Kojusõit!

Pühapäev algas kenasti. Tuba oli jääkülm nagu ikka, vannitoa uks jäi ka endiselt irvakale ja asjad olid ikka toa peal laiali. Okei, kõik kiirelt kuidagi kotti, hommikusöök alla neelata, vaadata, et netti ei ole ja siis taksot ootama. Tjah, Prantsusmaa taksod… Kui sa tellid eelmisel päeval takso, et saa sa kindel olla, et sa selle ka saad. Kõige kindlam olevat takso tellida 10 minutit enne seda, kui sul vaja läheb. Siis pidi saamiskindlus umbes 100% olema. Esimesed kaks taksot tulid kenasti üksteise järel ja inimesed said minema. Seejärel tegime taksofirmasse kõne ja kolmas takso jõudis ka kohale. Viimased kolm (mina, Steffi ja Jana, kelle rong läheb kõige hiljem) jäid neljandat taksot ootama. Pärast järjekordset kõnet taksofirmasse otsustas ka viimane auto peaaegu pool tundi hiljem kohale veereda. Vabandused? Hinnast alla saamine? Unistage edasi.

Jõudsime siis raudteejaama ja teate, kui hea üllatus! Ring hilineb kakskümmend viis minutit, siis kolmkümmend, siis kakskümmend viis ja jälle kolmkümmend. Ja nii ma istungi kuskil kohvikus ja loodan, et mingi hetk rong siiski läheb.

Niisiis, rong hilines kokku pool tundi. Yey! Jana tuli hilisema rongiga ja seega sain koos Steffiga seigelda. Rongis kohtusime mehega (kelle nime ma ei küsinud), kes läks tagasi Frankfurti, et koju Kanadasse lennata ja ta oli just olnud tööreisil Pariisis. Tema sünnimaa on Kongo, ta räägib prantsuse, inglise ja hispaania keelt. Tema naiseisa on Kongost ja tema naiseema Poolast ja ta naine räägib hispaania, inglise ja tõenöoliselt ka saksa keelt, sest ta kolis Kanadasse Saksamaalt. Multikultuursus missugune! Kõige rohkem tuli meil juttu erinevast immigratsioonipoliitikast ja sellest, mis võimalusi on üldse immigrantidel. Tema läks Kanadasse, õppis ülikoolis ja sai kohe töö linnaasutuses. Nüüd töötab ta ühe suure panga jaoks, mille töö hõlmab endas ka reise USA-sse, Lõuna-Ameerikasse ja Euroopasse. Tema naine on ülikoolis doktorikraadiga professor. Mehe sõnul olid naise vanemad väga üllatunud ja ütlesid, et Saksamaal oleks säärane tõus väga raske. Ehk siis: „Kuna Kanadas on kõik immigrandid, ei ole seal nii palju diskrimineerimist.“

Karlsruhe raudteejaama jõudsime pool tundi õigest ajast hiljem aga minu rong Göttingeni oli õigeaegselt jõudnud ja õigeagselt lahkunud. Tõsiselt, nagu lumi tuleks see aasta esimest korda elus maha… Steffi ajas asju mehega platvormil, kes andis meile hüvituseks kaarte 4€ eest (mille ma hiljem muffiniteks vahetasin) ja ütles, mis rong meie järgmine võimalus on. Seejärel rändasime teeninduspunkti, kus mulle anti uus pilet, reserveeriti koht ja löödi tempel, et ma võin suvalise rongiga Berliini sõita. Ehk siis põhimõtteliselt ma võiksin Mannenheimis maha kobida, paar tundi linna peal jalutada ja järgmisele rongile istuda. Ja ma võiksin seda igas peatuses teha.

