päris palju toitu järgi ja tal hakkas vist häbi või süümekad, sest enne kui teenindaja meilt taldrikud eest ära korjas, haaras ta pool toidust salvrätikusse ja peitis laua alla, põhjustades ülejäänutele mitmeid minuteid kestnud naeuhoo. Ma tõesti ei tea, mis ta selle salvräti toiduga tegi, kuid ma eeldan, et ta viskas selle mingi hetk lihtsalt minema.

Lõpuks kui kell kümme söömise/igavlemise lõpetasime, ütles Cristina, et kuna keegi jälle streigib, siis bussid ja trammid ei liigu. Meie valikud on a) kõndida jala Crepsi, ca 50 minutit b) tellida takso, mille eest peame ise maksma. Kiirelt leiutati ka variant c) minna kuskile baari veel mõnd drinki jooma. Mina ei olnud absull selle poolt. Esiteks seetõttu, et mul oli uniiiiii ja teiseks seetõttu, et mind oli viimasel päeval tabanud ostuhullus ja ma olin viimase rahakotis leidunud raha laiaks löönud (pluus, kaelakee, kõrvarõngad, põhjapõdra märk) ja mul oli hädised kaks eurot kuskil sendisahtli põhjas. Minu õnneks ei saanud me kumbagi baari, mida me vaatasime, sest mõlemad olid täis ja siis läksime taksot otsima. Ohjh, aega läks aga asja sai viimaks. Teised tublid lõbutsejad läksid siis Crepsi lähedal olevasse kohvikusse edasi jooma khm istuma ja mina kui tubli peorikkuja läksin tuppa, tõmbasin soojad sokid jalga ja vaatasin natuke Angelina Jolie filmi „Beyond Borders“ enne kui sujuvalt unemaale läksin.