Steffi oli eile 12€ maksnud, et pilet vahetada ja et ta saaks just selle rongiga otse Hamburgi sõita, ilma paaritunnise passimiseta Strasbourgis. Nüüd pidi ta pileti tagasi vahetama, tegi kurja sakslast ja taotles raha ka tagasi. Muidugi, nüüd sai ta kaks tundi Karlsruhe’s istuda ja 4€ eest teed juua ja võileiba süüa =) Mehel rongist, kes pidi Frankfurti jõudma vedas, sest tal oli automaatne ümbersuunamine ja ta sai kahe minutiga uuele rongile. Mina pidin umbes 45 minutit ootama, et minna rongile, millega muide ka Jana tuli. Ehk siis, mina väljusin Strasbourgist kõvasti varem aga lõpetasime ikka samal rongil ja samal ajal Berliinis.

Rongi jõudes sättisin juba oma asjad paika ära ja nägin siis Janat. Tema istekohani minnes pakkus abivalmis mees USAst (kes päriselt on pärit Saksamaalt ja oli siin oma õel külas) oma kohta, sest ta läheb nagunii järgmises peatuses maha, et oma lennule jõuda. Kolistasin siis oma kotid ja riided ja Woofi Jana juurde. Abivalmis mees aitas mu suure ja raske kohvri üles vinnata, andis mulle vaba istekoha ja siis hakkasime lobisema. Kust mina olen ja kust tema on ja siis rääkisime Ameerika ringreisist. Ta ütles, et varem kui 21 pole seda mõtet teha, sest siis sa maksad juba näiteks autorendi eest palju rohkem ja siis ei saa sa kõiki alkohole juua. Üldse oleks parem lennata lennukiga sihtkohtadesse ja siis kohapealt auto rentida ja ringi kärutada. Alustada soovitas ta idast, sest lääne poole minnes läheb kõik kenamaks ja siis ei valda sind metsik pettumus. Tema ise tegi sellise ringreisi aastal 1989 (ausalt, ta ei tundunud nii vana!). Aga jah, siis jõudis tema peatus, ütlesime „Nägemiseni!“ soovisime üksteisele edu ja läinud ta oligi.

Ja nüüd on mul ees vähem kui viietunnine sõit Berliini, et siis loodetavasti mitte Königs Wusterhauseni ja seejärel Friedersdorfi lennust maha jääda, et siis lõpuks peale seitsest oma armsast koduuksest sisse astuda =) Ajatäiteks panen kirja oma nädalase Prantsusmaa reisi plussid ja miinused. Korraliku vinguva eestlasena alustan miinustest

-prantslased ei tea, et iga aasta tuleb talv/külm/lumi(paar tundi hiljem selgub, et sakslastele on see ka uudiseks)
– nad lülitavad ööseks radikad välja, et hommikul saaksid kringliks külmuda
– mingil ajuvabal põhjusel teevad trammi ja bussijuhid (või kes iganes) laupäeva õhtul streigi
– taksojuhid hilinevad 20 minutit ja peavad seda normaalseks. Ja kui nende jakk on tagumisel istmel keskmisel kohal, on see koht hõivatud ja autosse mahub ainult kolm inimest
– ma ei saanud kõigest alati aru, kuigi eks see ole ka minu enda vähese saksa keele oskuse viga
– mul oli peaaegu 24/7 uni ja väsimus ja tüdimus. Võib-olla on probleem selles, et ma olen mõtetega juba Eestis, ehk mul on täiesti kama mis siin kohapeal toimub
– trenni ei saanud teha, kere kasvab ja mõistus väheneb ja kõik on jube
– väga raske oli rühmaga suhelda, kui saoled ainus mittehorvaat ja kui isegi üks räägib midagi inglise keeles, siis teine vastab ikka horvaadikeeles ja kogu jutt läheb horvaadikeelseks
– tuba, eriti toa WC

Okei, plusse on ka

+ odav. Siiani olen ma ise maksnud ainult selle nänni eest, mis ma ostsin. Ehk siis hetkel on läinud umbes-täpselt 100 euri. Nädal aega Prantsusmaal pole ju tegelikult paha selle eest.
+ väga huvitav muusem, kus me käisime
+ uued tutvused
+ Woofi ja inimesed, keda ta naeratama pani ja kes mind siis naeratama panid
+ ma sain endale Kinder Suprise’ist Shreki draakoni!
+ Obernai ja Strasbourg on superilusad linnad ja ma olen õnnelik, et ma just jõuluajal siia sattusin
+ nägin mägesid üle saja saja aasta. Jaja, ega me Eestis ka just mägede keskel ei ela aga see ei tähenda, et ma igat hetke kui ma mägesid näen, vähem armastaksin

+huvitavad inimesed, kellega rongis selle lühikese aja lobiseda sain.

Nii… ongi vist kõik. Kui midagi meelde tuleb, siis lisan veel aga seni kavatsen vaadata Angelina Jolie’d filmis „Beyond Borders“. Selle järel vaatan Robin Hoodi ning lõpuks, lõpuks olengi armas Berliinis. Kebisin Spandaus maha, et ma ikka oma RE’le jõuaksin ja jee ju Friedersdrofi rong ootas. Ehk siis istun KW raudteejaama poes ja terroriseerin inimesi oma muusikaga. Äratus Saksamaa ja Prantsusmaa, TALV JÕUDIS KOHALE! Viiskümmend minutit veel oodata, sest üks rong ei suutnud kümme minutit oodata ja sadakümme rongifirmat ei oska ja ei suuda aru saada, et talv tuli. Nähtavasti ei vaata nad ka ilmateadet ja ei oska sõiduplaane ümber teha või hilinenud rongile bussi organiseerida. Grrrrrrrr. KRT.

Kõik kaldus tekst on kirjutatud siis, kui ma olin ääretult tige sest ma olen alatest kella 10.20st oma tagumikku laiaks istunud ja pole süüa saanud ja olen väsinud ja tahan koju saada. Tegelikult pole asi nii hull.

Viimaks istun siis rongi ja hakkan jälle Robin Hoodi vaatama. Rong ei välju, ei välju. Juhtun pilgu kõrvale heitma ja täpselt samasugune rong väljub parajasti. Kurat süda käis kõhust läbi! Kas midagi on muudetud ja kas ma istun vales rongis ja kas ma pean jälle tund aega ootama? Küsisin kohe üle ja õnneks öeldi ikka, et see läheb Friedersdorfi. Muidugi, seekord oldi viisakad ja oodati Berliinist tulnud RE ära -.- Ja selle rongi hilinemist oli heal juhul kaks, kui sedagi minutit vähem, kui minu omal. Aga ei, ei võidud minu rongi oodata. Mkm… -.-

Hea on kodus olla ja Maliniga rääkida. Yey! Friedersdorf!

 

5 kommentaari

  1. Kati said,

    detsember 7, 2010 kell 16:34

    Nii ja kas sa nüüd kujutad ette, kuidas sa eestis lähed rongi peale ja hakkad suvaliste inimestega juttu rääkima? 😀

    Aga jah, 14 päeva veel 😀 😀

    • Shamio said,

      detsember 7, 2010 kell 20:21

      Eestis vaatavad kõik oma aknast välja =D Et jah, ei õnnestu. Aga ma ei suuda ära oodata.

  2. Jane said,

    detsember 9, 2010 kell 11:17

    Talv ja 10 cm lund Saksamaal on katastroof! Eriti siis, kui pead ühsitransporti kasutama, mis heal juhul hilineb, kehvemal juhul ei tule üldse. Masendav 😀

    • Shamio said,

      detsember 9, 2010 kell 13:37

      Täpselt. Jube noh =D A samas boss ütles, et tavaliselt on siinkandis detsembris vihm ja soojem kui 0 kraadi =D Nii et ime poleb, et “nati” liikluse paigast ära ajab.

  3. aprill 17, 2014 kell 12:45

    […] Prantsusmaale sattumised. Esimene kord käisin Strasbourgis (Lugeda saab siit, siit, siit, siit ja siit) ja kuigi jõuluturg oli seal üliilus, siis ma olin nii väsinud kogu aeg ja mingit eredat […]


Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: